„Nõbu! Sinu palve ülekuulamiseks on rahuldatud.”
Samson Merandus muutub paugupealt tähelepanelikuks ja liigub rahva seast välja, silmad selged. Ta kummardub peaaegu naeratades. Sinine rüü voogab tumedalt kui suits.
„Tänan, Tema Majesteet.”
„Ei.”
See sõna väänab end mu huulte vahelt välja.
„Ei, Maven!”
Samson liigub kiiresti edasi ja laskub platvormilt vaoshoitud raevuga alla. Ta ületab paari otsusekindla sammuga meievahelise maa, kuni ainus asi minu maailmas on tema silmad. Sinised silmad, Elara silmad, Maveni silmad.
„Maven!” Ahmin taas anudes õhku, kuigi sellest ei tõuse tulu. Anun, kuigi mu uhkusele teeb põletavat valu teadmine, et temalt midagi palun. Mida muud ma aga teha saan? Samson on lausuja. Ta hävitab mu seest väljapoole, urgitseb välja kogu olemuse, kõik mu teadmised. Kui paljud inimesed peavad selle pärast surema, mida olen näinud? „Maven, palun! Ära lase tal seda teha!”
Ma pole piisavalt tugev, et ahelat Kiisu haardest vabaks tõmmata või isegi vastu rabeleda, kui Trio mul õlgadest haarab. Nad hoiavad mind kerge vaevaga paigal. Mu pilk vuhiseb Samsonilt Mavenile. Üks käsi troonil, teine Evangeline’i peos. Igatsen sind, väitis ta kirjades. Poisi ilme on loetamatu, kuid vähemalt vaatab ta siiapoole.
Tore. Kui ta mind sellest õudusest ei päästa, siis vaadaku vähemalt selle toimumist pealt.
„Maven,” sosistan viimast korda sooviga iseenda moodi kõlada. Mitte Välguplika, kadunud printsess Mareena, vaid Mare moodi. Tüdrukuna, keda ta läbi kongivarbade vaatas ja päästa tõotas. Ent sellest tüdrukust ei piisa. Ta langetab pilgu. Vaatab kõrvale.
Olen üksi.
Samson võtab mu kõri pihku, pigistab metallvõrust ülevalt poolt ja sunnib mind äraneetud tuttavatesse silmadesse vaatama. Need on sinised kui jää ja sama halastamatud.
„Tegid Elarat tappes suure vea,” uriseb ta vaevumata sõnu lahjendada. „Tema oli mõistustega nagu kirurg.”
Mees kummardub ahnelt lähemale nagu nälginu, kes kohe eine alla kugistab.
„Mina olen lihunik.”
Kui klõpsuti mu maatasa tegi, visklesin kolm pikka päeva agoonias. Raadiolainete pööris keeras mu enda elektri minu vastu. See kaikus mu naha vastu ja tärises närvide vahel nagu purki püütud välgunooled. Jättis armid. Mööda mu kaela ja selgroogu alla jooksvad sakilised valge naha jutid. Inetud asjakesed, millega ma ikka veel harjuda ei suuda. Need näpistavad ja sikutavad juhuslike nurkade all ning muudavad ka pehmed liigutused valulikuks. Isegi mu naeratused rikuti ära – need on nüüd väiksemad pärast kõike seda, mida poiss minuga korda saatis.
Praegu anuksin seda, kui vaid saaksin.
Klõpsuti kriiskav plaks, mis mind laiali harutaks, oleks taevalik, õndsus, halastus. Eelistaksin pigem lihaks ja luuks lõhkumist, hammaste ja küünteni kildudeks purustamist, iga viimse kui jupini põrmustatuks saamist kui veel üht sekundit Samsoni lausumiste meelevallas.
Tunnen teda. Ta mõistust. Täitmas iga mu nurgakest nagu kõlvatus või mädanik või vähk. Ta kraabib mu pea sees ringi terava jõhkruse ja veelgi teravamate kavatsustega. Kõik osad minust, mida ta mürk ei ole vallutanud, väänlevad valust. Mees naudib seda. Lõppude lõpuks on see ta kättemaks. Selle eest, mida tegin Elaraga – tema vere ja kuningannaga.
Naine oli esimene mälestus, mille Samson minust välja rebis. Minupoolne kahetsuse puudumine ajas ta vihale ja nüüd kahetsen seda. Soovin, et oleksin suutnud pisut kaastunnet välja pigistada, kuid pilt naise surmast oli liiga hirmuäratav, et kutsuda esile midagi muud peale vapustuse. Nüüd mäletan seda. Ta sunnib mind mäletama.
Silmapilkse pimestava valu saatel, mis mind läbi mälestuste tagasi imeb, leian end taas naise tapahetkes. Mu vägi koondab taevast siksakiliste lillakasvalgete harudega välgu. Üks tabab kuningannat otsejoones, langeb kosena ta silmadesse ja suhu, mööda kaela ja käsivarsi alla, sõrmedest ja varvastest välja ning siis taas tagasi. Higi ta nahal keeb auruks, liha söestub, kuni hakkab suitsema ning hõõguvpunaseks tõmbuvad jakinööbid põletavad läbi kanga ja naha. Ta rebib rapsides iseennast, püüab mu elektrit täis raevust vabaneda. Ta sõrmeotsad rebenevad maha ja paljastavad luu. Kauni näo lihased lõtvuvad ja vajuvad hüplevate impulsside halastamatus meelevallas lonti. Tuhkvalged juuksed kärssavad mustaks ja lagunevad hõõgudes koost. Ja lehk. Heli. Karjed, kuni ta häälepaelad katkevad. Samson hoolitseb selle eest, et too stseen kaua kestaks. Ta mängib mu unustatud mäluga senikaua, kuni iga sekund end mu südametunnistusse söövitab. Tõepoolest lihunik.
Mehe raev paiskab mu keerisesse, kus ei ole võimalik millegi külge klammerduda. Seisan keset tormi, mida ma valitseda ei suuda. Nüüd saan vaid palvetada, et ma ei näeks seda, mida Samson otsib. Üritan Shade’i nime mõtetest eemal hoida. Kuid minu püstitatud müürid ei ole paberist kuigivõrd tugevamad. Samson sööstab neist rõõmuga läbi. Tunnen, kuidas need ükshaaval minema rebitakse, järjekordne osake minust purustatakse. Mees teab, mida üritan tema eest varjata, et seda mitte kunagi enam uuesti läbi elada. Lausuja jälitab mu mõtteid kiiremini, kui mu aju neid luua suudab, jõuab ette kõigist hädistest katsetest teda peatada. Üritan karjuda või anuda, kuid huulilt ega meeltest ei kosta ainsatki heli. Ta hoiab kõike peos.
„Liiga lihtne.” Mehe hääl kajab minu sees, minu ümber.
Just nagu Elara lõpp, on ka Shade’i surm talletatud täiusliku piinarikka detailsusega. Olen sunnitud kõik need kohutavad sekundid omaenda sisemuses taas läbi elama, suutmata teha muud kui vaadata, iseenda sisse lõksu püütud. Õhus hõljub kiiritust. Corrose vangla asub Uhtla serval, meie lõunapiiri moodustava tuumatühermaa läheduses. Külm udu varjab hommikut halli koidiku eest. Üheks hetkeks on kõik liikumatu, ripub kaalukeelel. Vaatan tardunult välja, jalg poole sammu peal õhus. Mu selja taga haigutav vangla kaigub veel meie algatatud mässust. Väravatest voolab välja vange ja nende jälitajaid. Järgnemas meile vabadusse või millessegi sellesarnasesse. Cal on juba läinud, ta tuttav kuju paistab sada meetrit eemalt. Sundisin Shade’i kõigepealt temaga hüppama, et kaitsta üht meie ainsat pilooti ja pääseteed. Kilorn on veel minuga, sama tardunud kui minagi, püss vastu õlga surutud. Ta sihib meie selja taha kuninganna Elara, naise turvajate ja Ptolemus Samose poole. Toruotsast plahvatab välja sädemetest ja püssirohust sündinud kuul. Ka see jääb õhku rippuma ja ootama, mil Samson mu mõistuse haardest laseb. Üleval keerleb elektrist raske taevas. Minu enda väest. See tunne ajaks mu nutma, kui seda teha saaksin.
Mälestus hakkab liikuma, esialgu aeglaselt.
Ptolemus sepistab lisaks juba paljudele ta käeulatuses olevatele relvadele ühe pika kumava ora. Selle ideaalne serv sätendab Punaste ja Hõbedaste verest, iga piisk kui läbi õhu trillerdav kalliskivi. Väest hoolimata ei ole Ara Iral piisavalt kiire, et selle tapva kaare eest kõrvale põigelda. See lõikab ühe viivleva sekundiga naise kõrist läbi. Ta langeb minust vaid meetri kaugusele maha. Loiult, nagu läbi vee liikudes. Ptolemus kavatseb mind samamoodi tappa, kasutades oma heite hoogu, et ora mu südame poole suunata. Selle asemel leiab ta eest mu venna.
Shade hüppab tagasi meie juurde, et mind ohutusse kohta teleporteerida. Ta keha tekib tühjast kohast – kõigepealt ilmub rind ja pea ning siis jäsemed. Käed välja sirutatud, silmad keskendunud, tähelepanu üksnes minul. Ta ei märka ora. Ta ei tea, et sureb kohe.
Ptolemus ei kavatsenud Shade’i tappa, kuid tal ei ole selle vastu ka midagi. Järjekordne hukkunud vaenlane ei lähe talle mingilgi moel korda. Lihtsalt veel üks takistus ta sõjas,
