Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert Silverberg

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust - Robert Silverberg страница 4

Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust - Robert Silverberg

Скачать книгу

minu peale vaikus.

      Me sõime rikkaliku õhtusöögi. Jahutatud austrid, Nikosia salat, Kobe toores veiseliha ja sinna peale Richebourgh ‘77. Vahetevahel püüdsin enda minadega ühendust saada. Ei midagi. Muretsesin veidi selle pärast, kuidas teisipäevased hinnad (mina–n)ile edastada, aga otsustasin siis selle asja üldse unustada. Oli selge, et ma polnud neid talle edastanud, sest ma ei olnud saanud täna õhtul väljatrükki selle portfelli aktsiate müügi kohta, ja kuna ma polnud teda kätte saanud, ei olnud mõtet ka selle pärast pabistada. Läbi aja toimiva telepaatia puhul on imeline asi stabiilsustunne, mida see pakub – mis iganes on olnud, peab olema ja nii edasi.

      Pärast õhtusööki läksime korrus allapoole kasiinosse brändit jooma ja veidi hasartmänge mängima. «Kahe tuhande naela eest,» ütlesin robot-kassiirile, panin pöidla makseplaadile ja žetoonid tulid kolinal roboti rinnal olevast avast välja. Andsin pooled žetoonid Selene’ile. Ta mängis Black Jacki, mina ruletti. Liikusime lauast lauda vastavalt tujule ja mänguõnnele. Kahe tunniga kolmekordistas Selene oma esialgse summa ja mina kaotasin kõik. Ma pole õnnemängudes kunagi tugev olnud. Loomulikult lasin tal kanda võidud tema enda arvele ja kui ta pakkus, et maksab tagasi summa, mille olin talle andnud, naersin.

      Kuhu edasi? Magamaminekuks oli veel liiga vara.

      «Lähme basseini?» tegi Selene ettepaneku.

      «Hea mõte,» olin nõus. Hotellil oli, nagu ikka, kaks basseini. «Alasti või ujumisriietes ujumise basseini?»

      «Kellel neid ujumisriideid ikka on,» ütles ta, me naersime ja sõitsime liftiga basseini juurde.

      Riietusruumid olid meestele ja naistele eraldi. Keegi ei tee numbrit palja ihu näitamisest, aga riidest lahti võtmisel on ikka veel mingid tabud. Koorisin end kiiresti paljaks ja jäin teda basseini äärde ootama. Kogu selle aja jooksul tundsin teise mina juuresoleku tuttavat tunnet, see oli (mina–n). Ta ei edastanud midagi, aga ma teadsin, et ta on olemas. Seevastu (mina+n)i ei tunnetanud ma üldse. Vastutahtsi hakkasin endale tunnistama, et minu kommunikatsiooniprobleemide põhjuseks on Selene. Iga kord, kui ta läks minust vähemalt kahekümne jala kaugusele, sain ma teiste minadega ühendust. Aga kuidas ta seda tegi? Ja kas sellele saab lõppu teha? Taevas küll, kas ma pean tõesti valima oma elatusvahendi ja uue kallima vahel?

      Kaheksanurkne bassein oli suur ja seal oli vette sukeldumiseks batuut ja lainelisi värvimustreid tekitavad veealused meeleolu loovad lambid. Basseinis ujus umbes viiskümmend inimest ja mõnikümmend lebas päevitades basseini kõrval. Üks inimene ei suuda sellisest ihuküllusest eristuda, aga kui Selene naiste riietusruumist väljus ja alustas pikka teekonda mööda plaatpõrandat minu suunas, hakkasid pead tosinate kaupa pöörduma. Tema keha ei olnud silmapaistvalt lopsakas, kuid temas oli seda ainult tõelisele ilule omast ebateadlikku külgetõmmet. Selene oli sale, aga kõik oli täiuslikus proportsioonis, nagu oleks Pheidiase enda käsi ta voolinud. Pikad jalad, pikad käsivarred, peenikesed randmed, peenike piht, väikesed pringid rinnad, imeliselt kaarduvad puusad. Botticelli Kevad. Leonardo Leda. Tema liikumine oli äärmiselt graatsiline. Minu süda tagus.

      Rindade vahel oli tal mingi punasest metallist ümmargune amulett, millele olid graveeritud geomeetrilised sümbolid. Kui ta riides oli, polnud ma seda märganud.

      «Minu õnnetalisman,» selgitas ta. «Ma ei võta seda kunagi ära.»

      Ta jooksis naerdes batuudile, hüppas, liugles ja lendles õhus ning sukeldus veepinda veatult lõigates vette. Järgisin tema eeskuju. Ujusime teineteist proovile pannes võidu nurgast nurka, kombates teineteise piire ja neid mitte leides. Sukeldusime ja kohtusime kaugel pinna all, võtsime kätest kinni ja kerkisime õnnelikena taas pinnale. Pärast lebasime soojade kvartslampide all, käisime saunas ja panime siis riidesse.

      Läksime Selene’i tuppa.

      Ta ei võtnud amuletti ära ka siis, kui me armatsesime. Teda emmates tundsin seda külmana oma rinna vastas.

      Aga kuidas jääb rahateenimisega? Mis saab kapitali kokkukühveldamisest? Mis saab minu väikesest räpasest saladusest, jokkerist Wall Streeti kaardipakis, läbi aja rändavatest sõnumitest, mille abil ma miljonite dollarite kaupa turgu lüpsin? Neljapäeval ei olnud ühendust minu teiste minadega ette nähtud, aga isegi kui oleks olnud, ei oleks ma saanud seda luua. Asi oli selgemast selge – Selene blokeeris minu psii-välja. Kriitiline piir oli kakskümmend jalga. Kui me olime teiseteisest kaugemal, sain ma ühenduse luua, muul juhul mitte. Kuidas see toimis? Kuidas? Kuidas? Kuidas? Psiooniliste vibratsioonide juhuslik kokkusobimatus? Minu võimete traagiline nullimine tema meeldiva läheduse tõttu? Ei. Ei. Ei.

      Neljapäeval tuhisesime läbi Londoni nagu kahjutuli, külastades galeriisid, butiike, muuseume, nuusutajate saale ja pubisid. Kunagi varem ei olnud ma olnud nii armunud. Tund tunnilt taandus mu dilemma üha rohkem tagaplaanile. Teiste minade puudumine, lahusolek, mis oli esialgu tundunud nii kohutav, tundis triviaalsena. Milleks mulle nemad, kui mul on tema?

      Vajasin neid raha teenimiseks. Raha tegemine oli haigus, mida armastus suutis leevendada, kuid mitte ravida. Mõistsin, et kui ma ei loo varsti kontakti, on katastroof ukse taga.

      Neljapäeva hilisel pärastlõunal, kui me tulime parajasti, sõõrmed kihelemas, ühest High Holborni tänava nuusutajate kohast, tundsin taas kontakti. (Mina+n) suutis korraks läbi murda, täpselt hetkel, mil ma jäin valgusfoori taha ootama, aga Selene sööstis hulljulgelt üle tee.

      «Seda teeb amulett,» ütles (mina+n). «Vähemalt nii ütles…»

      Selene tormas tagasi minu juurde. «Tule juba, tobuke? Miks sa seisma jäid?»

      Kaks tundi hiljem, kui ta mu käte vahel lamas, libistasin käe tema satiinselt reielt siidjatele rindadele ja võtsin punasest metallist ripatsi sõrmede vahele. «Kallis, kas sa võtaksid selle ära?» küsisin süütult. «Mulle ei meeldi, kui külm libe metall me vahel on, kui…»

      Selene’i tumedates silmades peegeldus hirm. «Ma ei saa, Aram! Ma ei saa!»

      «Minu pärast, kallis?»

      «Palun. Jäta mulle mu väike ebausk.» Tema huuled olid minu huultel. Väga kavalalt muutis ta teemat. Ma panin tema ehmatust ja hirmusegust keeldumist imeks.

      Hiljem jalutasime Thamesi kaldal ja vaatasime, kuidas udust kammitsetud koidust sündis reedene päev. Teadsin, et pean täna tast vähemalt tunniks eemale saama. Seda dikteerisid aja seadused, sest kolmapäeval, Kesk-Euroopa aja järgi kuue ja seitsme vahel pärastlõunal, olin ma võtnud (mina+n)ilt, kes siis rääkis reedesel päeval, vastu andmed, ja nüüd oli reede kätte jõudnud ja ma olingi seesama (mina+n), kes peab ettenähtud ajal võtma ühendust (mina–n)iga, kes viibib kolmapäevas. Mis saab siis, kui ma ei suuda ajakavast kinni pidada? Ma ei teadnud vastust. Ega tahtnudki teada. Kahtlustasin, et universum elab selle kenasti üle. Aga minu enda terve mõistus – minu arusaam sellest universumist – ei pruugi seda mitte.

      Minu võimalused olid piiratud. Kogu oivalise reedese päeva haudusin plaani, kuidas eralduda säravast Selene’ist just kokteilitunnil, mille ta tahab kindlasti minuga veeta. Aga lõpuks lahenes kõik väga lihtsalt.

      «Seitse minutit kuus läbi saatke mulle Taevalikku Saali sõnum, et ma pean tulema kohe näost näkku mandritevaheliseks andmete edastuseks arvutituppa,» ütlesin concierge’ile. «On arusaadav?»

      «Me võime teid ühendada ka Taevalikus Saalis otse lauas,» vastas concierge.

      Raputasin ägedalt pead. «Tehke, nagu ma ütlesin. Palun.» Panin pöidla concierge’i jootraha terminalile ja andsin käsu kanda üle viis naela. Concierge naeratas.

      Seitse

Скачать книгу