vaevumärgatavalt ja riivab käsivarrega tütre oma. Mehe sõnum on selge: kuuletu.
„Ei,” uriseb Evangeline ning mõtleb selle all jaatust. Ta kael paindub kergeks kummarduseks.
„Tema Majesteet.” Kaelavõru annab järele ja laieneb kõri ümber tagasi õigesse suurusesse. Ehk on see varasemast avaramgi. On väike õnnistus, et Evangeline ei olegi nii piinlikult põhjalik, kui näida üritab. „Mare Barrow on kuningakoja vang ja kuningakoda toimetab temaga oma äranägemise järgi,” tuletab Maven meelde, hääl püsimatu meelega mõrsjast kaugemale kõlamas. Poisi pilk libiseb üle ülejäänud õukonna, et ta kavatsused kõigile selged oleksid.
„Surm on talle liiga hea palk.” Ülikute seast käib läbi summutatud kahin. Kuulen vastuseisvaid hääletoone, kuid rohkem leidub nõustuvaid. Kummaline. Arvasin, et nad kõik igatsevad mu kõige hullemal viisil hukkamist, raisakotkastele söögiks riputamist ja seeläbi selle vähesegi edu lämmatamist, mille Ergav Kaardivägi on senini saavutanud. Kuid ilmselt soovivad nad mulle hullemat saatust.
Hullem saatus. Kunagi ütles Jon nii. Kui nägi, mida tulevik mulle toob. Kuhu mu tee viib. Ta teadis, et see on tulemas. Teadis ja ütles kuningale. Ostis endale mu venna elu ja minu vabaduse hinnaga koha Maveni kõrval.
Leian Joni rahvahulgas seismas, ümberkaudsed ohutusse kaugusesse hoidmas. Mehe silmad on punased, kahkjad, juuksed enneaegu hallinenud ja korralikku sabasse seatud. Maven Calore järjekordne uusverelisest lemmikloom, kuid sellel ei ole silmaga nähtavaid ahelaid. Sest tema aitas Mavenil peatada meie missiooni päästa terve leegionitäis lapsi veel enne, kui see alata jõudis. Rääkis Mavenile meie teedest ja tulevikust. Pakkis mu poisskuninga jaoks kinkepaberisse. Reetis meid kõiki.
Jon loomulikult põrnitseb mind. Ma ei oota ta teo eest vabandust ega saagi seda.
„Kuidas on ülekuulamisega?”
Hääl minust vasakul on mulle võõras. Sellest hoolimata tean mehe nägu.
Samson Merandus. Areenivõitleja, jõhker lausuja, surnud kuninganna nõbu. Ta trügib end minu suunas ja ma ei suuda võpatust maha suruda. Eelmises elus nägin, kuidas ta sundis oma areenivastast iseennast surnuks pussitama. Minu kõrval istus Kilorn ja vaatas seda kõike hõisates pealt, nautis oma vabaduse viimaseid tunde. Siis ta isand suri ja kogu meie maailm võttis uue suuna. Meie teed muutusid. Ja nüüd leban külmetava ja veritsevana veatul marmoril kuninga jalge ees. Olen koerast tähtsusetum.
„On ta üle kuulamiseks liiga hea, Tema Majesteet?” jätkab Samson valget kätt minu suunas sirutades. Mees võtab mul lõua alt kinni ja sunnib üles vaatama. Surun maha soovi teda hammustada. Ei ole tarvidust Evangeline’ile mu kägistamiseks järjekordset põhjust anda.
„Mõelge, mida ta on näinud. Mida teab. Plika on nende juht ja võti nende näruse liigi lahti harutamiseks.”
Mees eksib, kuid mu süda hakkab sellest hoolimata rinnus taguma. Tean piisavalt, et suurt kahju põhjustada. Mu silme eest vilksatab läbi Tuck, kolonel ja kaksikud Montfortist. Leegionidesse imbumine. Linnad. Kogu riigis tegutsevad vilemehed, kes praegu pagulasi ohutusse kohta transpordivad. Hoolikalt varjatud hinnalised saladused, mis peagi paljastatakse. Kui paljud mu teadmistest ohtu satuvad? Kui paljud peavad surema, kui nad suudavad mu lahti murda?
Ja need on üksnes sõjaväeluuret puudutavad teemad. Neist veel hullemad on mu enda mõistuse sünged sopid. Nurgakesed, kuhu varjuvad mu kõige hullemad deemonid. Üks neist on Maven. Prints, keda mäletasin, armastasin ja soovisin päriselt olemas olevat. Ja on veel Cal. Mida olen teinud, et teda enda juures hoida, mida olen eiranud ja missuguseid valesid endale ta ustavuse kohta räägin. Mu häbi ja vead õgivad hinge, närivad sügavaimaid hingesoppe. Ma ei saa lasta Samsonil ja Mavenil näha, et minus midagi niisugust peitub.
Palun, tahan anuda. Mu huuled ei liigu. Kui väga ma ka Mavenit vihkan, kui väga soovin teda kannatamas näha, tean siiski, et ta on mu parim võimalus. Ent tema tugevaimate liitlaste ja vihaseimate vaenlaste ees halastuse palumine muudaks juba niigi nõrga kuninga positsiooni veelgi hullemaks. Nii püsingi tasa, püüan mitte tähele panna Samsoni sõrmi ümber oma lõua ning keskendun vaid Maveni näole.
Ta pilk leiab minu oma üheks maailma pikimaks ja samas lühimaks hetkeks.
„Olete oma korraldused saanud,” kähvab ta järsult mu valvurite suunas noogutades.
Nad tõstavad mu kindla, kuid mitte valusa haardega jalgele ning suunavad käte ja ahelate abil rahvamassist välja. Jätan nad kõik selja taha. Evangeline’i, Ptolemuse, Samsoni ja Maveni.
Kuningas pöörab kannapealt ringi ja lahkub vastassuunda. Ainsa asja poole, mis on teda veel soojendama jäänud.
Külmunud leekidest troonile.
KAKS
Mare
Ma ei ole kunagi üksi.
Vangistajad ei lahku. Neid on alati kaks, alati jälgimas. Nad hoolitsevad alatasa selle eest, et mu tõeline olemus vaikse ja mahasurutuna püsiks. Nad ei vaja mu vangis hoidmiseks enamat kui lukustatud ust. Mitte et saaksin üldse selle lähedussegi liikuda, ilma et mind toorelt tagasi magamiskambri keskele ei tõugeldaks. Nad on minust tugevamad ja lakkamatult valvel. Ainuke pääs nende pilkude eest on tilluke vannituba. Valgete kahhelkivide ja kuldsete nikerdustega kamber, mille põrandat ääristab keelav kidakividest rida. Pärlhalle plaate on piisavalt, et mu pea valust vasardama hakkaks ja kõri kokku tõmbuks. Pean seal kärmesti tegutsema ja iga lämmatavat sekundit ära kasutama. See tunne meenutab Cameroni ja tema väge. Tüdruk on võimeline inimese oma vaikuse jõuga ära tapma. Kui väga ma ka oma valvurite alalist valvsust vihkan, ei hakka ma paari rahuliku lisaminuti nimel vannitoa põrandal surnuks lämbumisega riskima.
Naljakas – arvasin kunagi, et mu suurim hirm on üksi jääda. Nüüd olen kõike muud ega ole ealeski varem nii kohutavalt hirmul olnud.
Ma pole neli päeva oma välku tundnud.
Viis.
Kuus.
Seitseteist.
Kolmkümmend üks.
Teen iga päeva kohta voodi kõrvale põrandaliistule sälgu, kasutades mööduva aja puidu sisse uuristamiseks kahvlit. On hea tunne endast märk maha jätta, tekitada Valgeleegi paleest vanglale omalt poolt raasuke kahju. Arvenid ei pane seda pahaks. Enamjaolt eiravad nad mind ning keskenduvad üksnes täielikule ja absoluutsele vaikusele. Nad püsivad ukse kõrval oma kohtadel nagu elavate silmadega kivikujud.
See pole sama ruum, kus ma viimati Valgeleegis viibides magasin. Loomulikult ei oleks kombekohane majutada kuninglikku vangi samasse kohta, kuhu kuninglikku mõrsjat. Kuid ma ei viibi ka vangikongis. Puur on mugav ja hästi sisustatud, luksuslik voodi, igavaid köiteid täis raamaturiiul, paar tooli, söögilaud ja isegi peened kardinad neutraalselt erinevates hallides, pruunides ja valgetes toonides. Värvidest tühjaks tõmmatud, just nagu Arvenid mind väest tühjaks tõmbavad.
Harjun tasapisi üksinda magamisega, kuid nüüd, mil Cal neid eemale ei peleta, painavad mind õudusunenäod. Nüüd, kui ei ole kedagi minust hoolimas. Ärgates puudutan iga kord kõrvalesta ääristavaid kivikesi ja lausun mõttes neist igaühe nime. Bree, Tramy, Shade, Kilorn. Vennad verelt ja hingelt. Kolm elus, üks viirastus. Soovin, et mul oleks ka Gisale antud kõrvarõngapaarist üks pool. Et minuga oleks osake temast. Näen õde mõnikord unes. Ei midagi konkreetset, viivuks
