ballisaalis kunagi tegi, proua…”
Ja inimesed naersid – naersid – tema teravmeelsuse ja mõtte peale, et mees, keda nad tundsid, suri nagu kurjategija. Sel hetkel oli Catherine neid kõiki vihanud.
Ta oli Ned Clarencieux’ga ainult ühe korra kohtunud. Seltskonna saatjadaamid hoolitsesid selle eest, et temasuguseid mehi debütantidest ja pärijannadest kaugemal hoida, kuid ühel päeval oli Catherine oma kasuemaga pargis jalutanud ja mõned noored keigarid olid kõnetanud Maggiet, leedi Fentonit, Catherine’i meelest kahtlase pealetükkivusega. Clarencieux oli võluv olnud. Tema oli see, kes nende häbematuse pärast vabandas, Catherine’i kätt suudles, talle otsa vaadates naeratas ja oma sõbrad ära viis. Ja ehkki Catherine teadis, et mees oli tühine päevavaras, oli naise huultel mehest lahkudes vastupandamatu naeratus.
Clarencieux, Hawksmoor… Nad elasid piiri peal ja üks valesamm võis nad hukutada.
Catherine hammustas huulde mõeldes, et isa oli teda selliste meest eest hoiatanud, aga nüüd, kui Clarencieux oli suremas, ei pidanud isa tütre toomist poomist vaatama millekski eriliseks.
Catherine’i vend John üritas üle kõikuvate sulgede ja päevavarjude näha, kuid ta oli liiga lühike. Ta ronis Catherine’ile sülle, togis teda, sikutas tema mantlit ja ajas kübara viltu.
„Las ma vaatan! Las ma vaatan!”
Hoidja üritas poissi ära tirida, kuid John ei teinud temast väljagi, ning mõne hetke pärast loobus hoidja võitlusest ja vajus oma toolile. Catherine’i meelest nägi tüdruk haige välja. Tema laup oli higine ja jume kliistrikarva. Catherine sirutas tüdrukule käe.
„Pane silmad kinni, hinga sügavalt ja püüa rahvast mitte kuulata.”
Tüdruk noogutas. Nende ees istuv emalik naine pööras pead, naeratas Johnile hellitavalt ning patsutas enda kõrval oleval kohal seisvale padjale.
„Tule seisa minu kõrvale, kullake. Siit näed paremini.”
Catherine heitis pilgu Saint Sepulchre’i kiriku kellale. Poomiseni oli viis minutit aega. Tema süda tagus ning peopesad kitsenahast kinnastes olid külmad ja higised. Ta pani silmad ereda talvepäikese ja virdava rahvamassi ees kinni, kuid ei suutnud hajutada kujutisi oma peas. Catherine teadis, mis juhtub, kui inimest puuakse. Nad viisid vangi vastavasse ruumi ja lõid tema rauast ahelad puruks. Nad sidusid tema randmed kokku. Nad palvetasid tema eest. Ja siis toodi ta läbi Debtor’s Doori tapalava astmetest üles, kus ootas silmus.
Catherine avas silmad. Hullavad kupeldajamoorid olid aknalt kadunud, selle asemel seisis seal aknalauale toetudes mees, pilk all asuvale võllapuule kinnitatud. Ta oli pikka kasvu ja kena ning just tema liikumatu poos köitis Catherine’i pilku. See oli pingeline, keskendunud, kontrollitud liikumatus, mis sellest hoolimata paistis ägedusest pulbitsevat.
Tüdrukul jäi hing kinni ning ta põrnitses meest paigale naelutatult.
Siis vaatas mees üles, tabas naise pilgu ning Catherine põrkus mehe pilgust paistva viha ja kire eest tagasi. See oli nagu füüsiline hoop. Ta tundis end taganevat.
„Preili Fenton, preili Fenton!”
Lapsehoidja sikutas teda kannatamatult varrukast.
„Härra John on kadunud!”
See oli tõsi. Koht emaliku naise kõrval oli tühi. Catherine vaatas närviliselt ringi. Hoidja nuuksus.
„Ma panin silmad kinni, nagu te käskisite, preili! Ma ei teinud midagi halba…”
„See pole praegu oluline,” ütles Catherine. Tema süda tagus. Kui John rahvahulgas ära eksib, ei pruugi nad teda enam iial leida. Ta võidakse ära röövida või paljaks varastada. Johnil polnud aimugi, kui ohtlik Newgate võis olla. Ta oli ainult hooletu hellitatud laps.
Sir Alfred polnud märganud, et midagi oli valesti. Tema ja Withers olid vestlusse süvenenud ja võtsid närvide rahustamiseks põuepudelist brändit.
Catherine tõusis. Ta teadis, et peab ise Johni üles otsima. Hoidja oli nagu murdunud pilliroog ja kui isa juhtunust kuuleb, saab ta maruvihaseks. Aga polnud mingit vajadust talle veel rääkida. Tõenäoliselt pole John kaugele läinud. Catherine hingas sügavalt ja silus kinnastatud kätega oma mantli rinnaesist.
Kui ta vabandades ja inimeste varvastele astumist vältida püüdes ning nende urinast välja tegemata istmeterea otsa poole minema hakkas, lõi kell neli. Poomise aeg oli käes.
Naine istus keset rahvahulka, aga Ben Hawksmoor nägi teda kohe, nagu oleks päike ainult tema peale paistnud. Naine kandis karusnahaga ääristatud kahvatukollast mantlit. Peas oli tal mantliga sobiv karusnahaga ääristatud kübar ning selle all märkas mees talvepäikeses helkivaid kastanikarva juukseid. Naine istus seltskonna kõige tiirasema mehe Algernon Withersi kõrval, mistõttu võis arvata, et naine oli kõrgklassi kurtisaan. Ben oli juba tähele pannud, et suurem osa Londoni libudest oli sel päeval Newgate’i tulnud. Tema huuled tuksatasid küünilise mõtte peale, et naine kasutab poomist rikka armukese leidmiseks. See oli nutikas mõte. Pool aristokraatiat – meespool – oli ju kohal ja kes sooviks sellist juhust kasutamata jätta?
Ehkki Withersi kõrval istuv tüdruk ei paistnud uut kaitsjat vajavat. Tüdruk paistis rikas ja hellitatud ja Ben Hawksmoor lausa põlgas teda, et naine oli nii täiuslik ning oli seal, et teise inimese hävitamisest naudingut tunda.
Ben ajas end sirgu ja astus akna juurest kaugemale. Temas kohus nii palju viha ja kibedust, et tema käed olid raevunult rusikasse surutud. Kogu seltskond, mis oli kord Ned Clarencieux’ ümber õhanud samasuguse innukusega nagu nad nüüd tema suhtes näitasid, oli oma lemmiku huntide ette visanud ja tulnud vaatama, kuidas ta tükkideks rebitakse.
Ben ei saanud loomulikult midagi teha. Clarencieux oli tema sõber olnud, kuid enam ei saanud ta sõpra aidata. Ben oli asevalitseja juures käinud ja Clarencieux’ eest kostnud, ehkki kõik instinktid ja põhimõtted, mille järgi ta elas, olid keelanud tal kellegi teise pärast eluga riskida. Ja sellest polnud mingit kasu. Prinny polnud isegi kuulanud ja Ben oli märganud ärritusesähvatust asevalitseja pilgus ning taganenud. Ta oli seikleja ega saanud regendi eestkoste kaotamisega riskida, muidu oleks ta jälle rentslis, kust ta alustas.
Clarencieux’ jaoks oli igal juhul liiga hilja. Seltskond oli heitlik armsam ja Ned oli ebasoosingusse sattunud. Ta oli elanud oma mõistuse abil ning tal polnud kedagi raha ega sidemetega, kes oleks teda aidanud, kui ta langes. Keegi ei hoolinud. Benist käis värin läbi, sest ta nägi Ned Clarencieux’s nii selgesti iseennast.
Tema tähelepanu köitis liikumine paviljonis. Withersi kahtlaste elukommetega kaaslanna oli püsti tõusnud ja suundus trepi poole, mis viis alla, tapalavast mööda rahva sekka. Ben vahtis naist. Kas naine on hull? Ben sai väga hästi aru, et lärm, kuumus ja poomise hais võis ka kõige tugevama organismi iiveldama ajada ja tekitada naises tahtmise põgeneda, kuid sellisesse liikuvasse rahvamassi minek oli hullumeelsus. Nad võisid ta lihtsalt lusti pärast röövida, vägistada ja tükkideks kiskuda.
Ja tema ei peaks sellest tõesti hoolima.
Ben ei teadnud, miks see teda puudutas. Ta hoolis väga harva kellestki teisest peale iseenda. Elu oli ta selliseks kasvatanud. Aga ta nägi vastikustunnet neiu näol, kui ta erutatud rahvahulgas ringi vaatas ja Ben tundis naise suhtes ootamatut sügavat poolehoidu. Kumbki neist polnud tahtnud siia tulla. See väike seik ühendas neid. Tüdruk oli ilmselt tulnud, kuna Withers käis peale. Ja tema… Noh, tema oli siin, sest see oli viimane austusavaldus, mida ta sai oma sõbrale osutada ning autunde riismed olid sundinud teda seda väikest asja tegema.
Nii
