nõustusin ma romaanikirjutamisse pausi tegema ja talle kiiresti ühe lühijutu kirjutama.
Millest talle kirjutada? Hüva, mõtlesin ma, genereerides kiiruga idee roboti valimisest paavstiks. Sellest arulagedast narrusest peaks 3000 sõna täis tulema küll? Mu enda teeseldud huvi paavstiks saamise vastu ning mu teadmised paavstivalimise süsteemist pidid aitama mul loo piisavalt usutavaks teha. Paar tundi tööd ning Terry ja tema uus antoloogia oleksid mu kaela pealt ära.
Nii ma siis istusingi maha ja kirjutasin «Head uudised Vatikanist» (Good News from the Vatican) valmis enam-vähem nii kiiresti, kui ma suutsin trükkida. Terry’t lõbustas selle lahe ja kuidagi eemalviibiv iroonilisus, millist laadi ma hakkasin oma kirjanikukarjääri kolmandasse kümnendisse jõudes üha enam ja enam kasutama. Ta avaldas loo oma antoloogiasarja esimeses köites, märkides lühikeses sissejuhatuses, et kuigi mu lood on enamasti küllalt tõsise tooniga, siis see tundub esmapilgul pigem lihtsameelsevõitu, kuigi tekst on samas ka piisavalt mõtlik ja geniaalne ning muud taolist.
Sellest ettevõtmisest tulenes mitu iroonilist asja. See väike pala, mille olin kirjutanud hästi kiirelt tollel lumisel veebruaripäeval, pälvis kõigi tähelepanu, nomineeriti Nebula auhinnale ja võitiski järgmisel kevadel auhinna – minu teise viiest Nebulast. (Kolmanda võitsin samal galal romaaniga «Muutuste aeg» (A Time of Changes; 1971, ek. 2000).) Auhinnatseremoonia ei toimunud New Yorgis, vaid Californias, kuhu ma tolleks ajaks oma suureks üllatuseks kolinud olin. See veebruarikuine rahutus oli päädinud suvel mitme plahvatusliku murranguga isiklikus elus, mis olid pannud mind oma New Yorgi maja maha müüma ning kolima Californiasse kõigest paar kuud hiljem, kui Terry Carr oli sedasama teinud.
Ja veel – küllaltki kurva faktina –, poolteist aastakümmet pärast seda, kui ma olin aidanud Terry’l käima lükata tema antoloogiasarja, kirjutades kiiruga tema sarja esimesse köitesse selle auhinnatud loo, sattusin ise «Universumi» toimetajaks, kui tema kirjastaja otsustas Terry liigvarajase surma järel 1987. aastal seeriat tema mälestuseks jätkata.
Seda hommikut oleme kõik oodanud – lõpuks ometi saab paavstiks robotkardinal. Valimistulemustes ei ole enam mingit kahtlust. Kahe kardinali – Asciuga Milanost ja Carciofo Genuast – kangekaelsed pooldajad on ajanud konklaavi päevi kestnud ummikusse ning liikvel on kuuldus, et otsitakse kompromisslahendust. Kõik fraktsioonid on nüüdseks jõudnud üksmeelele selles, et paavstiks valitakse robot. Lugesin täna hommikul Osservatore Romanost, et arutelus lööb kaasa Vatikani tipparvuti ise. Arvuti on roboti kandidatuuri tugevasti toetanud. Masinate lojaalsus üksteisele ei peaks meid ilmselt üllatama. Ega tohiks ka meelehärmi valmistada. Ei tohiks meile vähimalgi määral meelehärmi valmistada.
«Iga ajastu saab enesele väärilise paavsti,» tähendas piiskop Fitz-Patrick hommikulauas võrdlemisi süngelt. «Meie ajastule kohane paavst ongi robot, selge see. Kunagi tulevikus võidaks paavstiks ihata vaala, autot, kassi, mäeküngast.» Piiskop FitzPatrick on tublisti üle kahe meetri pikk ja harjumuspäraselt lehvib ta näol morbiidselt leinalik ilme. Seepärast on meil pea võimatu otsustada, kas tema arvamusavaldused väljendavad eksistentsiaalset ängi või hoopis tasast alistumist. Aastaid tagasi oli ta Püha Risti karikavõistlustel korvpallimeeskonna staarmängija. Rooma on ta tulnud seoses uurimistööga Püha Marcellus Õiglase biograafia tarvis.
Valimisdraama lahti sõlmumist oleme jälginud Püha Peetruse väljakust paari kvartali kaugusel asuvas tänavakohvikus. See on olnud meie Rooma puhkuse ootamatu boonus, eelmine paavst oli kuuldavasti hea tervise juures ja polnud mingit põhjust kahtlustada, et juba sel suvel tuleb valida talle järglane.
Igal hommikul sõidame taksoga Via Veneto lähistelt hotellist kohale ning võtame platsi oma tavalise laua taga. Siit on meil hea vaade korstnale, kust hakkab tõusma põlevate hääletussedelite suits – musta värvi, kui paavsti ei valitud, ning valge, kui konklaavi töö oli edukas. Kohviku omanik ja ülemkelner Luigi toob meile kohemaid meie lemmikjoogid: piiskop FitzPatrickule Fernet-Branca, rabi Muellerile campari kokteili ja soodavee, Türgi kohvi preili Harshaw’le, värske sidrunimahla Kennethile ja Beverlyle, ja mulle Pernod’d jääga. Arve eest tasume järgemööda, ehkki Kenneth ei ole seda meie valvuse algusest saati kordagi teinud. Eile, kui kord oli preili Harshaw käes, tühjendas ta oma rahakoti ja avastas, et 350 liiri jääb puudu, tal oli järel vaid saja dollari väärtuses reisitšekke. Kõik suunasid oma ootavad pilgud Kennethile, kes rahumeeles oma sidrunimahla edasi noolis. Möödus pikk pingehetk, kuni rabi Mueller tõi lagedale viiesajaliirise mündi ning lajatas raske hõberaha mõningase ärritusega lauale. Rabi on tuntud oma ägeda loomu ja keevalise käitumise poolest. Ta on kahekümne kaheksa aastane, kannab harilikult ruudulist sutaani ja hõbeläikega päikeseprille, ning hoopleb sageli, et ei ole kunagi sooritanud bar mitzvah[1.] tseremooniat oma koguduses, mis asus Marylandis, Wicomico maakonnas. Tema peab seda riitust vulgaarseks ja iganenuks ning usaldab iga säärase talituse frantsiisiga rändvaimulike hoolde, kes vahendustasu eest niisuguseid operatsioone sooritavad. Rabi Mueller on ingel ise.
Meie seltskond jaguneb selle järgi, kas pidada robotit vääriliseks uueks paavstiks või mitte. Piiskop FitzPatrick, rabi Mueller ja mina oleme poolt. Preili Harshaw, Kenneth ja Beverly aga vastu. Huvitav on täheldada, et mõlemad meesvaimulikud – üks üsna vanaldane ning teine küllalt noor – pooldavad traditsiooni märkimisväärset murdmist. Samas kui kolm «mässajat» meie seast seda ei tee.
Ma ei olegi kindel, miks loen end progressimeelsete hulka kuuluvaks. Olen küpsetes aastates kaunikesti malbe mees. Ja ma ei ole kunagi huvi tundud katoliku kiriku tegevuse vastu. Ma ei tunne selle kiriku dogmat ega ole kursis nende viimase aja suundumustega. Ometi olen konklaavi kogunemisest saati lootnud, et valitakse robot.
Huvitav, miks? Kas seepärast, et kujutlus metalsest olendist Püha Peetruse katedraali altari ees ergutab kujutlusvõimet ning kütab mu disharmoonia-kiindumust? Teisisõnu, on mu toetus robotile üksnes esteetiline küsimus? Või on see pigem mu moraalse pelgurlikkuse peegeldus? Kas ei looda ma salahilju, et selle žestiga saame robotid justkui ära osta? Kas ei anna ma sellega vargsi mõista, et kui loovutame neile paavstiameti, ei nõua nad enam tükil ajal midagi? Aga ei. Midagi nii vääritut ma endast ei usu. Ilmsesti hoian roboti poole seepärast, et olen erakordselt tundlik teiste vajaduste suhtes.
«Kui valitakse robot,» sõnab rabi Mueller, «kavatseb ta viivitamatult sõlmida paralleeltöötluse lepingu dalai-laamaga, ning luua Kreeka õigeusu kiriku peaprogrammeerijaga vastastikune otseühendus. Olen kuulnud, et ka rabid on haaratud rahumeelse vastastikuse lähenemise programmi, seda me ootame muidugi kõik.»
«Ei ole kahtlust, et kiriku hierarhia tavade ja praktikate ringis tehakse palju korrektuure,» teatab piiskop FitzPatrick. «Näiteks võime osa saada kõrgetasemelistest informatsiooni kogumise tehnikatest, kui Vatikani tipparvutile antakse kuuria tegevuses suurem roll. Las ma toon mõne n…»
«Missugune koletu mõte,» nendib Kenneth. Ta on efektse välimusega noormees valgete juuste ja põletikuliste silmadega. Beverly on kas tema abikaasa või õde. Naine räägib haruharva. Kenneth teeb järsu hooletusega ristimärgi, pomisedes: «Isa, poja ja püha masina nimel.» Preili Harshaw hakkab itsitama, kuid mu laitvat ilmet nähes neelab naeru alla.
Piiskop FitzPatrick jätkab rõõmutult, kuid vahelesegamisest välja tegemata: «Las ma toon mõne näite numbrite varal, mis eile pärastlõunal minu kätte puutusid. Lugesin ajalehest Oggi[2.], et entsüklopeedia Missiones Catholicae toimetaja sõnul on katoliku kirik viimase viie aasta jooksul suurendanud oma liikmete arvu Jugoslaavias 19 381 403 inimeselt 23 501 062 inimeseni. Kuid valitsuse läbiviidud rahvaloenduse andmetel oli elanike arv möödunud aastal 23 575 194. See tähendab, et muude religioonide esindajaid ja uskmatuid on kõigest 74 132. Teades moslemitest elanikkonna hulka Jugoslaavias, hakkasin kahtlustama avaldatud statistika ekslikkust, ma konsulteerisin Püha Peetruse katedraali arvutiga ja sain teada,» piiskop pidas pausi, kraamides lagedale mahuka väljatrüki, mis kattis pea terve laua, «et poolteist
