Punane Kuninganna 3: Kuninga kong. Victoria Aveyard
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Punane Kuninganna 3: Kuninga kong - Victoria Aveyard страница 1
Kuninga kong
Originaali tiitel:
King’s Cage
Victoria Aveyard
HarperTeen 2017
Copyright © 2017 Victoria Aveyard
Victoria Aveyard assert the moral right to be identified as the author of this work.
Kaanekujundus © 2017 HarperCollins
ISBN 978-9949-583-44-7 (trükis)
ISBN 978-9949-583-45-4 (epub)
Tõlge eesti keelde © Karin Kull ja Pikoprint OÜ 2017
Projektijuht Taavi Toots
Tõlkija Karin Kull
Toimetaja Vilve Torn
Korrektuur Sven Saun
Kujundaja Liis Karu
Proofread Bo Britt Peet
See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile.
FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline
E-raamat OÜ Flagella
Sisukord
1 ÜKS
2 KAKS
3 KOLM
4 NELI
5 VIIS
6 KUUS
7 SEITSE
8 KAHEKSA
9 ÜHEKSA
10 KÜMME
11 ÜKSTEIST
12 KAKSTEIST
13 KOLMTEIST
14 NELITEIST
15 VIISTEIST
16 KUUSTEIST
17 SEITSETEIST
18 KAHEKSATEIST
19 ÜHEKSATEIST
20 KAKSKÜMMEND
30 EPILOOG
Ära kahtle kunagi, et oled väärtuslik ja võimas ning ära teeninud kõik väljavaated ja võimalused oma unistuste poole püüelda ja need saavutada.
Hillary Rodham Clinton
ÜKS
Mare
Tõusen püsti siis, kui ta lubab.
Ahel tirib mind jõnksatades ülespoole ja sikutab ogalist rõngast kõri ümber. Selle teravikud puurivad nahka, kuid mitte piisavalt, et veri voolama hakkaks – veel mitte. Kuid randmed juba veritsevad. Aeglaselt tekkinud haavad, sisse kulunud päevade pikkusest teadvusetust vangistusest karedates nahka rebestavates käeraudades. See määrib mu valged varrukad tumepunaseks ja eredalt verevaks. Vana veri läheb sujuvalt üle värskeks ja annab mu katsumusest selgelt tunnistust. Selleks, et näidata Maveni õukonnale, kui palju olen juba kannatanud.
Ta seisab mu kohal, näol loetamatu ilme. Isa krooni teravikud muudavad ta näiliselt pikemaks, nagu kasvaks raud noormehe pealuust välja. See kumab vastu – iga teravik kui mustast metallist looklev leek, mis on pronksi ja hõbedaga kaetud. Keskendun kibedalt tuttavale asjakesele, et ei peaks Mavenile silma vaatama. Ta tõmbab mind sellest hoolimata enda poole, sikutades ühest teisest, nähtamatust ahelast. Ainult tunnen seda.
Valge käsi võtab kuidagi hellalt mu haavatud randmest. Vastupanust hoolimata lendab mu pilk ta näole, suutmata eemal püsida. Kuninga naeratus on kõike muud kui lahke. Napp ja terav kui nuga, mis mind iga uue sakiga pureb. Ja kõige hullemad on Maveni silmad. Tema silmad, Elara silmad. Kunagi pidasin neid külmadeks, nagu oleksid need elavast jääst. Nüüd olen targem. Kõige tulisemad leegid lõõmavad sinakalt ja tema silmad ei ole erand.
Leegi vari. Ta on kahtlemata õhevil, kuid taamalt tungib peale pimedus. Hõbedastest veresoontest kirjatud silmi ümbritsevad verimuhku meenutavad mustad ja sinised laigud. Ta ei ole magada saanud. Kõhnem, kui mäletasin. Kõhetum, julmem. Poisi sügavikmustad juuksed on kõrvadeni kasvanud, otstest lokkis, põsed endiselt siledad. Mõnikord unustan, kui noor ta on. Kui noored me mõlemad oleme. Tunnen, kuidas M-kujuline põletusmärk kleidi all rangluul kipitab.
Maven pöördub kiiresti, ahel tugevalt peos, ja sunnib