samas kui teised, palju olulisemad, pole mingit jälge jätnud. Ometi jutustan ma juhtunut, nagu näeksin seda oma silme ees ja nagu kõlaksid sõnad mu kõrvus. Ja praegu, rääkimise ajal näen ma sama selgelt kui toona, kui kabelist väljusime, keisri kaaslannat, kes tuleb tagasi ja tõtakalt üle lagendiku sammub, ja ma kuulen, kuidas ta isale ütleb:
„Härra, kas ma tohin teilt teenet paluda?”
Ta on hingetu. Ilmselt ta jooksis. Ja ta lisab otsekohe, vastust ära ootamata:
„Isik, keda te kohtasite, sooviks teiega vestelda.”
Tundmatu räägib ladusat prantsuse keelt. Mitte mingit aktsenti.
Isa kõhkleb. Kuid see kõhklus näib naist pahandavat, nagu oleks see mõeldamatu solvang inimese suhtes, kes teda saatis, ning ta ütleb juba tõredamalt:
„Ma eeldan, et teil ei ole kavatsust keelduda!”
„Miks mitte?” kostab isa, kelle kannatamatust ma tajun. „Mind ei käsuta keegi.”
„See ei ole käsk,” ütleb naisterahvas ennast talitsedes, „see on soov.”
„Olgu, ma nõustun vestlusega. Jään siia selle isiku käsutusse.”
Daam näib nördivat.
„Ei, ei, hoopis teie peate…”
„Mina pean endale tüli tegema,” hüüatas isa kõvasti, „ja kahtlemata selleks, et läheksin üle piiri, mille taga mind suvatsetakse oodata! Mul on väga kahju, seda sammu ma ei astu. Öelge sellele isikule, et kui ta ebadiskreetsust kardab, siis võib ta rahulik olla. Lähme nüüd, Paul.”
Isa võttis kaabu peast ja kummardas tundmatu ees. Ent too tõkestas tal tee.
„Ei, ei, kuulake mind. Lubadus diskreetsuseks, mida see loeb? Ei, sellega tuleb ühele poole saada, ühel või teisel moel, ja te peate tunnistama…”
Sellest hetkest ma enamat ei kuulnud. Ta seisis isa ees, vaenulik ja keevaline. Tema nägu moonutas julm ilme, mis mind hirmutas. Ah, kuidas ma küll seda ette ei näinud?… Kuid ma olin nii noor! Ja pealegi juhtus see nii kiiresti!… Isa poole astudes ajas naisterahvas ta nii-öelda nurka, seljaga vastu suurt puud, mis kasvas kabelist paremal. Nende hääled tõusid. Naisterahvas tegi ähvardava liigutuse. Isa hakkas naerma. Ning siis juhtus see äkki ja kiiresti: naine lõi teda noaga – ah, ma nägin korraga tera helki varjus – üks kord… kaks korda, siia, keset rinda. Isa langes maha.”
Paul Delroze vakatas, roima meenutamisest kaame.
„Ah, su isa mõrvati,” kogeles Elisabeth. „Mu vaene Paul, vaene sõber…”
Ja jätkas, erutusest hingetu:
„Ja mis siis juhtus, Paul? Te hakkasite karjuma?”
„Ma karjusin ja sööstsin isa poole, kuid halastamatu käsi haaras minust kinni. See oli teener, kes metsast ilmus ja minusse klammerdus. Nägin oma pea kohal tõstetud nuga. Tundsin õlas kohutavat lööki. Kukkusin omakorda.”
1 Vihje Saksa-Prantsuse sõjale 1870–71. (Märkused tõlkijalt.) [ ↵ ]
II
Suletud kamber
Kaless ootas Pauli ja Elisabethi veidi kaugemal. Platoole jõudnult olid nad tee veerele istunud. Nende ees avanes raugelt käänuline ja rohetav Liseroni org, kus lookles väike jõgi, mida saatsid kaks valget teed, järgides kõiki tema tujukusi. Selja taga kuhjus päikese käes Corvigny, millest nad olid umbes sadakond meetrit kõrgemal. Eespool, ühe ljöö kaugusel, kõrgusid Ornequini tornikesed ja vana lossitorni varemed.
Noor naine vaikis kaua aega, Pauli jutustusest heitunud. Lõpuks sõnas ta:
„Ah, Paul, kõik see on kohutav. Kas te kannatasite väga?”
„Ma ei mäleta enam midagi sellest hetkest alates kuni päevani, mil ärkasin toas, mida ma ei tundnud, minu eest hoolitsesid üks isa vana nõbu ja üks nunn. See oli kõige parem tuba kõrtsis, mis asus Belforti ja piiri vahepeal. Kaksteist päeva varem, väga varajasel tunnil, leidis kõrtsmik kaks elutut keha, mis sinna olid öö jooksul toodud, kaks verist keha. Esimesel järeleuurimisel leidis ta, et üks keha on jääkülm. See oli minu vaene isa. Mina hingasin, kuid väga napilt!
Paranemine oli väga pikaldane, seda katkestasid tagasilangused ja palavikuhood, kus ma sonides põgeneda tahtsin. Vana nõbu, ainuke sugulane, kes mulle oli jäänud, oli imetlusväärselt ustav ja hoolitsev. Kaks kuud hiljem viis ta mind oma koju, haavast enam-vähem paranenult, kuid isa surmast ja selle kohutavatest asjaoludest nii sügavalt vapustatuna, et tervise täielikuks taastumiseks läks mul mitu aastat. Mis aga tragöödiat ennast puudutab…”
„Mida siis?” päris Elisabeth, kes oli käe kirglikult ja kaitsvalt ümber mehe kaela põiminud.
„Seda saladust ei suudetudki päevavalgele tuua,” ütles Paul. „Ometi tegeles õigusemõistmine sellega agaralt ja hoolikalt, püüdes kontrollida ainsat informatsiooni, mida kasutada sai, mida mina andsin. Kõik pingutused jooksid liiva. Pealegi oli mu seletus nii ebamäärane! Mida ma teadsin peale selle, mis juhtus metsalagendikul ja kabeli ees? Kustkohast seda lagendikku otsida? Kus on see kabel? Ja millises kandis tragöödia aset leidis?”
„Aga te ju sõitsite isaga sinna, ja mulle tundub, et kui ajada jälgi alates teie lahkumisest Strassburgist…”
„Muidugi ei jäetud seda kahe silma vahele, ning Prantsuse õigusemõistmine ei piirdunud Saksa abi palumisega, vaid saatis koha peale parimad politseinikud. Kuid see just tunduski mulle kõige kummalisem, kui ma vanemaks sain – meie viibimisest Strassburgis ei leitud mingit märki. Ent kui ma üldse milleski kindel olin, siis selles, et olime einestanud ja ööbinud Strassburgis, vähemalt kaks päeva. Kohtu-uurija, kes juhtumiga tegeles, jõudis järeldusele, et mina, vapustatud ja haavatud laps, pidin valesti mäletama. Kuid mina teadsin, et see pole nii; ma teadsin siis ja tean ka nüüd.”
„Ja siis, Paul?”
„Ja siis pean ma tahes-tahtmatult seostama, et täielikult kadusid vaieldamatud faktid, mida oli lihtne kontrollida või taastada, nagu kahe prantslase viibimine Strassburgis, nende rongisõit, nagu kohvrite pagasihoidu jätmine, jalgrataste üürimine väikeses Elsassi linnakeses, ühesõnaga, ma pean seda seostama tõsiasjaga, et asjasse oli otseselt – jah, otseselt segatud keiser.”
„Paul, kuid see seos pidi ka kohtu-uurijale mõttesse tulema…”
„Loomulikult; ent ei uurija ega ükski kohtuametnik ega muu ametiisik, kes minult tunnistusi võtsid, ei tahtnud tunnistada keisri viibimist Elsassis sel päeval.”
„Miks?”
„Sest Saksa ajalehtede kohaselt oli ta samal ajal Frankfurdis.”
„Frankfurdis!”
„Pagana pihta, ajalehtede järgi on ta seal, kus ta seda parajasti käsib, ja mitte iialgi seal, kus ta seda ei taha. Igal juhul arvati, et ma ka selles punktis eksin, ning juurdlus põrkus vastu sellist hulka takistusi, ebatõenäosusi, valesid ja alibeid, mis minu jaoks osutas kõikvõimsa isiku pidevale tegutsemisele. See on ainuke vastuvõetav seletus. Kuulge nüüd, kas kaks prantslast saavad elada Strassburgi hotellis, ilma et nende nimed hotelli registrisse pole kirjutatud? Ent neid nimesid ei leitud mitte kusagilt, oli register siis konfiskeeritud
