style="font-size:15px;"> „Jutlustajast rääkisin ma sellepärast, et ma abiellun. Me just praegu otsustasime, enne telefonihelinat.”
„Nii! Väga tore! Ma jõuan sinna kahekümne minutiga. Ma ei peaks muidugi niimoodi sisse trügima, aga olen linnas ainult…”
„Pole midagi. Tulge. Võtke kätte ja tulge.”
„Tänan väga.”
Lükkasin telefoni endast eemale ja ütlesin Wolfe’ile: „Vindine. Mitte täis, aga vindine.”
Tema oli ametis Fritzi toodud õlle kallamisega ja tõi kuuldavale ainult jämeda urahtuse. Samuti ei öelnud ta mitte midagi, kui nägi mind panemas ikka veel laual lebanud revolvrit pintsaku küljetaskusse ja selle väikest venda, mille lauasahtlist võtsin, mu enda konstrueeritud kaenlaalusesse kabuuri.
Ma ei oodanud tegelikult majast oktoobri alguse pimedusse väljudes varitsust ja ootamatut surma, aga ei püüdnud ka endale sisendada, et ükskõik milline tänav või kahejalgne loom, kes oli muutunud Dazy Perriti huviobjektiks, oli samasugune tänav või loom, kes ta oli olnud enne seda. Ja ehkki mu närvisüsteemil pole absoluutselt midagi viga, paistsid ja tundusid asjad nurga taha garaaži minnes, autot võttes ja kesklinna poole suundudes teistsugused.
V
Ühes asjas oli Perrit mulle oma tütrest vale mulje jätnud. Olin arvanud, et praktiliselt kogu raha, mis ta tütrele andis, läks välja väärikal eesmärgil, nagu õpikud ja tervishoiu toetamine, kuid oli selge, et tema korter 112. tänaval ei olnud sisustatud peenrahaga. Suures toas – ja mingit voodit seal ei olnud, mis tähendas, et nähtaval polnud veel kõik – olid kõik mõeldavad mugavusesemed, ja mõni veel lisakski. Tunnistan siiski, et vägevaim asi oli kahe akna vahel asetsev väärispuidust kirjutuslaud, ja raamatutest polnud tal silmanähtavalt mingit puudust.
Muidu oli Perrit teda õigesti kirjeldanud. Tema etteaste telefonis oli tekitanud minus kahtluse, et Dazy oli üks paljudest pimestatud meesvanematest, ent juba ühest korralikust pilgust tütrele piisas selle kummutamiseks. Matsakas ta igatahes ei olnud. Kuna mina polnud ta isa, võisin tunnistada tõsiasja, et ta oli veidi lühike ja üle ideaalkaalu, aga kõik, mis oleks pidanud kahekümne ühe aastaselt olemas olema, oli oma kohal, sealhulgas üsnagi kena nägu heledate, isast täiesti erinevate silmadega.
Kuna ta oli mulle rääkinud, et nad olid just enne telefoni helisemist otsustanud abielluda, olin täiesti valmis leidma eest seda õnnelikku meest, ja seal ta oligi.
„See on härra Schane,” ütles Beulah mulle ning mees astus lähemale, et kätt anda. Tüdruk jätkas: „Ta noomis siin mind. Ütleb, et ma hõiskasin telefonis liialt, kui teile jutlustajast rääkisin. Võib-olla hõiskasingi, aga tema poleks pidanud siis mind täis jootma.”
„Oota nüüd üks hetk,” protesteeris Schane, naeratades kõigepealt mulle ja siis talle. „Kes kokteilid segas?”
„Mina segasin,” tunnistas tüdruk ja nad olid kuidagi kõrvuti sattunud, puudutasid teineteist, ehkki kumbki ei teinud seda tahtlikult. Nad paistsid olevat staadiumis, kus kaks organismi loomuldasa kokku triivivad. Beulah küsis: „Kas ühel tüdrukul pole siis õigust kokteile segada, kui ta kihlub? Muide, natuke on veel järel. Kas võtate ka ühe?” Ta läks laua juurde ja võttis šeikeri. „Ma toon klaasi.”
„Mul on parem mõte,” kuulutasin teda katkestades. „Mul peaks olema piinlik, et teie tähistamisele niimoodi sisse sadasin, ja eriti täpselt õhtusöögiajal. Äkki te lubate minul väikestviisi aidata teil tähistamist jätkata? Kuidas oleks kihlusõhtusöögiga?” Naeratasin neile oma parimat naeratust. „Kuna hotellides tube ei olnud, ööbin sõbra juures 35. tänaval, tema aga juhtub olema kuulus mees ning on ka väga külalislahke. Helistan talle ette ja ütlen, et me tuleme. Sobib?”
Nad vaatasid teineteisele otsa. „Aga kuulge,” ajas Schane vastu. „Me oleme ju võhivõõrad, mitte üksnes talle, vaid ka teile.”
„Mille poolest ta kuulus on?” küsis Beulah. „Kes ta on?”
„Nero Wolfe, detektiiv. Tunnen teda juba aastaid. Ta päästis kunagi mu elu, ee… – vabastas mõrvasüüdistusest. Ma olin süütu ja tema tõestas seda.”
„Oh, Morton, lähme!” Beulah’ mõlemad käed olid ümber mehe käsivarre, ta hoidis kõvasti kinni ja vaatas talle otsa. „See on mu esimene soov sinu kihlatuna, minna Nero Wolfe’i juurde õhtust sööma! Sa ei saa esimesest soovist ära öelda!” Ta pööras pea minu poole. „Sunnime ta tulema. Tal on väga tugev korralikkusetunne, sest ta õpib viimast aastat õigusteadust ja leiab, et juristid peavad valvama kõige üle, alates seltskondlikest kokkulepetest kuni moraalse kindluseni.”
„Mitte kindluseni,” ütles Schane kindlalt. „Õiguseni.”
Ta nägi nii välja küll. Mees oli umbes minu pikkune ja seisis nagu kaitsevall millegi vastu, tubli tugeva lõuaga, jõuliste näojoontega ning, nagu viimase pintslitõmbena pildil, tumedate läbitungivate silmadega paksude mustade raamidega prillide taga. Ta ütles, et oli kavatsenud minna koju õppima, et valmistuda üheks lähenevaks eriti rängaks eksamiks. Beulah vastas endiselt tema käsivarrest hoides, et ometi ju mitte nende kihlumispäeva õhtul, ning kui asi lõppes nii, nagu sellised asjad alati, sain ma loa telefoni kasutada ja läksin üle toa selle juurde.
Kostis Fritzi hääl. „Härra Wolfe’i residents.”
„Fritz, siin räägib Harold Stevens… Ei, ei, härra Wolfe’i külaline, Harold Stevens. Palun, kas ma saaksin rääkida härra Wolfe’iga?”
VI
Minu esimene võimalus näha Beulah’ kommet, mille pidime temalt välja ravima, längus õlgadega istumist ja äkilist selja sirgu ajamist, saabus õhtusöögilauas pärast seda, kui Fritz oli serveerinud mooritud kana ja grillitud bataadid. See ei paistnud mulle eriti silmatorkav, aga mõistagi polnud sel mulle ka samasugust tausta nagu Dazy Perritile. Teda oleks olnud lihtne sellest lahti harjutada, kui ta poleks olnud just äsja kihlunud. Tüdrukut, kes on just mehe kätte saanud, ei ole tõenäoliselt kuigi lihtne veenda, et miski tema juures vajab parandamist.
Tema peigmees oli minu arvates üks igavene peavalu. Talle näis tunduvat, et ta ongi juba abielus, ühes sellest tuleneva koormaga. Toiduks ei pruukinud küll olla punane liha, aga õhtusöögil ei olnud ka midagi viga, nagu alati, kui sellel on Fritzi käsi all, ja veinid olid Wolfe’i keldri parimate hulgast, aga see mees ei vabanenud pingest hetkekski. Juuraüliõpilased võivad arvata, et neil on palju asju korraga peas, aga jumala pärast, praegu tähistati tema õnne lepingu sõlmimist. Andsin endast parima lõbusa ja muretu meeleolu hoidmiseks, sest kartsin, et kui vestlus kisub tõsiseks, hakkab Beulah minult küsima üksikasjalikku ülevaadet Daytoni Kogukonna Tervisekeskuse tegemistest ja plaanidest, mis oleks võinud mu pihuks ja põrmuks teha, kuna tema valdas ilmselt teemat hästi. Minu üllatuseks oli Wolfe abiks, hüpates ühelt jutuainelt teisele, küsides Beulah’lt tema õpingute ja muude murede kohta, rääkides iseendast ja juhtumitest, millega oli tegelenud, ning püüdes isegi aidata Schane’i jutusoonele – ta nimetas teda lausa isalikul toonil Mortoniks – tolle maailmavaate, põhimõtete ja ambitsioonide kohta.
„Ma ei tea tegelikult millestki midagi,” vastas Morton, kui Fritz salatitaldrikuid ringi lasi, „peale juura. See on kõige hullem eriharidus, sest jätab su suhteliselt rumalaks kõigil teistel aladel. Mis on muidugi kahetsusväärne.”
„On tõepoolest.” Wolfe küünitas kastmekaussi võtma. „Aga mitte nii kahetsusväärne, kui nende rumalus oma alal. Ma loodan, Morton, et
