t="COVER.jpg" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_6b52d88cyc9aak5078ha66dr8bfaa58610ed.jpg"/>
Nicola Cornick
Lord of Scandal
2007
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Inna Viires
© 2007 by Nicola Cornick
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10072
ISBN (PDF) 978-9949-455-68-3
ISBN (ePub) 978-9949-84-460-9
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Kallis lugeja!
Raamatus “Skandaalne lord” kohtuvad kuulsuste sädelev maailm ja 19. sajandi alguse Inglismaa regendiajastu. Me kipume mõtlema, et kuulsus seostub vaid meie kaasajaga, aga ajaloolised isikud nagu Nelson, Byron ja Brummell olid oma eluajal meeletult populaarsed. Neid jälitasid tänaval rahvahulgad, kuni skandaal, võlg või heitlik seltskondlik arvamus neile hukatuse tõi.
See oli maailm, mida ma tahtsin “Skandaalses lordis” uurida. Minu kangelane Ben Hawksmoor on regendiajastu kuulsus, asevalitseja sõber, mängur ja mees Londoni agulitänavatelt, kes on end üles töötanud ning otsustanud iga hinnaga kuulsusest ja jõukusest kinni hoida. 1814. aasta talvelaada taustal kurameerib ta pärijanna Catherine Fentoniga, kelle varandust mees ihkab. Aga Catherine’il on Benile üht-teist õpetada selle kohta, et raha ja kuulsusega ei saa osta armastust.
Ma loodan, et te naudite Beni ja Catherine’i lugu ja regendiajastu kuulsuste säravat maailma!
Armastusega,
Nicola
Sarah Morganile,
suurepärasele kirjanikule ja imelisele sõbrale.
Proloog
1812. aasta detsember
London oli juba kolm nädalat pakasevangis olnud ja nüüd oli kõikide huultel küsimus, kas Thamesi jää on piisavalt paks, et talvelaada raskust kanda. Traditsiooniliselt prooviti jää paksust nii, et neljahobusetõld sõitis jõe keskele. Arvamused jagunesid kaheks. Mõne meelest oli see turvaline; teised ütlesid, et uljaspea, kes julgeb selle teooria paikapidavust proovida, lõpetab kõige tõlla ja hobustega vesises hauas. Samas arvas teine osa, et kõik, kes seda proovivad ja ellu jäävad, tuleks nagunii Bedlami luku taha panna, sest nad on hullud.
Ainult üks mees – lord Benjamin Hawksmoor – oli piisavalt metsik, et seda vägitegu üritada.
Pealtvaatajaid haaras kihlveopalavik, kui ta oma rakendi jõe äärde tõi. Tema tõld oli uhiuus, Hawksmooride vapp säras uhkelt selle uksel ning hobused olid parimad, mida Tattersalls suutis pakkuda. Mõned arvasid, et Ben Hawksmooril polnud tiitlile õigust, kuna ta enda isa oli teda lapsena värdjaks sõimanud, aga seda öeldi vaikselt, sest kas polnud Hawksmoor Wellesleyga Portugalis teenides kedagi tapnud – mitu inimest, ehk koguni terve pataljoni – ning kaardimängus varanduse võitnud ja kaotanud, diplomaadi naise ja tütre võrgutanud ning bandiitide käest pääsemiseks endale läbi võsa ja metsa teed raiunud? Lood olid sama metsikud nagu mees isegi.
Rahvahulk pressis hõigeldes ja tõugeldes lähemale. Raha liikus vaeste ja rikaste vahel kiiresti käest kätte ning libises veelgi kiiremini rahvasummas sõeluvate varaste taskusse.
“Tuhat gini, et ta saab sellega hakkama!”
“Kaks tuhat, et ei saa!”
Õhk oli külm ja jõe ülemjooksult puhuv tuul lõikas nagu noaga. Ettevõtlikumad tänavakaubitsejad olid oma kaubad juba rahva juurde toonud ja kauplesid edukalt hernesupi ja kartulitega. Nende söepannid pragisesid, kui tuul lörtsi tulle paiskas.
Rahvas kisas meeletult, kui Hawksmoor neljahobusetõllaga kaelamurdva kiirusega kaldast alla sööstis. Tõld kihutas jääle, nagu napsaksid põrgukoerad hobuste kandu, ja libises üle jää, hobused rabelesid, et tasakaalu hoida, ja tõllarattad pöörlesid. Tõllas vehkis Hawksmoor piitsaga nagu skandinaavia jumal, paljapäi, musta riietunult, peleriinmantel selja taga tuules lehvimas.
Kostis kauget mürinat, mis meenutas vankrirataste veeremist üle munakivide, ning siis terav raksatus nagu püssilask. Rahvas jäi vait, siis karjatas keegi daam ning puhkes metsik lärm, kui inimesed jõe poole trügisid.
“Jää murdub! Hüppa, mees! Päästa ennast!”
Aga Hawksmoor ei kavatsenud oma hobuseid jätta. Ämblikuvõrguna levisid peened praod jääl kiiremini kui inimene joosta suutis. Tõlla tagumine ots vajus ja hobused taganesid rakmetes, enne kui Hawksmoor nad kaldale ajas. Siis keerles nende ümber vesi, Hawksmoor hüppas pukist, haaras reiest saati tumedas vees seistes valjad ja tõmbas hobused paari jardi kaugusele kaldale.
Rahvas taganes ning puhkes katkendlik aplaus. Daamid nuuksusid või minestasid. Mehed loopisid mütse õhku. Kurtisaanid viskasid Ben Hawksmoori jalgade ette lilli, kui ta higised ja värisevad hobused ohutusse kohta juhtis. Trükipressid olid juba asunud tema viimasest vägiteost jutustavaid artikleid trükkima. Leheneegrid täitsid tindipotte.
Hawksmoor peatus, pöördus rahva pole ning kummardas sügavalt. Tema kitsenahast püksid olid läbimärjad ja liibusid vastu reisi. Saapad olid rikutud. Tema pähkelpruunides silmades oli lõbus säde. Ta nägi välja ohtlik ja sagris. Daamidel, kes polnud varem minestanud, tekkis kiusatus seda nüüd teha.
“Daamid ja härrad, ma kardan, et jää on liiga õhuke. Me peame veel ühe aasta talvelaata ootama.”
Rahvas hõiskas rõõmsalt, Hawksmoor muigas nurjatult ja jätkas võidumarssi läbi rahvahulga. Mehed patsutasid talle seljale ja naised kummardusid teda suudlema.
Kuid mõned inimesed seisid kaugemal.
“Ainult kurat ise oleks sellega hakkama saanud,” märkis mööduv jumalasulane hapult. “Ta on oma hinge ära müünud.”
Teine mees muigas neid sõnu kuuldes, sest sellest kuulsusest Ben Hawksmoor elaski.
“Õhuke jää,” pomises ta. “Millal sa millelgi muul oled sammunud, mu sõber? Aga ühel päeval jää murdub. Ja mina tantsin sinu haual.”
Esimene peatükk
1814. aasta
