tal käsivarrest, et meest kinni pidada. Ben ei teadnud naise nime, kuna ta polnud sellele tähelepanu pööranud, kui tema onupoeg Sam neid tutvustas. Ben oli seda Samist äärmiselt maitsetuks pidanud, et ta naised Nedi poomist vaatama tõi. Pealegi polnud odavad hoorad teda nagunii kunagi huvitanud.
Kui uks mehe selja taga kinni langes, kuulis ta naiste naeru. Sarnaselt kõikide teistega oli see nende meelest mingi meelelahutus, põnevam kui vein või jaht, tants või seksuaalne vallutus. Ben tundis mõrvarlikku raevu. Tegu oli elu ja surmaga ja ta oli mõlema vastu juba sünnist saadik võidelnud.
Kui Ben kõrtsitrepist alla läks, hakkas Saint Sepulchre’i kell kõminal lööma, mis tekitas Benis tunde, nagu hakkaks tema pea lõhki minema. Väljas tänaval säras päike külmalt ja eredalt ning rahvamass virdas ja surus end võllale lähemale. Ben hakkas endale läbi rahvahulga tapalava trepi poole teed tegema. Ta märkas kahvatukollases mantlis tüdrukut, kes seisis alumisel astmel ja vaidles ühe vangivahiga. Ben nägi, kuidas mees oma kepiga neiu tee tõkestas ja tribüüni poole osutas. Tüdruku nägu oli kahvatu, aga tema huuled oli otsustavalt kokku surutud. Neiu raputas pead, puges kepi alt läbi ja hetke pärast oli rahvamass ta endasse neelanud. Beni süda võpatas hirmust, kui ta üritas tüdrukut uuesti leida. End inimeste vahelt läbi pressides tundis ta pahameelt oma ootamatu galantsusehoo pärast. Linna vangivalvurid olid siin korda pidamas ja see polnud tema mure, kui mõni rumal olevus otsustas rahvamassi viskuda. Naine suutis enda eest ilmselt palju paremini hoolt kanda kui see välja paistis. Ükski aadlitüdruk ei tuleks iialgi avalikku hukkamist vaatama. Ilmselt oli ta Haymarketi kaup, kes oli Berkely Square’i vääriliselt üles löödud. Withers oli oma labase maitse poolest tuntud.
Rahvahulka läbis möire, kui Clarencieux Debtor’s Doorist välja astus. Inimmassi surve oli nii suur, et Ben sai end vaevalt liigutada. Ta nägi kollast välgatust ja sirutas käe, kuid rahvamass oli edasi liikunud ja tüdruku kaasa viinud, pillutades teda nagu lehekest tulvavees. Kellad jäid ootamatult vait ja rahvas pidas hinge kinni. Clarencieux seisis tapalaval. Ta avas abitult oma kokkuseotud käed ja surus need uuesti kokku. Tema ilme oli nii metsik ja anuv, et Ben oli tulivihane. Clarencieux vaatas tapalava taga seisvat rahvamassi, otsekui paludes, et keegi ta päästaks. Tema alandust oli võimatu taluda.
Siis tõmbas timukas mütsi üle Clarencieux’ näo ja pani talle silmuse kaela.
Preestri huuled liikusid, aga palvesõnad kadusid rahvamassi lärmi.
Beni käsi haaras kollases mantlis tüdruku randmest ning tõmbas ta rahvamassi jalgade eest ära, kuhu too oli poolenisti kukkunud, kui rahvas tapalava poole trügis.
Ben tõmbas tüdruku embusse. Ta tundis, kuidas neiu keha tema puudutuse peale ehmatusest kangestus ja too peaaegu eemale tõmbus, kuid rahvamassi surve pressis nad kokku ja neiu ei punninud enam vastu. Tema kübar oli peast ära kukkunud, tumedad juuksed pahmakana näol laiali. Säravad merevaigukarva silmad olid tooni võrra kahvatumad kui tema pähklikarva juuksed. Neiu paistis ehmunud.
„Mul polnud aimugi, et see on nii…” Ben kuulis vaevu neid sosinal öeldud sõnu.
„Te tegite rumalasti, et siia alla tulite.” Aga mehe käed puudutasid neiu keha õrnalt, kui ta teda hoidis, ning mees kaitses teda oma kehaga neid lämmatava surve eest.
„Ma otsisin kedagi.” Nüüd olid tüdruku ripsmetel pisarad. Ben nägi, kuidas ta raskelt neelatas. „Ma ei taibanud, et see on nii ohtlik.”
„Mida te siis ootasite?” Beni hääl oli karm. „Aiapidu?”
Kostis hüüdeid. „Mütsid peast!”
See oli ainus avalik austusavaldus, millega poomist märgiti. Rahvas tammus jalalt jalale ning võttis mütsid ja tanud peast. Timukas tõmbas kangist ja luuk avanes mürtsuga. Rahvas karjus metsikult ning Ben tundis, kuidas tüdruku keha läbistas värin. Neiu surus näo vastu mehe pintsakut. Beni käsi takerdus tüdruku juustesse ja surus teda veel tugevamini enda vastu. Mees tundis oma südant peene sinise mantliriide all tagumas. Neiu põsk oli tema rinna vastu surutud ning tema silmad olid suletud. Viha, piin ja vihkamine matsid Beni metsiku lainena enda alla ning ta langetas pea, et mitte näha Clarencieux’ häbiväärset surma, surudes huuled neiu juustele. Tüdruk tundus armsa ja pehmena ning lõhnas kergelt rooside järele. Ben tundis tillukesi värinaid, mis tüdruku keha raputasid. Tema pisarad niisutasid mehe pintsakut.
„Ma kohtusin temaga kord,” ütles Catherine summutatult. „Ta polnud seda ära teeninud.”
„Ta oli mu sõber. Ma ei saanud midagi teha.” Ben kuulis oma karedat häält, kui ta läbikukkumisele ja kaotusele silma vaatas. Kord varem oli tal õnnestunud oma sõber kindlast surmast päästa. Seekord polnud see õnnestunud.
Neiu tõstis silmad ja vaatas mehele otsa. Tema silmad olid tumedad ja süütud ja mehe süda võpatas. Tal oli tunne, nagu näeks tüdruk otse tema hinge.
„Andke andeks,” ütles tüdruk. „See on ju mõrv.”
Timukas andis Ned Clarencieux’ kandadele hoogu, et tema surma kiirendada. Ben oli talle selle eest hulga raha andnud. See oli ainus, mida ta teha sai, kuid vähemalt oli ta lubadust austanud. Rahvahulk juubeldas, kui Clarencieux suri. Veidi aega põrnitses Ben neid kõiki jubedustundega, karjatas katkendlikult ning tõmbas tüdruku kuuleka keha endale veel lähemale. Beni haaras kergendus, kui ta naise keha enda vastas tundis. Ta vajas naist. Selle igatsuse tugevus ajas mehe segadusse, kuid ta ei saanud selle üle praegu arutleda, sest tema hinges valitses pimedus ja neiu oli ainus valgus. Ben põimis käed tüdruku ümber, surus põse tugevasti vastu tema pehmust ning sulges mõtted deemonite eest, kes tema jalge ümber parvlesid.
Ben poleks osanud öelda, kui kaua nad niimoodi seisid, kui vägivald ja verejanu nende ümber keerlesid, ja ehkki ta teadis, et tüdruk oli hirmul, tundis Ben end tol hetkel mõistliku rahukeskmena.
Pinge rahvahulgas andis järele ja lärm vaibus veidi. Ben lõdvendas oma haaret ning tüdruk tõmbas sügavalt ja katkendlikult hinge. Ta värises ikka veel. Ben tundis seda.
„Ta oli vapper poiss,” ütles keegi. „Ta suri nagu mees.”
Rahvahulgas liikusid trükipoognad, millel oli puulõikes pilt poomisest ja ettekanne Clarencieux’ väidetavast ülestunnistusest. Need olid tükk aega enne poomist valmis trükitud ja Ben trampis ühe tülgastust tundes jala alla.
Ta tõstis käe ja pühkis tüdruku põselt pisara. Ben tundis end kurnatuna, nii kurnatuna nagu tüdruk välja nägi. Neiu ripsmed olid tema kahvatu naha taustal tumedad ning silmad näisid väsinud ja verkjatena. Mehe sõrmed puudutasid neiu suunurka ja ta kuulis, kuidas tüdrukul hing korraks kinni jäi. Catherine’i pilk sööstis mehe näole, tema silmad olid suured ja neis oli küsimus. Nende vahel toimus midagi võimsat ja seletamatut ja mehe keha haaras iha. Ta ei tohtinud naist tahta, mitte siin ja praegu. See ei tundunud õige olevat. Ja ometi vajas ta neiut. Ta ei saanud sinna midagi parata. See oli kõige võõram ja hirmutavam tunne, mida mees kunagi oli kogenud.
Clarencieux’d võeti maha. Ben tundis ära doktor Astley Cooperi, kes tapalava tagant galeriist nähtavale ilmus ja šerifi ja timukaga juttu ajas. Rohkem kui miski muu tol päeval tekitas Benis iiveldust mõte, et Clarencieux läks nüüd kirurgi lõikuslauale.
„Saatke surnukeha minu juurde nagu tavaliselt,” ütles Cooper. „Ma lähen lõunat sööma. Vürtsitatud neerud, eks ole, nagu ikka?”
Ben tundis, kuidas tüdruk värises. Rahvahulgas nuttis väike poiss ja korratu riietusega hoidja noomis teda vihast kiledal häälel. See paistis murdvat lummuse, mis oli nad enam kui tihedalt kokku köitnud ja sidunud nende hinged. Ben taganes ja sundis end vaatama tüdrukut kui tavalist libu, kena müüdavat naist. Sellest hoolimata
