sellest on abi. Hetkeks. Võib-olla.
Järgin kuu aega kestnud vangistuse jooksul välja töötatud tavapärast graafikut. Ärkan. Kahetsen seda otsemaid. Saan hommikusöögi. Kaotan isu. Lasen toidu minema viia. Kahetsen otsemaid. Loobin vett. Kahetsen otsemaid. Kisun voodilt linad maha. Võib-olla käristan ribadeks, mõnikord samal ajal röökides. Kahetsen otsemaid. Üritan lugeda. Põrnitsen aknast välja. Põrnitsen aknast välja. Põrnitsen aknast välja. Saan lõunasöögi. Kordan samu tegevusi.
Olen väga toimekas tüdruk.
Või ilmselt naine.
Kaheksateist eluaastat on meelevaldne joon lapse ja täiskasvanu vahel. Ja mina sain juba nädalaid tagasi kaheksateist. 17. novembril. Mitte et keegi oleks seda teadnud või märganud. Vaevalt Arveneid huvitab, et nende sihtmärk on aastakese vanemaks saanud. Huvitaks vaid ühte inimest selles palees. Ja tema minu kergenduseks mul külas ei käi. See on mu vangipõlve ainus õnnistus. Siin kõige hullematest inimestest ümbritsetuna, keda kunagi tundma saan, ei pea ma vähemalt tema kohalolekut taluma.
Kuni tänaseni.
Täielik vaikus mu ümber puruneb kildudeks. Mitte plahvatades, vaid klõpsuga. Tuttavliku võtmepöördega lukus. Graafikuväliselt, volituseta. Mu pea pöördub seda kuuldes järsult, nagu ka Arvenite oma, kelle keskendumine üllatusest hajub. Äkitselt trummeldama löönud süda pumpab soontesse adrenaliini. Üheks üürikeseks hetkeks söandan taas loota. Unistan sellest, kes võiks olla teisel pool ust.
Mu vennad. Farley. Kilorn.
Cal.
Soovin, et see oleks Cal. Tahan, et ta tuli õgiks endasse kogu selle palee ühestükkis inimestega.
Kuid teisel pool seisev mees ei ole mulle tuttav. Seda on üksnes ta rõivad – must hõbedaste detailidega munder. Nimetu ja tähtsusetu korrakaitsja. Mees astub mu vangikongi ja hoiab seljaga ust lahti. Veel temasuguseid koguneb ukselävele ja muudab eesruumi oma kohalolekuga pimedamaks.
Arvenid hüppavad püsti, sama üllatunud kui minagi.
„Mida te teete?” kähvab Trio põlglikult. See on esimene kord tema häält kuulda.
Kiisu tegutseb vastavalt väljaõppele ning astub minu ja korrakaitsja vahele. Mu sisemusse sööstab järjekordne vaikusehoog, mis ahmib naise hirmust ja segadusest jõudu juurde. See uhab minust lainena üle ja õgib endasse nappe jõukillukesi, mis on veel minusse jäänud. Jään liikumatult toolile istuma, soovimata inimeste nähes pikali kukkuda.
Korrakaitsja põrnitseb vaikides põrandat. Ootab.
Vastuseks siseneb tüdruk, seljas teravikest kleit. Ta hõbedased juuksed on kammitud ja kalliskividega läbi punutud viisil, mis meenutab krooni, mida nii väga kandma januneb. Võdistan teda nähes õlgu. Nii täiuslik, külm ja terav, hoiakult juba kuninganna, kuigi tiitel seda veel ei näita. Sest ta ei ole ikka veel kuninganna. Seda on näha.
„Evangeline,” pomisen. Püüan nii hirmust kui ka pikaajalisest vaikimisest häälde tekkinud värinaid varjata. Tüdruku mustad silmad libisevad minust üle sama suure õrnusega kui plaksuv piits. Taas pealaest jalatallani mustas, võttes teadmiseks iga ebatäiuslikkuse, iga nõrkuse. Tean, et neid on palju. Viimaks langeb ta pilk mu kaelavõrule ja silmitseb teravaid metallist servasid. Tüdruku huuled kaarduvad jälestusest, kuid ka näljast. Kui kerge oleks tal lihtsalt pigistada, võru teravikud kõrri suruda ja lasta mul verest tühjaks joosta.
„Leedi Samos, teil ei ole luba siin viibida,” teatab Kiisu endiselt meie vahel seistes. Tüdruku kuraas üllatab mind.
Evangeline’i pilk vilksatab valvurile ja põlglik irve laieneb.
„Arvate, et astuksin vastu kuningale, oma kihlatule?” Ta sunnib end külmalt naerma.
„Olen siin tema käsul. Ta nõuab vangi õukonda toomist. Jalamaid.”
Iga sõna on lõikavterav. Kuuajaline vangistus tundub ühtäkki kohutavalt lühike. Osake minust ihkab lauast kinni krabada ja sundida Evangeline’i mind puurist välja lohistama. Kuid isegi eraldatus ei suuda mu uhkust murda. Veel mitte.
Mitte kunagi, tuletan endale meelde. Nii ma seisangi nõrkadel jalgadel, liigesed tuikamas, käed värisemas. Kuu aega tagasi ründasin Evangeline’i venda, abiks peaaegu midagi muud kui oma hambad. Püüan võimalikult palju toonasest tulisusest kokku koguda, kas või ainult sirge seljaga seismiseks.
Kiisu jääb endale kindlaks ja ei liigu paigast. Ta pea kaldub Trio poole, nende pilgud ristuvad. „Meile pole teada antud. See ei ole määrusekohane.”
Evangeline puhkeb taas valgete säravate hammaste välkudes naerma. Ta naeratus on kaunis ja sama vägivaldne kui mõõgatera. „Kas keeldute mu käsku täitmast, valvur Arven?” Kõneledes uitavad tüdruku käed kleidile ja veatu valge nahk libiseb läbi teravikest metsa. See jääb magnetina tema külge kinni ja kätt tõstes on Evangeline’i peopesa täis ogasid. Ta hoiab pihus naha vastu liibuvaid metallikilde ja ootab kannatlikult, üks kulm üles tõstetud. Arvenid on liiga arukad, et üritada oma hävitavat vaikust Samose tütrele laiendada. Rääkimata siis tulevasest kuningannast.
Valvuripaar vahetab sõnatuid pilke, olles Evangeline’i küsimuses ilmselgelt lahkarvamusel. Trio kortsutab altkulmu põrnitsedes kulmu ja viimaks ohkab Kiisu valjult. Naine astub kõrvale. Annab alla.
„Valik, mida ma ei unusta,” pomiseb Evangeline.
Tunnen end tüdruku ees kaitsetuna, läbitungiva pilgu all üksinda, kuigi meid jälgivad teised valvurid ja korrakaitsjad. Evangeline tunneb mind. Ta teab, kes ma olen ja mida teha suudan. Kondiareenil oleksin ta tapnud, kui tüdruk poleks minu ja mu välgu eest hirmunult põgenema pannud. Praegu ei tunne ta kohe kindlasti hirmu.
Astun teadlikult sammu ettepoole. Talle lähemale. Lähemale õndsalikule tühjusele, mis tüdrukut ümbritseb ja tema väel püsida laseb. Veel üks samm. Vabasse õhku, elektrisse. Kas hakkan seda otsemaid tundma? Voolab see tagasi kui paisu tagant? Peab. Muud võimalust ei ole.
Kuid Evangeline’i põlglik muie valgub naeratuseks. Ta liigub minuga samas rütmis tahapoole ja hakkan seda nähes peaaegu lõrisema. „Ära kiirusta, Barrow.”
See on esimene kord, kui ta mu pärisnime kasutab.
Tüdruk nipsutab sõrmi ja osutab Kiisule. „Võtke ta kaasa.”
Nad tirivad mind samamoodi kui päeval, mil esmakordselt saabusin, kaelavõru külge aheldatud ja ohelik kindlalt Kiisu rusikasse surutud. Naise ja Trio vaikus jätkub ning taob trummina mu pealuus. Pikk jalutuskäik läbi Valgeleegi tundub kilomeetrite pikkuse sprindina, kuigi liigume rahulikus tempos. Nagu varemgi, ei ole mu silmad kinni seotud. Nad ei võta vaevakski üritada mind segadusse ajada.
Sihtkohale lähenedes tunnen ümbruse üha enam ära, kui liigume läbi käikude ja galeriide, mida eelmises elus vabalt uurisin. Toona ei tundnud ma vajadust neid kuhugi paigutada. Nüüd püüan mõttes võimalikult hästi palee plaani joonistada. Kui kavatsen siit kunagi eluga pääseda, pean kindlasti ruumide paigutust teadma. Minu magamiskamber jääb itta ja asub viiendal korrusel – nii palju olen aknaid loendades välja selgitanud. Mäletatavasti on Valgeleek omavahel ühendatud ruudustiku kujuga, iga tiib ümber samasuguse sisehoovi kui see, mida oma toast näen. Kõrgetest kaarakendest avanev vaade muutub iga uue koridorikäiguga. Sisehoovi aed, Caesari väljak, pikad treeninghoovi lõigud, kus Cal koos sõduritega harjutas. Kaugusest paistvad müürid ja uuesti üles ehitatud Archeoni sild. Õnneks ei liigu me läbi eluruumide, kust leidsin Juliani päeviku,
