– ehkki sugugi mitte piisavalt. Mitte sinnapoolegi, kui see kõik lõppes viisil, mida aimasin võimalik olevat.
„Nagu ma Wolfe’ile rääkisin,” ütles Perrit, „on mul talle töö ka seoses mu tütrega. Üks teine oht. On võimalik, et ta tuntakse ära. Ta meenutab väga oma ema.”
„Jumala pärast,” protesteerisin, „olgu härra Wolfe mis ta on, aga plastiliste operatsioonide kirurg ta ei ole. Proovige telefoniraamatut.”
„See on naljakas, mis?” küsis Perrit.
Sõnad ei öelnud just palju, aga pean tunnistama, et tema toon jõudis esimest korda mu selgrooni välja. See asetas ta kohe madalamale tasemele, ent tõi ta samas palju lähemale, ja palju kurjemana. Tema töötajad või alamad kasutasid seda ilmselt sagedamini kui tema, eriti nüüd, kui tema oli tipus. See hääl kuulus tapjale. Ilmselgelt ei tekitanud naljad enamiku asjade kohta probleemi, aga see ei käinud Beulah’-naljade kohta.
„Mitte eriti,” vastasin viisakalt. „Püüan järgmine kord paremini. Aga kui te ootate, et härra Wolfe korraldaks nii, et teie tütar lakkaks olemast oma ema sarnane…”
„Ei oota. Te räägite liiga palju. Ta on oma ema sarnane, aga silma torkab eriti viis, kuidas ta õlad longus istub, veidi ettepoole kössis, ja siis end teatud moel väikese jõnksatusega sirgu ajab. Ta ema tegi täpselt sedasama ja kui ma nägin oma tütart umbes aasta tagasi seda esimest korda tegemas, mõistsin, et see annab ta surmkindlalt ära. Kui keegi, kes tundis ta ema, juhtub nägema teda nii tegemas, on väga tõenäoline, et ta paneb otsad kokku. Püüdsin teda veenda mitte nii tegema, nii hästi või halvasti kui end paljastamata teha sain, kuid see ei õnnestunud ja ma kartsin ka sellele liialt rõhku panna. Ma tahan, et Wolfe veenaks teda enda niimoodi sirgu ajamise lõpetama.”
Loomulikult olid mul keele peal viis argumenti ja kolm-neli nalja, ent ma suutsin end pidurdada. Ainus lootus oli ta siit niipea kui võimalik välja saada, enne kui ta jõuab anda käsu Beulah’t matemaatikas järele aidata, ta oli nimelt teatanud, et see oli ainus aine, milles tütre teadmised ei olnud täiuslikud. Aga ta polnud veel valmis lahkuma, ehkki oli minuga veetnud peaaegu tunni. Tal oli Angelina Violet Sally kohta veel informatsiooni, mida arvas kasuliku olevat, soovitusi parimaks lähenemisviisiks tema tütrele, märkusi vajaduse kohta otsekohe ja jõuliselt tegutseda, ning hulk teisi pisiasju. Üks tema edu saladustest, nagu mulle tundus, oli tema suur põhjalikkus.
Lõpuks tõusis ta püsti, valmis lahkuma. „Violet,” ütles ta, „teeb endiselt seda, mida ma käsin. Ta arvab, et suudab mu puhtaks koorida. Te ütlete, et Wolfe ei lahku oma majast. Kui soovite Violeti siia kutsuda, helistage mulle ja ma teen nii, et ta tuleb. Kirjutasite need telefoninumbrid üles.”
Vastates mitte ta sõnadele, vaid toonile, ütlesin: „Te nägite, et ma panin need seifi.”
„Vat seal hoidkegi. Tulge välja, avage uks ja kutsuge Archie.”
Ma jõllitasin talle otsa. „Kutsun kelle?”
„Ma ütlesin Archie.”
See tegi mu päeva täiuslikuks. Palsameeritud näo nimi oli Archie. Saatsin Perriti fuajeesse, ulatasin talle ta kaabu ja mantli, avasin ukse ja pistsin pea välja, et ringi vaadata, ning urisesin üle õla: „Õhk on puhas. Kutsuge ta ise.”
Tal polnud tarvis. Mu nimekaim, kes oli seisnud valvsalt sedaani tagumise nurga juures, oli kuulnud ukse avanemist ja juba astunud eestrepi juurde, vaatas üles oma tööandja poole ning teatas: „Hästi.” Dazy Perrit laskus trepist alla ja istus auto tagaistmele. Nägu istus ette, pani mootori käima ja nad veeresid minema.
Läksin kööki ja valasin endale klaasi piima. Fritz Brenner, maja kokk ja õukonna ülemteener, oli samuti köögis, hakkides murulauku aatomiteks. Ta naeratas mulle.
„Ça va?”
„Oli see alles va,” ütlesin talle ja rüüpasin sõõmu piima. „Jääb ainult küsimus, mis värvi surilinu me soovime.”
IV
Kui Wolfe kell kuus triiphoonest alla kabinetti tuli, tegin talle täieliku ja ausa ettekande, ainult sellepärast, et see ei tähendanud enam midagi. Ma mitte üksnes ei olnud loobunud soovist teda veenda asja pooleli jätma, ma lausa kartsin, et järsku jätabki. Pilgeni Dazy Perriti sügavaimaid ja sisimaid saladusi täis nagu ma olin, poleks mingi mahavaikimine tühjagi väärt olnud. Ma olin, kui tõtt rääkida, hirmust kange. Nii et viimane, mida oleksin teha tahtnud, oli Wolfe pealekäimisega põikpäiseks muuta.
Kell seitse ütlesin talle: „Muide, see Lincolni number, mis ta mulle andis, on ilmselt õige asi. Steik. Chateaubriand, nagu Fritz seda nimetab. Seamaks. Värske sea sisefilee. Mõistagi oleks kasutu Tomile hommikul helistada, kui me ei ole leppinud Dazyga – ja tema viie tuhandega meie seifis.”
Wolfe pomises mulle: „Helista härra Perritile.”
Siis tekkisid raskused. Sain Perriti viimaks kätte kolmandalt numbrilt nimekirjas ja ta ütles, et me võime oodata Violeti Wolfe’i kabinetti samal õhtul kell üheksa. Vestlusele kulus vähem kui kakskümmend mõlemalt poolt hoolikalt valitud sõna, nimesid mainimata. Perrit oleks võinud rääkida ka telefoniputkast ja midagi poleks juhtunud. Kuid kümne minuti pärast helistas ta tagasi ning ütles, et eelnevalt kokkulepitud kohtumised tulid vahele ja külaline ei jõua enne poolt kahtteist. Vastasin, et see on üsna hilja ja võib-olla sobiks ka homme. Ei, teatas tema, ta tuleb täna kella poole kaheteistkümne ja kaheteistkümne vahel.
Wolfe, kes oli oma laua tagant kõnet pealt kuulanud, mühatas ja ütles: „Otsi tütar üles.”
„Violet? Või Beulah?”
„Tütar. Preili Page.”
„Ah, mis asja. Tema sirgeks jõnksatamise lõpetamisega ei ole nii kiire. See oli lihtsalt…”
„Me ei tea, kas see tütar olemaski on. Teame ainult seda, mida Perrit meile rääkis. Ma tahan tütart näha. Või vähemalt et sina teda näeksid.”
„Kavatsete mind talle tutvustada?”
„Fui. Ta on kahekümne ühe aastane. Luuleta talle midagi.”
See polnud kuigi keeruline ülesanne võrreldes mõnega, mille ta mulle varem andnud oli, sest Perrit oli jaganud mulle nii palju infot, kui leidis vajaliku olevat. Otsisin välja võimalikud numbrid, valisin ühe ja pärast kolmandat tooni kostis minu kõrvas hääl.
„Halloo, halloo, halloo?”
See ei kõlanud sugugi nagu Fii-Beeta-Kappa naisüliõpilasselts, aga ma jätsin hinnangud hilisemaks ja jätkasin.
„Kas ma saaksin rääkida preili Beulah Page’iga?”
„Ikka. Kuulen. Kas te olete jutlustaja?”
„Ei, preili Page, ei ole. Minu nimi on Stevens, Harold Stevens, Daytonist, Ohiost. Kas me saame hetke rääkida?”
„Ikka. Ehkki on kahju, et te jutlustaja ei ole.”
„Kindlasti, kui teil teda vaja on. Mina aga tahaksin küsida muud, sooviksin teiega väga vestelda, täna õhtul, kui võimalik, sest olen siin linnas ainult lühikest aega. Tahan teile rääkida Daytoni Kogukonna Tervisekeskusest ja ausalt öeldes, me mõtlesime, et võib-olla te soovite meid aidata väikese toetusega. Vaadake, teie kuulsus kogukonna tervise-ettevõtmiste toetajana ulatub üsna kaugele. Ja ma sooviksin
