ahel väriseb Kiisu peos, kuid naise haare on endiselt tugev.
Vaid Evangeline’i jätab kuninga raevutsemine külmaks. Niisugust reaktsiooni ta ootaski.
Maven ei andnud korraldust mind kohale tuua. Mitte mingit kutset ei olnud.
Kuningas pole rumal. Poiss viipab käega ja katkestab üheainsa liigutusega Trio pomina. „Teie mannetu ponnistus on piisav vastus,” kuulutab ta. „Mida sul enese kaitseks öelda on, Evangeline?”
Tüdruku isa seisab rahva hulgas sirge seljaga ja silmitseb toimuvat karmide, pärani silmadega. Mõni teine võiks öelda, et ta on hirmul. Mina ei usu aga, et Volo Samosel jagub võimet emotsioone tunda. Mees lihtsalt silitab teravatipulist hõbedast habet ja tema ilmest pole võimalik midagi välja lugeda. Ptolemus mõtete varjamises nii andekas ei ole. Ta seisab koos vahimeestega poodiumil ja ei kanna ainsana leegitsevat rüüd ning maski. Kuigi noormehe keha püsib liikumatu, sööstab ta pilk vaheldumisi kuningale ja õele. Tema käsi tõmbub aeglaselt rusikasse. Tore. Karda tema pärast samamoodi, kui mina kartsin oma venna pärast. Vaata teda kannatamas samamoodi, nagu mina vaatasin teda suremas.
Sest mida muud saaks Maven nüüd teha? Evangeline eiras tahtlikult ta korraldusi, astus pika sammuga üle volitustest, mida annab kihlatu staatus. Kui ma üldse midagi tean, siis seda, et kuningale vastu astumist tuleb karistada. Ja teha seda siinsamas kogu õukonna ees? Maven võib ta lihtsalt kohapeal hukata.
Kui Evangeline arvabki, et riskib eluga, ei näita ta seda välja. Tüdruku hääl ei murdu ega kõhkle hetkekski. „Andsite korralduse terroristi vangistamiseks. Pistsite ta luku taha nagu kasutu veinipudeli ja pärast nõukogu kuupikkust kaalutlemist ei ole endiselt jõutud üksmeelele küsimuses, mida temaga peale hakata. Ta hingel lasub arvukalt kuritegusid, mis on väärt tosinat surma. Tuhandet eluaegset karistust meie kõige hullemates vanglates. Avastamisest peale on ta tapnud või sandistanud sadu teie alamaid, kaasa arvatud teie lihased vanemad. Ja ometi puhkab ta mugavas magamiskambris, sööb, hingab – elusana. Ja saamata ära teenitud karistust.”
Maven on oma ema poeg ja tema õukonnale näidatav fassaad peaaegu täiuslik. Evangeline’i sõnad ei näi teda vähimalgi määral häirivat.
„Karistust, mille on ära teeninud,” kordab kuningas. Siis vaatab ta saali poole, üks suunurk üleval. „Nii et tõid ta siia. On mu peod tõesti nii igavad?”
Haaratud rahvahulgast käib läbi naerukõmin, nii siiras kui ka sunnitud. Enamik neist on purjus, kuid kohal viibib ka piisavalt selgeid päid, et toimuvat taibata. Mida Evangeline on teinud.
Tüdruk venitab näole nii valuliku õukondliku naeratuse. Tundub, et tema suunurgad hakkavad peagi verd jooksma. „Tean, et leinate oma ema, Tema Majesteet,” lausub Evangeline vähimagi kaastundevarjuta. „Nagu me kõik. Aga teie isa nõnda ei toimiks. Pisarate aeg on lõppenud.”
Viimased ei ole tüdruku, vaid Tiberias Kuuenda sõnad. Maveni isa, Maveni viirastuse. Viivuks ähvardab poisi mask eest libiseda ja tema silmis välgatab samavõrra hirmu kui viha. Mäletan neid sõnu sama hästi kui tema. Kõlamas just samasuguse rahvahulga ees pärast seda, kui Ergav Kaardivägi oma poliitilisi sihtmärke hukkas. Sihtmärke, kelle valis välja Maven ja kelle armastav ema pojale ette söötis. Meie tegime nende räpast tööd, samal ajal kui nemad omapoolse elajaliku rünnakuga hukkunute arvu veelgi täiendasid. Nad kasutasid mind ja kaardiväge ära, et üheainsa täpse hoobiga paar vaenlast kõrvaldada ning ülejäänutele koletise maine luua. Nad hävitasid. Tapsid rohkem, kui keegi meist eales soovis.
Tunnen sõõrmetes ikka veel vere ja suitsu lehka. Kuulen ikka veel surnud laste kohal nutva ema nuukseid. Kuulen ikka veel sõnu, millega see kõik ülestõusu süüks pandi.
„Jõud, võim, surm,” pomiseb Maven, hambad plaksumas. Toona need sõnad hirmutasid, nüüd tekitavad minus õudu. „Mida sa siis välja pakud, mileedi? Pea maha raiumist? Laskekomandot? Äkki rebime ta jupphaaval tükkideks?”
Süda mu rinnus laseb traavi. Kas Maven lubaks midagi niisugust? Ei tea. Ma ei tea, mida ta teeks. Pean enesele meelde tuletama, et isegi ei tunne teda. Poiss, kelleks teda pidasin, oli illusioon. Ent kirjad, jõhkralt pahelised, kuid täis palveid naasta? Kuupikkune, vaikne, õrn vangistus? Ehk olid ka need valed. Järjekordne trikk mu lõksu meelitamiseks. Veel üht tüüpi piinamine.
„Talitame seaduse kohaselt. Nõnda, nagu oleks teinud teie isa.”
Viis, kuidas tüdruk viimast sõna lausub, seda sama jõhkralt kui mis tahes nuga kasutab, on piisav kinnitus. Sarnaselt paljude teiste ruumis viibijatega teab ta, et Tiberias Kuues ei lõpetanud elupäevi nii, nagu lugudes väidetakse.
Sellest hoolimata pigistab Maven trooni halle plaate, nii et sõrmenukid valged. Ta heidab endal silmapaare tundes pilgu õukonna poole ja vaatab siis põlgliku muigega taas Evangeline’ile otsa. „Vähe sellest, et sa ei ole mu nõukogu liige. Sa ka ei tundnud mu isa piisavalt hästi, et tema mõtteid teada. Olen kuningas nagu temagi ja mõistan, mida tuleb võidu nimel teha. Meie seadused on pühad, kuid praegu võitleme kahes sõjas.”
Kahes sõjas.
Adrenaliin tulvab tukseldes mu soontesse nii kiiresti, et arvan hetkeks välku naasmas. Ei, mitte välk. Lootus. Hammustan huulde, et mitte naeratada. Olen nädalaid vangis olnud, kuid Ergav Kaardivägi jätkab ja edeneb. Nad üksnes ei võitle edasi, vaid Maven lausa tunnistab seda avalikult. Nüüd on neid võimatu varjata või eirata.
Hoolimata vajadusest rohkem teada saada, hoian suu kramplikult kinni.
Maveni pilk võiks Evangeline’i sisse augu põletada. „Mitte ühtegi vaenlase vangi, eriti nii väärtuslikku kui Mare Barrow, ei tohiks lihtlabase hukkamisega raisata.”
„Raiskate sellegipoolest!” pahvatab Evangeline kiiresti vastu. Üsna ilmne, et ta on selleks vaidluseks valmistunud. Tüdruk astub paar sammu ettepoole, nii et tema ja Maveni vahele ei jää mingit ruumi. See kõik tundub etenduse, näitemänguna. Millenagi, mida õukonnale platvormil seistes etendatakse. Kuid kellele sellest kasu sünnib?
„Ta konutab seal ja kogub tolmu. Tegemata midagi, andmata midagi samal ajal, kui Corvium põleb!”
Veel üks teadmiste pärl, mida südame lähedal hoida. Veel, Evangeline. Räägi veel.
Kuu aega tagasi nägin oma silmaga, kuidas see kindluslinn, Norta armee süda, mäslema lõi. See toimub siiani. Corviumi mainimine kainestab rahvast. Mavenil ei jää see märkamata ja noormees näeb külma närvi säilitamisega vaeva.
„Nõukogu on otsusest päevade kaugusel, mileedi,” teatab ta kokku pressitud hammaste vahelt.
„Andestage mu jultumus, Tema Majesteet. Tean, et soovite ka nõukogu nõrgimate osade vastu võimalikult suurt lugupidamist üles näidata. Isegi argpükside vastu, kes ei suuda tarvilikke tegusid korda saata.” Veel üks sammuke lähemale ja tüdruku hääl maheneb nurrumiseks.
„Kuid teie olete kuningas. Otsus on teie.”
Meisterlik, taipan endamisi. Evangeline’ile ei ole manipuleerimises võrdset. Kõigest paari sõnaga päästis ta Maveni nõrgana paistmisest, kuid sundis enda pilli järgi tantsima, et seda tugevat kuvandit alal hoida. Ma ei suuda end tagasi hoida ja hingan ärritunult sisse. Kas kuningas tegutseb Evangeline’i soovi kohaselt? Või keeldub veelgi vastuhakku õhutades, mis juba kulutulena Kõrgkodade seas levib?
Maven pole rumal. Ta saab aru, mida Evangeline teeb, ning ei lase tähelepanul tüdrukult hajuda. Nad ei pööra teineteiselt silmi, suhtlevad sunnitud naeratuste ja teravate pilkude kaudu.
