Ilmselgelt tegi see ta peaaegu talumatult uhkeks.
Asi ei olnud tegelikult kuigi keeruline. Nooruspäevil St. Louisis oli Perrit abiellunud ja saanud tütre. Siis aga juhtus ühe nädalaga kolm asja: tütre teine sünnipäev, tütre ema surm ja Perriti kolmeaastane vanglakaristus röövimise eest. Kuulsin sellest kõigest vaid visandlikku kirjeldust, ning järgnenud aastatest peaaegu mitte midagi, kuni 1945ndani; ta rääkis ainult, et ühel hetkel, kui oli hakanud jõukamaks saama, oli ta hakanud ka tütrele mõtlema ning kaevanud tolle välja kusagilt Missourist. Ta ei öelnud, kust ja kuidas ta tütre ära tõi, aga et mulle õige pilt anda, pidi ta selgitama, et tütar ei teadnud, et on tema tütar. Ta arvas, et Perrit lihtsalt esindab ta isa, kes on väga rikas ega saa enda isikut paljastada, sest kavatses kandideerida USA presidendiks, või midagi sellist.
„Kõik oli hästi,” ütles Perrit hapult. „Kõik toimis. Nägin teda umbes iga kolme kuu tagant ja andsin talle raha. Palju. Murdepunktiks sai mulle see, kui ta valis kooli siin linnas. Siis nuuskis Thumbs Meeker asja välja. Saatis ühe tolguse mulle ütlema, et kui ta saab minu tütre asjus millegagi kasulik olla, siis andku ma teada.”
See muutis asja minu jaoks veelgi toredamaks. Härra Meeker, kelle hüüdnimi oli Thumbs tema lemmikmeetodi tõttu vastumeelselt infot andvate inimeste pitsitamiseks, nimelt mõlemat pöialt kasutades, oli koopainimene teiselt poolt mäge. Kui sellele lisada Dazy Perrit, kes oli kuulus kõige poolest, mis pakkus kaheldavat naudingut, tähendas tema ja Thumbs Meekeri vahele sikutada jäämine kindlaid maohaavu.
Kuulasin Perritit edasi, sest peale ta maha laskmise muud teha polnud, selleks aga oli psühholoogiliselt õige hetk juba mööda lastud. Nagu ta rääkis, oli arengutest selgunud, et Meeker ei olnud ta tütart üles leidnud, vaid kõigest teada saanud, et too on kuhugi peidetud. Aga, nagu ta ütles, üks asi, mida ta maailmas kartis, oli see, et keegi leiab ta tütre üles ja avaldab tollele kõik faktid. See, tütre omamine, oligi ta elu rikkunud.
„See hävitas mind,” ütles ta, „sest see lõi mu vedelaks. Kui asi puudutab teda, siis ei suuda ma selgelt mõelda ega tegutseda. Olete kuulnud, et ma olen karm? Olete kuulnud?”
„Jah, olen kuulnud sellest räägitavat.”
„Hea küll, olen karm. Aga karme mehi on palju. Asi on selles, et minul on ajud. Mul on paremad ajud kui ühelgi mehel, keda olen kohanud. Kui ma oleksin valinud mõne teise tee, oleksin võinud saada ükskõik kelleks soovite. Aga kui asi puudutab tütart, siis mu ajud ei tööta. Vaadake kas või mu siiatulekut ja südamepuistamist. Või mis veel hullem, vaadake, mis ma aasta eest aprillis tegin. Üürisin Viiendal avenüül katusekorteri ja panin sinna ühe plika elama, justkui ta oleks mu tütar. Ma teadsin, et see on loll mõte, aga mu aju ei töötanud ja ma tegin seda ikkagi.”
See, seletas ta, olevat olnud selleks, et juhtida kõrvale Thumbs Meekeri ja kõigi teiste tähelepanu, kes võiksid olla huvitatud Perritite perekonnast. Kui ta tütar elab seal, koos temaga selles katusekorteris, ei hakka keegi loomulikult otsima teda teistest kohtadest, eriti kolledžitest. See oli väga tore asjakorraldus. Tema saladus oli kenasti peidus.
„Siis aga,” ütles Perrit äkitselt muutunud toonil ja kilgendusega silmis, mis poleks mulle sugugi meeldinud, kui ta oleks rääkinud mitte minuga vaid minust, „hakkas see väike lita mind pitsitama.” Sain selle kohta teada üksikasju, mille välja ladumiseks ta ei tarvitanud mingeid märkmeid. Pitsitamine oli alanud nädal enne jõule tuhande dollari nõudmisega lisaks tema iganädalasele heldele taskurahale. Pärast seda oli ta nõudnud ja saanud:
jaanuari lõpus 1500 dollarit
veebruari keskel 1000
aprilli lõpus 5000
juuni alguses 3000
juuli viimasel päeval 5000
augusti viimasel päeval 8000.
„Huvitav,” ütlesin ma, „kuidas ta liikus alla, siis üles, siis alla, siis jälle üles. Psühholoogiliselt huvitav.”
„See tundub teile naljakas, eks ole?”
„Ma ei öelnud naljakas, vaid huvitav. Ja muide, pole palju selliseid inimesi, ma ei väida, et olen üks neist, aga on väga vähe neid, kes usuksid sellest jutust sõnagi. Ta on teilt lüpsnud peaaegu kakskümmend viis tuhat. Miks ei juhtunud temaga juhuslikult õnnetust, ütleme näiteks kolmanda portsu juures, näiteks lendavate metallitükkide ette jäämist või midagi sellist?”
„See kõik on liialdus,” ütles Perrit, justkui oleks minus pettunud. „Keegi laseb kõlaka liikvele ja kõik usuvad.”
„Napakad.” Muigasin. „See jääb meie vahele ja annaks taevas, et see sinna igavesti jääks. Miks te temaga ei tegelenud või tegeleda ei lasknud?”
„Minu tütrega? Mu enda tütrega?”
„Ta ei olnud seda. Ei ole.”
„Aga kõik teavad, et on. Oleksin pidanud seda ise tegema, ja isegi siis oleks see olnud väga riskantne. Plika on sellele kõigele mõelnud. Mis siis, kui ta kaob? Kuidas neelaksid selle alla Thumbs Meeker ja teised? Ma oleksin kohe jälle sama probleemi otsas ja nemad ajaksid jälle jälgi. Olen seda igast küljest vaadanud ja nii ei saa.”
Kehitasin õlgu. „Siis on teil kaelas kulukas tütar.”
„Mul on kaelas ahnepäits ja kuradi loll. Eile õhtul küsis ta minult viitekümmet tuhandet. Sellest aitab. Mul on abi vaja.”
Vilistasin. „See läheb juba üle psühholoogia piiride. Aga kas ta peab kaduma? Miks te ei võiks proovida midagi mitte päris lõplikku?”
„Olen proovinud. Arvate, et mulle meeldib kõvasti plekkida?”
„Ei. Ei arva.”
„Just. Ei meeldi. Aga ka sellel on teatud piirid, sest ta on siin minu tütrena. Nii et mul on abi vaja. Ma tean paljusid inimesi, ja tean palju paljude inimeste kohta. Tunnen ilmselt nelja- või viitekümmet advokaati ja nende seas pole ainsatki, kellele seda lugu või osagi sellest tunnistaksin. Valisin Nero Wolfe’i, sest niipalju, kui ma tema kohta tean, on tal ajud, ja minu omad selles asjas ei tööta. Wolfe peaks nuputama välja viisi, kuidas tolle lipakaga tegeleda.” Ta osutas rahapatakale. „See on ainult alguseks. Ma maksan niipalju, kui asi väärt, ja väärt on see asi palju.”
„Ta ei puuduta seda.”
Perrit ignoreeris seda täielikult. Hakkasin uskuma, et tema edu saladus oli väike seadeldis kõrvades, mis filtreeris välja kõik soovimatud helid.
„Temaga tegelemiseks,” ütles ta, „on teil vaja enamat kui see, mida praegu teate. Teil on vaja kõike. Tema nimi minu tütrena on Violet Perrit. Tema õige nimi on Angelina Murphy. Kuidas ma temani jõudsin, pole tähtis, aga ta on täiesti kindlalt paika pandud. Ta oli Salt Lake’ist varguste eest jooksus Sally Smithi nime all ning mina läksin ja otsisin ta ise üles. Ta on kena plika ja oskab käituda. Kui ma ütlen, et mu aju tütrega seoses ei tööta, siis näiteks mõtlesin, et ta on mul peos, sest Salt Lake võtaks ta meelsasti tagasi, kui ta trikke hakkab tegema, aga tema jagas peagi ära, et ma ei saa teda üle parda lükata.”
Ta rääkis mulle veel palju sellist, mida ma teada ei tahtnud, aga lõvid olid juba lahti lastud ja paar tükki ees või taga enam ei lugenud. Kui ta oli Violet Angelina Sallyga lõpetanud, vahetas ta dekoratsioone ja lasi edasi Columbia ülikoolist. Tema päris tütre nimi oli Beulah Page ja muutuse järgi tema hääles, kui ta tütrest rääkis, ootasin juba, et ta võtab välja rahakoti ja hakkab mulle
