täpselt ta emale otsa peale tegin. Soovin, et ta tunneks sama kohutavat kaotusvalu kui mina.
Kuninga pilk püsib minul, kui ta päheõpitud kõne lõpetab, käsi välja sirutatud, et mind temaga liitev ahel paremini näha oleks. Iga ta samm on metoodiline etendus kuvandi loomise nimel.
„Pühendan ennast samale eesmärgile – teha lõpp Ergavale Kaardiväele ja Mare Barrow’ taolistele koletistele, või surra seda üritades.” Sure siis, tahan karjuda.
Rahvahulga möiratus summutab mu mõtted. Sajad inimesed tervitavad rõõmuhõisetega kuningat ja tema türanniat. Nutsin, kui kõndisin üle silla nii paljude inimeste silme all. Nad kõik süüdistasid oma lähedaste surmas mind. Tunnen siiani, kuidas pisarad palgel kuivavad. Nüüd tahan uuesti nutta, kuid mitte kurbusest, vaid vihast. Kuidas nad saavad seda uskuma jääda? Kuidas nad suudavad neid valesid taluda?
Mind pööratakse sellest vaatepildist eemale, nagu oleksin nukk. Viimast jõudu kokku võttes jahin maailma silmi ja küünitan üle õla kaameratesse. Nähke mind, anun. Nähke ta valesid. Mu lõug tõmbub pingule, silmad vidukile, kui maalin endast pildi, mis peaks mu palvete kohaselt edasi andma sitkust, mässumeelsust ja raevu. Olen Välguplika. Olen torm. Tundub, nagu valetaksin. Välguplika on surnud.
Kuid see on viimane, mida saan teha eesmärgi ja kallite inimeste nimel, kes veel kusagil hingitsevad. Nad ei näe mind sel viimasel hetkel vääratamas. Ei, seisan uhkelt. Ja kuigi mul pole aimugi, kuidas, pean edasi võitlema. Isegi siin, koletise kõhus.
Järjekordne sakutus sunnib mind näoga õukonna poole pöörduma. Mulle põrnitsevad vastu jäised Hõbedased, nahas kumamas sinised ja mustad, purpursed ja hallid toonid. Elust tühjaks imetud, täis sooni, kus voolab pigem teras ja teemant kui veri. Nende pilgud ei peatu minul, vaid Mavenil endal. Neis leian oma vastuse. Neis näen nälga.
Üheks üürikeseks hetkeks haletsen troonil üksi istuvat poisskuningat. Siis, sügaval sisimas, tunnen õrritavat lootusehingust.
Oh, Maven. Oled sina vast supi sees.
Saan vaid oletada, kes järgmisena ründab.
Ergav Kaardivägi või isandad ja emandad, kes on valmis Maveni kõri läbi lõikama ja võtma poisilt kõik, mille nimel ta ema suri.
Kuningas ulatab mu oheliku ühele Arveni koja mehele kohe, kui oleme Valgeleegi trepilt pagenud, ja taandub palee haigutavasse vestibüüli. Kummaline. Ta kinnismõtteks oli mind tagasi saada, mind oma puuri lukustada, kuid nüüd heidab ahelad käest mulle isegi pilku heitmata. Argpüks, mõtlen endamisi. Ta ei suuda mulle otsagi vaadata, kui see ei ole vaatemängu nimel.
„Kas pidasid oma lubadusest kinni?” nõuan hingetult. Pärast päevi kestnud vaikimist kõlab mu hääl karedalt. „Oled sa sõnapidaja mees?”
Ta ei vasta.
Ülejäänud õukond saabub meie järel. Nende read ja rivid on põhjalikult lihvitud ning järjestatud staatuse ja auastmete keerukate peensuste alusel. Vaid mina olen valel kohal, esimene kuningale järgneja. Kõnnin vaid paar sammu tagapool kohast, kus peaks olema kuninganna. Ma ei saaks sellest tiitlist kaugemal olla.
Heidan pilgu oma suuremale vangistajale lootuses märgata temas midagi peale pimeda ustavuse. Mehel on seljas kõrini kinni tõmmatud valge paks kuulikindel munder. Helklevad kindad. Mitte siidist, vaid plastist, kummist. Võpatan seda nähes. Väe vaigistamise võimest hoolimata ei kavatse Arvenid minuga ühtegi liigset riski võtta. Isegi kui suudaksin nende katkematu rünnaku kiuste mõne sädeme teele saata, kaitseksid kindad nende käsi ja mina oleksin endiselt kaelavõrus, ahelais, puuri pistetud. Suur Arven ei vasta mu pilgule, silmad ettepoole suunatud ja huuled keskendunult kokku surutud. Ta kaaslane on samasugune ja marsib mu kõrval oma venna või nõoga täiuslikult ühte sammu. Nende paljad pead läigivad ja mulle meenub Lucas Samos. Mu lahke valvur. Sõber, kes hukati seetõttu, et olen olemas ja teda ära kasutasin. Tookord mul vedas, et Cal mulle sedavõrd korraliku Hõbedase vangivalvuriks määras. Ja taipan, et mul veab ka nüüd. Ükskõikseid valvureid on lihtsam tappa.
Sest nad peavad surema. Kuidagi. Mingil moel. Kui tahan põgeneda ja oma välgu tagasi nõuda, on esimeseks takistuseks nemad. Järgmisi ei ole keeruline ära arvata. Maveni vahimehed, muud paleesse paigutatud valvurid ja sõdurid, ning loomulikult Maven ise. Ma ei lahku sellest paleest enne, kui maas lebab ta surnukeha… või minu oma.
Mõtlen poisi tapmisest. Sellest, kuidas ahela ta kõri ümber tõmban ja elumahlad välja pigistan. See aitab mul eirata tõsiasja, et iga samm viib mind kaugemale palee sügavustesse, üle marmori, mööda kõrguvatest kullatud seintest, pea kohal tosinkond kristallist nikerdatud leekidega lühtrit. Just nii kaunis ja külm, kui mäletasin. Kuldsete lukkude ja teemandist varbadega vangla. Vähemalt ei pea ma selle kõige vägivaldsema ja ohtlikuma ülevaatajaga silmitsi seisma. Vana kuninganna on surnud. Sellest hoolimata tekitab mõte temast judinaid. Elara Merandus. Naise vari ilmub mu pähe kui kummitus. Kunagi rebis ta end jõuga läbi mu mälestuste. Nüüd on ta üks neist.
Pilgu eest liigub läbi turvises kuju, kes küljetsi valvuritest mööda nihkub ja end minu ning kuninga vahele sätib. Kangekaelne kaitsja püsib meiega ühes tempos, kuigi ei kanna vahimehe rõivaid ega maski. Ilmselt teab, et haun Maveni kägistamise mõtteid. Hammustan huulde ja valmistun teravaks valusööstuks, mille põhjustab lausuja rünnak.
Kuid ei, ta ei ole Meranduste kojast. Mehe turvis on tume kui obsidiaan, juuksed hõbedased, nahk kriitvalge. Ja need silmad, kui ta üle õla minu poole vaatab – need silmad on tühjad ja mustad.
Ptolemus.
Sööstan paigalt, hambad irevil, teadmata ega hoolimata, mida teen. Peaasi, et suudan jälje maha jätta. Huvitav, kas Hõbedase veri maitseb teisiti kui Punaste oma.
Seda ma teada ei saagi.
Kaelavõru rapsatab järsult tagasi ja tõmbab mind nii tugevalt, et põrandale prantsatades selgroog kõverdub. Veel pisut ja oleksin kaela murdnud. Pealuu raksatus vastu marmorit lööb maailma keerlema, kuid mitte piisavalt, et pikali püsiksin. Rüselen edasi nähes vaid Ptolemuse soomustatud jalgu, mis nüüd minu poole pöörduvad. Sööstan taas nende poole ja kaelavõru tirib mind jälle tagasi. „Aitab juba,” sisistab Maven.
Ta kõrgub minu kohal ja vaatab mu haledaid katseid Ptolemusele kätte maksta. Ka ülejäänud rongkäik on peatunud. Paljud tunglevad lähemale, et näha, kuidas segane Punane rott tulutut võitlust peab.
Kaelavõru tundub pingule tõmbuvat. Neelatan vastu seda, kätt kõri poole tõstes.
Maveni pilk püsib kokku tõmbuval metallil. „Evangeline, ma ütlesin, et aitab.”
Valust hoolimata pööran ümber ja näen tüdrukut oma selja taga, üks käsi küljel rusikasse surutud. Ta põrnitseb mu kaelavõru nagu Mavengi. See pulseerib liikudes. Ilmselt käib südamega ühes rütmis. „Las ma päästan ta valla,” nõuab Evangeline. Kahtlustan, et kuulen valesti. „Las ma päästan ta siinsamas valla. Saatke valvurid minema ja ma tapan ta. Välguga või mitte.” Lõrisen vastuseks ja olen täpipealt selline elajas, kelleks nad mind peavad.
„Tee proovi,” õhutan takka. Soovin kogu südamest, et Maven nõustuks. Isegi kõigi oma haavadega, väe päevadepikkuse vaigistamise ja aastatepikkuse alaväärilisusega selle magnetronplika ees tahan tema pakutu vastu võtta. Sain temast juba korra jagu. Suudan seda uuesti teha. Vähemalt on see võimalus. Parem võimalus, kui eales loota saan.
Maveni pilk vuhiseb mu kaelavõrult oma kihlatule ja näole tekib pinev, kõrvetavalt hukkamõistev ilme. Näen temas nii palju ta ema. „Kas sead oma kuninga korraldused kahtluse alla, leedi
