läks söögituppa ja istus oma kohale laua ääres. Ülejäänud perekond oli juba kohal. Sir Alfred Fenton oli etiketi osas väga range, nagu annaks see tema perekonnale aristokraatliku sära, mis neil päritolu tõttu puudus. Toas oli vaikne nagu alati, sest isa nõudis õhtusöögi ajal vaikust. Catherine tabas endalt isa pilgu ja nägi teda vaatamas punast märki tütre põsel, kuid isa ei öelnud midagi ning pööras pilgu silmakirjalikult kõrvale ning Catherine’i süda hakkas veel rohkem värisema. Isa oli kunagi nii tugev mees olnud. Withersi võimu all oli ta kahanenud nagu tigu soola nähes. Nüüd polnud kedagi, kes oleks neid kaitsnud. Catherine teadis, et ta oli omapead.
Nad hakkasid sööma. Vaikus oli sügav. See andis Catherine’ile võimaluse jätta mõtted Withersist ning mõelda hoopis mehele, kes oli teda täna oma käte vahel hoidnud. Kontrast Ben Hawksmoori õrnuse ja Algernon Withersi jõhkruse vahel oli ilmne. Nüüdki ei suutnud Catherine mõelda Beni põsest enda oma vastas, tema naha puudutusest, ilma et oleks tundnud kõrvetavat värinat veres.
Neiu oli kuulnud, et Ben Hawksmoor on ohtlik. Selliseid teadmisi taoti debütantidele pähe, kuni hulljulgemad neist igatsesid põgeneda nendesamade elumeestega, kelle eest neid hoiatati.
Ärge kunagi jääge mehega üksi.
Ärge kunagi puudutage meest, kes pole teie sugulane.
Jah, mõtles Catherine, ärge kunagi laske Londoni kõige kurikuulsamal lurjusel end embuses hoida, kui te leiate, et te ei suuda tema puudutust unustada ja õhtusöögile keskenduda.
Ben Hawksmoori sugused mehed olid Catherine’i kogemustest kaugel. Nad elasid nii kaugel tema auväärse kasvatuse maailmast, et paistsid olevat teine rass. Saatjadaam tundis lurjuse viiekümne sammu kauguselt ära ja toimetas oma hoolealused kaugemale, enne kui mingit kahju sündis või maine ohtu sattus. Catherine teadis, et ühe saatusliku sammuga oli ta täna pärastlõunal selle aastatepikkuse valvsuse peaaegu asjatuks muutnud. Ta oli Ben Hawksmoori külge klammerdunud, unustanud kogu tagasihoidlikkuse ja sündsuse ega olnud millestki hoolinud. Ben oli teda embuses hoidnud ja korraks oli neiul tunne, et see on kõige parem asi, mis temaga kunagi oli juhtunud.
Catherine liigutas lusikat loiult supitaldrikus. Ainsa heli tekitas hõbelusikast hernesuppi luristav John. Kuna neil polnud sel õhtul külalisi, oli tal lubatud perekonnaga koos õhtust süüa, selle asemel et lastetoas einestada. Õhtusöögi alguses oli ta pärastlõuna põnevusest pakatanud.
„Üks pikk mees tõstis mu üles, et ma paremini näeksin! Silmus oli nii pingul ja keha tõmbles ja tantsis nagu härra Carew’ puust nukk…”
Catherine’i kasuema oli vaikselt protestinud ja oma toolil kergelt vankunud ning Sir Alfred oli öelnud hoiatavalt: „John…” Catherine kujutas ette, kuidas tema isa lord Withersi ees kiitles, et käbi ei kuku kännust kaugele – John polnud mingi liiliavalge õrnuke! Ja nüüd oli Johnil mehine söögiisu ja ta paistis lauasistujaist ainuke olevat.
Catherine lükkas taldriku kaugemale ning teener tuli ja viis selle kohe ära. Sellistel hetkedel tundus neiule, nagu oleksid nad õhtusöögiks tema väljavaateid söönud. Tema tulevik maksis nende toidu eest, rõivaste eest nende seljas ja jõukuse märkide eest, mida tema isale nii rikkalikult demonstreerida meeldis. Isa enda varandusest olid järel ainult hea nime taha peidetud halvad võlad. Loomulikult ei teadnud seltskond, et Fentonite varandus oli raisatud ja järel oli veel ainult Catherine’i usaldusfondi raha. Aga lord Withers oli eestkostja ja tema teadis…
See, mõtles Catherine korraga, pidigi olema tõeline põhjus, miks Sir Alfred Withersi kosjad vastu võttis. Neil pidi raha suhtes mingi kokkulepe olema. Catherine’i varandus kuulub Withersile, kui nad abielluvad, kuna seaduse järgi kuulusid nii naine kui tema vara abikaasale. Võib-olla oli Withers lubanud Sir Alfredile osa rahast nõusoleku eest abieluks. Sellise kokkuleppe künism ajas Catherine’i iiveldama. Ta teadis, et isa polnud temasse kiindunud, kuid nii südametut kaubitsemist oli raske taluda.
Vaikus hakkas rõhuvaks muutuma. Fentonite perekonnas oli nii palju teemasid, millest ei räägitud, alates isa rahamuredest kuni Algernon Withersi saladusliku võimuni nende üle ja leedi Fentoni viletsa terviseni.
Catherine köhatas, jättis isa keelava pilgu tähelepanuta, ning pöördus kasuema poole.
„Maggie, kas sinu pärastlõuna möödus meeldivalt?” küsis ta leedi Fentonilt.
Kui isa Maggiega abiellus, oli ta tahtnud, et Catherine tema noort naist emaks kutsuks, kuid neiu oli keeldunud. Tema ema oli surnud, kui Catherine oli kaksteist ning Maggie Fenton oli Catherine’ist ainult kuus aastat vanem, nüüd oli ta kakskümmend seitse ja kasutütar kakskümmend üks. Tundus naeruväärne teda emaks kutsuda. Õnneks oli Maggie sellega nõus. Neist olid saanud sõbrad, väga head sõbrad, ja Catherine oli oma värsket kasuema lihtsa kiindumusega armastanud.
See oli tol ajal, kui Maggie suutis Sir Alfredi ümber oma väikese sõrme keerata, kui ta oli elegantne seltskonnadaam, mitte see kahvatu ja närviline inimvare, kes nüüd laua all oma siidist ja pitsist salli ribadeks kiskus. Vanemaks saades oli Catherine taibanud, et tema kasuema polnud tugev ja nende rollid olid ajapikku vahetunud, kuni Catherine’ist sai kaitsja, nagu oleks tema vanem. Ta armastas endiselt meeletult Maggiet, poolvenda ja väikest poolõde, kelle Maggie oli talle kinkinud, kuid nüüd oli tal kasuemast ka kahju.
Catherine ootas, kuid Maggie ei vastanud. Tema sinised silmad olid elutud. Ta poleks nagu sõnagi kuulnud. Kaminasimsil tiksus valjusti kell. Tuba oli valge ja avar, helerohelistes ja valgetes toonides, mis meenutasid suvist päikesepaistet. Tundmatute inimeste portreed, mis Sir Alfred oli ostnud, tehes näo, et need olid tema kauged esivanemad, olid sama ilmetud nagu tema naine.
Hetke pärast ohkas Sir Alfred raskelt. „Margaret,” küsis ta, „kas sa ei kuulnud? Catherine küsis, kuidas su päev möödus?”
Catherine mõtles selle peale, et tema isa kasutas alati inimese täisnime. Talle meenus häguselt, kuidas ema teda Kate’iks kutsus, kui ta väike oli. See aeg oli ammu möödas koos soojuse, armastuse ja naeruga, mis kunagi olid Guilford Streeti maja täitnud. Nüüd oli maja imekaunilt sisustatud – leedi Fentoni maitse järgi –, kuid tühi ja külm. Sir Alfred oli harva siin. Catherine kahtlustas, et ta üüris kusagil korterit, kus ta veetis suurema osa öid. Nad kõik teadsid, et tal oli peaaegu abielu algusest Maggiega ja ilmselt juba varemgi rida ülalpeetavaid naisi. Catherine teadis, et seltskonnas tuli selliseid asju ette, kuid see tegi talle Maggie pärast haiget. Kasuema polnud kunagi selliste löökide talumiseks piisavalt tugev paistnud ja aasta eest, pärast tütar Mirabelle’i sündi oli ta veelgi enam endasse tõmbunud ning ajuti paistis ta vaevu kohal olevat.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
