mis järgmisena tuleb. Ja kui väga ma ka püüaks, ei lase Samson mul silmi sulgeda. Ora läbistab mu venna puhtalt ning sujuvalt, läbi lihaste ja organite, vere ja südame.
Miski minus plahvatab ja taevas vastab sellele. Kui vend maha langeb, teeb seda ka mu raev. Kuid ma ei tunne selle kibemagusat vallalepäästmist. Välk ei taba kunagi maapinda, ei tapa Elarat ega pilluta ta valvureid laiali, nagu peaks. Samson ei võimalda mulle kunagi seda väikest halastust. Selle asemel tõmbab ta stseeni tagasi. See kordub taas. Mu vend sureb taas.
Veel kord.
Veel kord.
Iga korraga sunnib ta mind midagi uut nägema. Viga. Valesammu. Valikut, mille oleksin saanud venna päästmiseks teha. Väikesi otsuseid. Samm siin, pööre seal, jookse pisut kiiremini. See on kõige kohutavam piin.
Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid.
Mehe hääl virvendab kõikjal mu ümber.
Läbi Shade’i surma tungivad kildhaaval esile teised mälestused, mis nägemustena omavahel ühte sulanduvad. Igaüks neist mängib uuel hirmul või nõrkusel. Seal on Templynist leitud tilluke surnukeha – Punane beebi, kelle Maveni uusvereliste kütid tema käsul mõrvasid. Teises mälestuses tabab mu nägu Farley rusikas. Tüdruk kisendab kohutavaid asju, süüdistab mind Shade’i surmas, samal ajal kui ahastus ähvardab teda endasse neelata. Auravad pisarad voolavad mööda Cali põski, kui mõõk ta käes väriseb, tera vastu isa kaela surutud. Shade’i kasin haud Tuckis, üksinda sügistaeva all. Hõbedastest korrakaitsjad, kelle tapsin elektrilöögiga Corroses, Harbor Bays – mehed ja naised, kes täitsid vaid käsku. Neil ei olnud valikut. Ei mingit valikut.
Mäletan kogu surma. Kogu südamevalu. Ilmet mu õe näol, kui korrakaitsja ta käe murdis. Kilorni veritsevaid sõrmenukke, kui noormees sai teada, et ta väeteenistusse sunnitakse. Sõtta minevaid vendi. Oma isa, kes naasis eesliinilt nii kehalt kui ka hingelt murtud mehena, pagendas end logisevasse ratastooli ja ellu, kuhu meie ei kuulunud. Ema kurvad silmad, kui ta ütles, et tunneb mu üle uhkust. Vale. Nüüd on see vale. Ja viimaks haiglane paine, õõnes tõde, mis käis varjuna kannul igal mu vana elu hetkel – et lõppkokkuvõttes olin hukule määratud.
Olen siiani.
Samson lappab selle kõik vähimagi takistuseta läbi. Ta tirib lagedale kasutuid mälestusi ja kutsub neid esile üksnes selleks, et mulle rohkem valu põhjustada. Läbi mõtete hüppavad varjud. Liikuvad pildid iga valusa hetke taga. Samson kerib need läbi liiga kiiresti, et jõuaksin pilte tõeliselt haarata. Kuid nopin üles piisavalt. Koloneli nägu, ta veripunane silm ja huuled, mis moodustavad hääletuid sõnu. Ent Samson kuuleb kindlasti. Seda ta otsibki. Luureandmeid. Saladusi, mida ülestõusu purustamiseks ära kasutada. Tunnen end kui mõranenud koorega muna, millest sisemus aeglaselt välja immitseb. Mees kougib minust välja kõik, mida vähegi soovib. Mul ei ole isegi võimet ta järgmiste leidude üle piinlikkust tunda.
Ööd, mille veetsin kerra tõmbunult Cali kaisus. Cameroni sundimine üritusega liituma. Varastatud hetked, mil lugesin taas üle Maveni iiveldama ajavaid kirjakesi. Mälestused sellest, kelleks unustatud printsi pidasin. Mu argpükslikkus. Mu luupainajad. Mu eksimused. Kõik mu isekad sammud, mis mu praegusesse hetke tõid.
Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid.
Maven saab selle kõik õige pea teada.
Just seda ta ongi alati soovinud.
Mu mõtetesse põletavad end ta silmuseid täis käekirjaga kritseldatud sõnad.
Igatsen sind.
Peatse kohtumiseni.
NELI
Cameron
Mul on ikka veel raske uskuda, et ellu jäime. Näen seda mõnikord unes. Vaatan, kuidas nad Mare kahe hiiglasliku kõvakäe vahel minema lohistavad. Mehed kandsid ta välgu eest kaitseks kindaid. Mitte et tüdruk oleks üritanud seda kasutada, kui oli oma kaubas kokku leppinud. Tema elu meie omade eest. Ma ei arvanud, et kuningas Maven oma lubadusest kinni peab. Mitte siis, kui kaalul on ta eksiilis vend. Kuid poiss pidas sõna. Ta tahtis Maret rohkem kui ülejäänuid.
Sellest hoolimata ärkan oma tavalisest õudusunenäost kartuses, et ta on koos küttidega tagasi tulnud meid tapma. Ülejäänud naridelt kostev norskamine peletab need mõtted eemale.
Kuulsin, et uus peakorter on üks pagana varemehunnik, kuid ootasin midagi rohkem Tucki sarnast. Hüljatud ja eraldatud, kuid koos kõigi mugavustega salaja taastatud töökorras rajatist, mida üks tärkav ülestõus võiks vajada. Vihkasin Tucki kohe esimesest pilgust. Kandilised barakid ja valvuritaolised sõdurid, mis siis, et Punased, meenutasid mulle liialt Corrose vanglat. Nägin saares järjekordset vanglat. Veel ühte kongi, kuhu mind suruti. Sedapuhku Mare Barrow’, mitte Hõbedase sõjaväelase käe läbi. Aga vähemalt sinas Tuckis mu pea kohal taevas. Kopsudes vilistas puhas mahe õhk. Võrreldes Corrose, Uuslinna või sellega siin, pakkus Tuck leevendust.
Nüüd lõdisen koos kaaslastega Ergava Kaardiväe Irabelle’i kantsi betoontunnelites Järvemaa linna Triali servas. Seinad tunduvad puudutades jääst ja küttekehata ruumide lagedest tilpnevad jääpurikad. Paar kaardiväe sõdurit on hakanud Calil järel käima, et temast kiirguvat soojust ära kasutada. Mina teen vastupidist ja väldin ta rasket lähedust nii palju, kui iganes suudan. Mul ei ole tarvis Hõbedast printsi, kes vaatab mind vaid süüdistava pilguga.
Nagu oleksin võinud tüdruku päästa.
Mu vaevu harjutatud võimest ei oleks ligilähedaseltki piisanud. Ja ka sinust ei oleks küllalt olnud, Teie Pagana Kõrgus, tahaksin talle nähvata iga kord, kui meie teed ristuvad. Printsi leegist ei olnud kuningale ja ta jahimeestele vastast. Pealegi pakkus Mare ise vahetuse välja ja langetas otsuse. Kui Calore tahab kellegi peale vihane olla, siis peaks see olema tema.
Välguplika tegi seda meie päästmiseks ja selle eest olen talle igavesti tänulik. Kuigi enesekeskne silmakirjatseja, ei ole ta oma saatust ära teeninud.
Kolonel andis korralduse Tuck evakueerida kohe, kui saime võimaluse temaga raadio teel ühendust võtta. Ta teadis, et Mare Barrow’ ülekuulamine juhatab vaenlase otse saarele. Farley suutis vanglast varastatud kraami ja muu varustuse hiiglasuure kaubalennuki ning paatidega ohutusse kohta toimetada. Ise olime sunnitud maad mööda rändama, et õnnetuspaigast kiiresti üle piiri põgeneda ja koloneliga kokku saada. „Olime sunnitud” seetõttu, et taas kord öeldi mulle, mida teha ja kuhu minna. Olime lennukiga teel Vinelinna, et püüda päästa üht lapssõdurite leegioni. Nende hulgas oli ka mu vend. Ent pidime missiooni katki jätma. Praeguseks, nagu nad mulle iga kord ütlevad, kui saan kokku piisavalt julgust, et keelduda astumast ainsatki sammu rindejoonest eemale.
Mälestus sellest lööb mu põsed lõkendama. Oleksin pidanud edasi minema. Nad poleks mind peatanud. Ei oleks saanud mind peatada. Kuid kartsin. Kaevikutele nii lähedal olles mõistsin, mida kujutab endast üksi marssimine. Sureksin ilmaasjata. Sellest hoolimata ei suuda ma lahti saada häbist toonase valiku pärast. Kõndisin taas minema ja jätsin venna maha.
Kulus nädalaid, enne kui kõik taas kokku said. Kõige viimasena saabus Farley oma sõduritega. Mulle tundus, et ta kolonelist isa tammus kogu selle aja edasi-tagasi meie uue baasi jäistes koridorides, mil tüdruk kadunud oli.
Kui mitte muud, siis teeb Barrow oma vangis viibimise vähemalt kasulikuks. Tähelepanu,
