noor debütant, lõksus Withersi julmuse poolt määratletud tulevikus, elamas igavat elu Guilford Streetil tütrena, keda ei armastatud, kihlatuna mehega, kes suutis oma põlgust tema vastu vaevu varjata.
Ben Hawskmoor oli teda ihaldanud. Neiu oli tundnud seda mehe puudutuses ja näinud tema pilgus. Catherine elas kaitstud ja hellitatud elu ja teadis füüsilisest ihast vähe, kuid täna oli ta ise selle jõudu tundnud ning see oli väga ahvatlev tunne.
Neiu ajas lõua püsti ja vastas Withersi kuumale vihasele pilgule jahedalt. „Te teate suurepäraselt, mu isand, et ma ei otsinud lord Hawksmoori. Ma läksin rahva hulka ainult Johni otsima. Kui ma seda tehes eksisin…”
Withers katkestas teda. „Kui? Muidugi sa eksisid! Kes sa oled? Lapsehoidja?”
„Ei,” vastas Catherine, „aga ma olin oma venna pärast mures.”
„Las teenijad muretsevad sinu venna pärast,” ütles Withers. „Sa teed pidevalt lollusi, et teisi aidata. Catherine, sa oled ometi daam! Ehkki ilmselt tuleb järeleandmisi teha, arvestades, et sinu pere tegeleb kaubandusega…”
Catherine tundis oma põski kuumamas. Withers oli tüdruku perekonna alama päritolu varem nii tihti kõneks võtnud. „Mina ei tee sellepärast mingeid järeleandmisi. Ma olin oma vanavanematesse äärmiselt kiindunud.”
„Kaupmees perekonna naisliinis,” ütles Withers ning tema hääles kõlas vana raha üleolek, „ja sinu isa pole samuti midagi enamat kui naabob.”
„Kui minu isa seltskond teile vastumeelne on,” ütles Catherine, hääl värisemas vihast mehe silmakirjalikkuse peale, „siis te varjate seda hästi. Ma arvan, et peaksite oma märkused adresseerima talle, mitte mulle, härra.”
„Ja seda ma teengi.” Withers pööras äkitselt ja tegi toas ringi. „Ma räägin temaga tõrksatest tütardest, kes käituvad nagu kasvatamatud väikesed indialased, kui nende haridusele on küllalt raha kulutatud, et neist daame teha.”
Catherine´i uhkus lõi lõõmama. See oli kõige julmem, et kogu luksus ja jõudeolek, mille nimel tema vanemad ja vanavanemad olid vaeva näinud, kuulus talle, kui tema igatses ainult avara silmapiiri ja väljakutsete järele, mis olid kuulunud vanemate ja vanavanemate ellu. Teda oli kasvatatud umbsetes elutubades viisakalt vestlema, kui tema kiheles kogu aeg reiside ja uute kogemuste põnevuse järele. Tema ristiema leedi Russell, kes viimati oli Samarkandis, oli üks selline kartmatu rändur ja tema kirjad, mis saabusid harva ja kaugetest paikadest, pakkusid Catherine’ile suurt naudingut ja panid ta veelgi enam igatsema pääsemist kuldsest puurist. Kui tema lootused ja püüdlused tegid temast lord Withersi silmis viletsama daami, mõtles neiu, siis seda ta küll ei kahetsenud.
Catherine ajas lõua püsti. „Mu isand, kas te olete mõelnud, et lord Hawksmoor eksis minu üle otsustades, kuna ma olin teie seltsis?” Neiu tõmbas sügavalt ja julgelt hinge. „Ma olen kuulnud, et teie maine pole just laitmatu, mu härra? Ja teil jätkus ebaviisakust kõnetada mind eesnimepidi vabadusega, mis viitab teatavale austuse puudumisele. Te võite aadlik olla, ehkki pärinete kuninga ebaseaduslikust pojast, aga need on kombed, mis mehest härrasmehe teevad.”
Vaikus särises. Withersi nägu oli erepunasest tuhakarva kahvatuks muutunud. Ta astus sammukese naise poole ja Catherine’i süda jättis löögi vahele. Selsamal päeval oli ta näinud naudingut, mida julmus mehele pakkus. Nüüd nägi ta välja nii, nagu sooviks kogu oma julmuse tema peale välja valada.
„Ma ei kannata oma tulevase naise juures sellist käitumist,” surus Withers läbi hammaste. „Sa ei tee mulle minu käitumise pärast etteheiteid, kui sa ise nii metsikult käitud.”
Vihkamine mehe vastu põles Catherine’i soontes. „Ja mina ei kannata teid oma abikaasana, söör, nii et me võime katkestada selle kihluse, mida kumbki meist ei taha, ja õnnelikud olla.”
Withers astus sammu lähemale, haaras naisel käsivarrest ning tõmbas ta nii jõhkralt näoga enda poole, et Catherine väänas õla välja ega suutnud valuoiet maha suruda. Ta nägi mehe pilku rahulolust säramas, kui ta nägi, et oli tüdrukule haiget teinud.
„Sa väike lirva,” nähvas mees. „Sul pole valikut. Ma ei lase sul minna. Ma saan su endale ja taltsutan su.”
„Seda te ei tee.”
„Ma ütlesin, et sul pole valikut.”
Catherine sulges silmad. Tema peas tagus taas küsimus võimust, mis Withersil tema isa üle oli. Kui Sir Alfred talle rääkis, et võttis vastu Withersi pakkumise tütrega abielluda, oli Catherine kohkunud. Paljud mehed olid palunud Sir Alfredilt luba neiu poole pöörduda. Nad kõik olid vääritutena tagasi lükatud. Withers oli heaks kiidetud. Isa oli rääkinud midagi sellest, et Withers on lugupeetud inimene ja kolleeg. Lugupeetud ta polnud, sest kogu linn rääkis temast kui moraalitust inimesest. Mis puutus kolleegidesse, siis oli tõsi, et ta oli Catherine’i kolmas eestkostja, kelle oli määranud Sir James Mather, neiu vanaisa pankur, pärast Jack McNaishi surma. Catherine polnud sellest kohalemääramisest tol ajal aru saanud ega mõistnud seda nüüdki. Ta teadis, et vanaisa oleks Withersi vastikustundega majast välja visanud.
Sellest hoolimata oli lord Withersi sõnades kübeke tõde, ükskõik kui piinlik neiul oli seda tunnistada. Debütandina, kellel oli veel kaupluse lõhn küljes, polnud mingit valikut, kui ta polnud valmis end abieluvoodile ohverdama.
Catherine neelatas raskelt ja vastas mehe pilgule. „Ma võin kodu- või kooliõpetaja olla…”
Withers naeris karmilt. „Sa oled alaealine. Sul pole soovitajaid. Keegi ei võtaks sind tööle. Pealegi leiaksin ma su üles ja tooksin tagasi.”
Withers tõmbas ta endale lähemale. Catherine punnis vastu ja tundis mehe haaret tugevnemas. Ta tundis, kui erutatud mees oli. Tema kõva peenis pressis vastu tüdruku keha. Nüüd oli mehe silmis naudinguhimuline ärevus. Catherine teadis, et vastupunnimine muutis ta mehe jaoks veel ihaldusväärsemaks ja see mõte tekitas temas vastikust.
„Kui te mu tagasi tooksite, jookseksin uuesti ära,” ütles ta kokkusurutud hammaste vahelt. „Ma lähen välismaale. Ma otsin leedi Russelli üles ja reisin koos temaga. Te ei saa mind oma tahtele alluma sundida! Ma ei taha seltskonnadaami elu elada…”
„Sinu soovidel pole mingit tähtsust. Sa teed nii, nagu ma käsin, selili, minu voodis, millal iganes ma seda nõuan.”
Mehe tahumatus lõi tüdrukul hinge kinni. Kui Catherine Withersit ammulisui vahtis, lõi mees teda tugevasti näkku.
Otse elutoa ukse tagant kostis õhtusöögigong ja mõlemad võpatasid. Fentonite ülemteener Tench lõi ukse lahti.
„Õhtusöök on laual, mu isand, preili Fenton…” Tenchi näol oli tavapärane ilmetu mask, kuid tema silmad sähvisid närviliselt. Catherine oleks võinud vanduda, et ta oli nende kõrgendatud hääli kuulnud ja neid meelega seganud, riskides seda tehes Withersi vihaga.
Withers tõi kuuldavale vandesõna, lasi Catherine’i käsivarre lahti, möödus ülemteenrist nagu tühjast kohast ning lõi möödaminnes esikulaualt maha ühe hindamatu portselanvaasi. Vaas kukkus terava praksuga ja lendas kildudeks. Välisuks paukus, nii et maja värises.
„Tench, õhtusöögile tuleb üks inimene vähem,” ütles Catherine järgnenud vaikuses.
Ülemteener paistis ehmuvat. „Preili Fenton…” ütles ta.
Castherine raputas järsult pead, tema sõrmed puudutasid põske, mis kirvendas, kuid mitte nii kuumalt kui tema
