restorani trepi juurde. Seal voolab kohe nurga taga Valgejõgi, ent teisel kaldal laiub õunapuuaed, mille sügavuses kiigub alati tühi võrkkiik. Ema topib mulle kätte serveerimisaluse ning koti vihmamantlite ja kummikutega. Tuleb end liigutada.
Aga ma olin juba jõudnud tervitada Ruhat, meie olevikku meile võõra ja tundmatu minevikuga, mis oli peidetud surnuaiale ja valgesse kirikusse Rahu tänaval, kaugesse ja lähedasse metsa, mere äärde viivatele tänavatele ja radadele, Ruha vanaättide äraolevasse naeratusse ja kortsulistesse nägudesse.
Meil ei ole minevikku, isade hauad on kaugel või on nende põrm ammu teadmata kadunud. Meie elame olevikus koos endise kuurordi, nüüdse töölisaleviku asukatega Ruhas, kuhu tuleme igal suvel puhkama. Sellessamas olevikus, mille ettekuulutamiseks polnud väikese mereäärse kuurordi elanikel möödanikus jätkunud ei suvisel pööriööl korjatud karikakarde kroonlehti ega ka fantaasiat ning kohalikel tarkpeadel mõistust, et saada aru, millest olid rääkinud loomad ja linnud võluööl. Ja kui nad oleksidki aru saanud, poleks niikuinii uskunud. Sest ei Ruhas ega ka lähiümbruses, olgu maakonnas või isegi pealinnas, ei tulnud kellelegi pähe, et kogu tulevase maailmakorra, õigemini selle vundamendi kõige nõutumaks materjaliks saavad unikaalsed tellised, mis on segatud Ruha ja nende tillukese riigi teiste kuurortide, talude, külade, maakondade ja linnade elanike ihu ning hingega.
Ema, õde ja mina astume mööda seda olevikku tehase kalluritest lõhutud tolmusel asfaldil. Astume Nõukogude tänaval, minevikuta, aga raskete kohvrite ja kottidega, mille sangad lõikavad valusasti peopessa, ning hingame üheskoos metsa ja merega täidetud õhku. Paremal on kooli territooriumi ümbritsev roheline tara. Seal, kus tara lõpeb, kasvavad akaatsiad, nende tagant aga paistab roosa maja, kus me puhkasime kunagi suures, viieteistkümnele inimesele mõeldud klassis. Toetame kohvrid rohule, et natuke hinge tõmmata. Roosa maja ees valendab lai trepp, millel istus Maris tol ööl, kui me läksime musta kapteni maja juurde. Praegu pole seal kedagi, ainult akaatsiate all pingil loeb üks paks panamakübaraga naine raamatut. Ta on vist õpetaja nagu emagi ja puhkab mõnes roosa maja klassis. Meile oli Kuljus juba eelmisel aastal lubanud leida midagi, et me ei peaks elama koolis, ning ta pidas oma sõna. Sellepärast lähemegi praegu haiglasse, mis asub Metsa või Männi tänaval Valgejõe taga.
Tee on tühi nagu bussijaamgi. Kõik puhkajad on rannas või seisavad töölissööklas järjekorras, aga kohalikud ei jaluta keset päeva tänavatel. Ema astub juba ees, meie õega vantsime suurivaevu. Ema jäi seisma, teretas kedagi ning läks kohe sportlikul sammul edasi, annab meile oma reipusega eeskuju. Jõuame talle järele ja ta ütleb meile, et see oli tädi Zina, saunanaine ja õnnetu inimene. Ka mina tunnen tädi Zinat, teda tunnevad alevis kõik puhkajad, isegi need moskvalased, kes üürivad tube Rahu tänaval. Zina on väike ja kõhn, pisut lokkis juustega, mida on pleegitatud vesinikülihapendiga, ja musta lahuga keskel, kurjad peenikesed huuled on värvitud erepunaseks. Kui Zina läheb pesuruumi kibusid üle lugema, kisab ta alati vinguval häälel, et pole vaja nii kaua leiliruumis istuda. Pärastlõunal haiseb ta viina järele.
Väiksena arvasin, et tädi Zina elab saunas. Hiljem tuli välja, et tal on pojaga Nõukogude tänava taguses barakis kaks tuba. Poja tõttu ongi ta õnnetu inimene ja kogu alevis kuulus. Poeg oli purjus peaga kakeldes inimese tapnud ja istub nüüd vanglas. „Tal on veel kuusteist aastat jäänud,” räägib ema, kui hakkame künkast sillale laskuma, ning vangutab pead: „Lapsi peab tahtma ja armastama, mitte soetama neid endale nagu kodutuid kasse. Mina olen alati teadnud, et mul saab olema kaks head tarka tütart. Hingake täiel rinnal, tüdrukud, ahmige endasse merd ja mände.”
Haigla on vana puumaja valge kooruva värvi ja suure verandaga, asub Pioneeri tänava lähedal, kus elab Kuljus. Ta seletas meile, et rajoonis ehitatakse uut haiglat, praegune hoone on tühi ja seda üüritakse vahel tutvuse kaudu suvitajatele. Meil on siin oma tuba kolme rauast haiglavoodiga. Olime tahtnud elada verandal, siis olnuks meil palju valgust ja oma sissekäik, aga verandale tulevad teised inimesed, mitte Kuljuse, vaid kooli raamatupidaja kaudu.
Siin on parem kui koolis, merele ja metsale lähemal. Ja on peaaegu uus elektripliit, iga voodi juures öökapp ning ka valgus on täiesti talutav, saab õhtul lugeda. Aga mina unistan Rahu tänavast. Selle vaiksetest laokile jäetud aedadest vanade õunapuudega; õdusatest puumajakestest klaasverandadega, kus saab päev otsa teed juua; Valgejõest, mis voolab kohe majade taga ja mida on kuulda, kui tuul mändides ei mühise. Sealsetes aedades on kaminate ja päevitamiseks mõeldud nooblite lamamistoolide asemel (nagu jõukal tänaval) jääaja samblased rändrahnud, mis on miljoneid aastaid vanad. Ja inimesed pole seal kõrgid ega upsakad, vaid kuidagi nukrad. Neid pole peaaegu nähagi, nagu oleksid nad oma majadesse ja varjulisse aeda peitu pugenud ega tahaks pöörata palet oleviku poole, varjavad seda nagu ilus Toomas musta kapteniproua eest.
Surnuaia pärast olin Rahu tänavat varem kartnud. Ema ütles, et elavaid tuleb karta rohkem kui surnuid, aga ikkagi pelgasin mööduda madalast paekivirinnatisest, mille taga turritasid ristid ja hauakivid. Eriti õhtul, kui värsketel haudadel põlesid küünlad.
Pärast rääkis mulle keegi, et need pannakse astraalkehale, mis vahetult pärast surma haua kohal hõljub. Talle süüdatakse tuled, et tal poleks nii hirmus oma maisest kestast igaveseks lahkuda. Mul hakkas veel hirmsam, aga ka huvitavam. Sellest ajast peale ei pööranud ma enam pead teisele poole, kui me õhtul kalmistust möödusime, vaid vastupidi, vaatasin kirikaeda: ega mõni astraalkeha kuskil haua kohal ei helju? Siis seletati mulle jälle, et astraalkeha on umbes nagu hing, tähendab, nähtamatu; süda on üks asi, see on anatoomia, kehaosa, aga hing on midagi hoopis muud. Ja et varem oli inimesi, kes uskusid hinge primaarsusse, teised jälle rääkisid, et olemine määrab teadvuse, lihtsamalt öeldes: kõik algab kehast ja sellega ka lõpeb ning alg- ja lõpp-punkti vahel peab keha sööma, jooma, kaitsma end teiste kehade eest, mis on sama näljased ja janused, ning paljunema, et kvantiteedist saaks kvaliteet, ning et need teised võitsid lõpuks ja meil pole enam ei hinge, keha ega ka materiaalset heaolu. Nii me seisamegi maailma tuuletõmbuses, kaitseks ainult surelik keha, mis on peale kõige muu veel ka halvasti riides, nagu tõdes üks unustatud ja imetlusväärne kirjanik.
Keegi meie seltskonnast hakkas ütlema, et pole vaja lapsel pead segi ajada vulgaarmaterialismi ja Schopenhaueri seguga.
„Te öelge veel, et ma pean sellele lapsele ‒ muide, mis laps ta enam nii väga on ‒ õppetööst vabal ajal nõukogude moraali õpetama,” vastas minu valgustaja, mille peale oponent kostis, et nõukogude moraal õpetatakse mulle selgeks ka koolis, aga kuidas jääb logose kui kõigi meie mõtete ja tegude aruka lättega? Siinkohal hüüatas mu esimene valgustaja, kes oli üks Rahu tänaval tuba üüriv moskvalane, et jumal tänatud, ta pole kunagi hegeliaan olnud, ja üldse, kullakallis, vaadake ringi, ei, mitte siin pole vaja pead keerutada, sellel tänaval elavad eestlased, tsiviliseeritud rahvas, aga te vaadake, mis toimub Nõukogude tänava taga. Toosama saunanaine tädi Zina, palun väga, on teie logose kehastus kogu hiilguses. Kindlasti idealistliku ratsionalismi vaimus loogiliselt tunnetatav, võiks öelda, et klassikaline näide. Saabus kusagilt Magadanist, olgu, Tuula oblastist, kullakallis, meie diskursust silmas pidades vahet pole. Tuli siia vähemalt kakskümmend aastat tagasi, talle lubati siin barakitüüpi ühiselamus tuba. Miks siis mitte tulla? Tal pole Magadanist või Tuula oblastist sooja ega külma, vanemad kas surid maha või jõid end surnuks, olgu sõjas või teate isegi, kus, aga siis tehakse ettepanek sõita läände, Eestisse. Ühtlasi tugevdada rahvaste sõprust, palun väga, internatsionalism puhtal kujul. Saabus siia, traditsioonideta ja juurteta, purjuspäi pandi kohe laps hakkama – kelle oma, pole teada –, tädi on kahekümne aastaga selgeks saanud kolm eestikeelset sõna: kurat, kurat ja kurat. Nüüd kopsatas poeg oma kahekümne kaheks aastaks vanglasse ‒ mis tollest vaesekesest oligi tahta? Sääraseid on ainuüksi siin alevis sadu, aga kogu riigis… Muide, kas eestlased siis pole vaesed? Siin on teile logos, sootute fritsude kabinetiabstraktsioonide vili konkreetses teostuses, täiesti hoomatav, kohe päris kindlasti, paraku vormilt ja sisult mitte nii kaunis, kui tahaks, aga teie räägite.”
Minu olid nad ammu unustanud, vestlusse lülitus juba keegi
