Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert Silverberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust - Robert Silverberg страница 9
«Täpselt nagu teisedki,» vastab Kenneth. «Läikiv metallkast, rattad all ja silmad peas.»
«Teie ei ole teda kohanud,» lõikab piiskop FitzPatrick vahele. «Ma leian, et ei ole sünnis eeldada, justkui …»
«Kõik nad on ühtemoodi,» väidab Kenneth. «Kui oled ühte juba näinud, oled näinud kõiki. Läikivad kastid. Rattad. Silmad. Hääle asemel kostavad metallkõhust mehaanilised röhitsused. Sees ainult kruvid ja kettad.» Kenneth väristab end kergelt. «Seda on minu jaoks liiga palju. Kas tellime veel ühed joogid?»
Rabi Mueller sõnab: «Õigupoolest olen mina teda oma ihusilmaga näinud.»
«Ah tõesti?» hüüatab Beverly.
Kenneth kortsutab kulmu. Ligi astuv Luigi toob kandikuga kõigile joogipoolist. Ulatan talle 5000-liirise rahatähe. Rabi Mueller võtab päikeseprillid eest ja puhub nende võrratult sädelevatele klaasidele hingeõhku. Mehel on pisikesed vesised terashallid silmad, mis kangesti kõõrdi vaatavad. «Kardinal esines eelmisel aastal Beirutis üleilmsel juutide kogukonna kongressil plenaarettekandega. Teema oli «Küberneetiline oikumeen tänapäeva inimesele». Ma kuulasin teda. Võin teile kinnitada, et tema eminents on pikka kasvu ja väärikas, meeldiva hääle ning malbe naeratusega. Tema maneerides on mingi loomupärane melanhoolia, meie sõber piiskop siin laua taga meenutab mulle teda väga. Tema liigutused on sujuvad ning meel ergas.»
«Aga ta seisab ratastel, on nii?» nõuab Kenneth.
«Roomikutel,» täpsustab rabi, saates Kennethile tuliselt hävitava pilgu ja seades päikeseprillid uuesti silme ette. «Roomikutel, nagu traktor. Aga ma ei arva, et roomikud on vaimses mõttes midagi alamat kui jalad või rattad. Oleksin ma katoliiklane, tunneksin uhkust, et paavstiks saab niisugune inimene.»
«Mitte inimene,» pistab preili Harshaw vahele. Rabi poole pöördudes sugeneb tema häälde alati üks eblakas noot. «Robot,» märgib naine. «See ei ole inimene, eks.»
«Nagu soovite – et paavstiks saab niisugune robot,» kostab rabi Mueller, kehitades teise õienduse peale õlgu. Ta tõstab klaasi. «Uue paavsti terviseks!»
Luigi tõttab leti tagant lähemale, ent Kenneth tõrjub ta käeviipega tagasi. «Pidage nüüd,» lausub ta. «Valimine ei ole veel läbi. Kuidas te võite tema võitu teada?»
«Ajaleht Osservatore Romano osutab hommikuses väljaandes,» seletan mina, «et otsus tehakse täna. Kardinal Carciofo on lubanud end tema nimel taandada, vastutasuks suurema arvutikasutamise aja eraldamise eest, kui uus arvutimäärus järgmise aasta konsistooriumil vastu võetakse.»
«Teisisõnu, kokkulepitud mäng,» teatab Kenneth.
Piiskop FitzPatrick vangutab nukralt pead. «Ennatlikke järeldusi teete, mu poeg. Juba kolm nädalat oleme elanud ilma Püha Isata. See on issanda tahtmine, et meile antaks uus paavst. Kui konklaav ei suuda kardinal Carciofo ja kardinal Asciuga vahel valida, ajab ta kõigekõrgema tahtmise nurja. Sestap peame tarviduse korral kohandama oma aja kombeid, et tema tahte vastu rohkem ei sõditaks. Konklaavi pikaleveninud poliitmängud muutuvad siitpeale patusteks. Kardinal Carciofo isiklike ambitsioonide ohverdamine ei olegi nii omakasupüüdlik tegu, kui te ehk väidate.»
Kenneth aga jätkab vaese kardinal Carciofo loobumismotiivide ründamist. Beverly avaldab tema armututele teravmeelsustele ajuti poolehoidu. Preili Harshaw väljendab mitu korda oma vastumeelsust käia armulaual kirikus, mille eesotsas seisab masin. Sõnasõda on mulle vastumeelne ning ma nihutan tooli lauast eemale, et saada paremat vaadet Vatikani künkale. Kardinalid on parasjagu kogunenud Sixtuse kabelisse. Kuidas ma tahaksin seal olla! Millised vaimustavad müsteeriumid leiavad aset selles mornis suurtsugu ruumis! Iga kardinal istub nüüd väikesel troonil kannikesekarva baldahhiini all. Iga trooni ees helklevad jämedad vahaküünlad. Tseremooniameistrid liiguvad pühalikult läbi hiiglasliku koja, kandes hõbekausse, mille põhjas lebavad hääletussedelid. Kausid asetatakse altari ette lauakesele. Kardinalid kõnnivad ühekaupa laua juurde, võtavad hääletussedeli ja siirduvad oma kohale. Siis tõstavad nad kirjasule ja asuvad kirjutama. «Mina, kardinal … valin tema kõrgeauliseks paavstiks auväärseima kõigi kardinalide seast, kardinal …» Kelle nimi paberile pannakse? Kas Carciofo? Või Asciuga? On see mõni veider muldvana prelaat Madridist või Heidelbergist, mõni robotivastase fraktsiooni meeleheitlik viimase minuti valik? Või panevad nad kirja tema nime? Kirjasulgede kribin kajab üle kabeli. Kardinalid täidavad sedelil lünga, kinnitavad pitsatiga, murravad kokku ja siis uuesti kokku, viivad altari juurde ning pillavad suurde kuldkarikasse. Nõnda on nad talitanud päevi, igal hommikul ja pärastlõunal, sest ummikseis on kestnud kaua.
«Lugesin mõne päeva eest ajalehest Herald-Tribune,» alustab preili Harshaw, «et kakssada viiskümmend noort Iowa katoliku robotit ootavad valimistulemusi Des Moines’i lennujaamas. Kui võidu saab nende mees, on neil tšarterlend juba tellitud ja nad kavatsevad paluda, et neid lastaks esimestena Püha Isa audientsile.»
«Ei ole kahtlust,» nõustub piiskop FitzPatrick, «et seekordne paavsti valimine toob kiriku rüppe hulgaliselt tehislikku päritolu usklikke.» «Ja peletab eemale ohtrasti lihast ja luust inimesi!» lisab preili Harshaw teravalt.
«Vaevalt küll,» lausub piiskop. «Arusaadavalt on mõned meist esialgu šokeeritud, kohkunud, tunnevad valu ja kaotust. Ent see läheb mööda. Uue paavsti loomupärane headus, millele rabi juba viitas, võidab kõik. Ma arvan, et see innustab noori tehnoloogiajüngreid terves maailmas kirikuga ühinema. Üle kogu ilma hoogustuvad vastupandamatud religioossed impulsid.»
«Suudate te endale ette kujutada, kuidas kakssada viiskümmend robotit kolistavad Püha Peetruse väljakule?» tahab preili Harshaw teada.
Silmitsen kauguses kõrguvat Vatikani küngast. Hommikupäike on ere ja pimestav, kuid kabelisse kogunenud kardinalid oma müüride taga sellest rõõmsast sädelusest osa ei saa. Nüüdseks on kõik oma hääle andnud. Tänasteks häältelugejateks valitud kolm kardinali on püsti tõusnud. Üks neist võtab karika kätte ning raputab sedelid segi. Seejärel asetab karika altari ette lauale. Teine häältelugeja võtab hääletussedelid välja ja loeb üle. Teeb kindlaks, et sedelite arv vastab hääletanud kardinalide arvule. Nüüd viiakse sedelid tsibooriumisse – see on armulauakarikas, kus harilikult hoitakse missa jaoks pühitsetud leiba. Esimene häältelugeja võtab sedeli välja, voldib lahti, loeb läbi, annab teisele häältelugejale, kes teeb sama, ning seejärel antakse see kolmandale, kes loeb sedeli sisu valjult ette. Asciuga? Carciofo? Mõni kolmas? Või tema?
Rabi Mueller jutustab aga inglitest. «Peale selle on meil troonikandjad inglid, heebrea keeles öeldakse arelim või ophanim. Neid on kokku seitsekümmend ja nad on tuntud oma vankumatuse poolest. Nende seas on Orifiel, Ofaniel, Zadkiel, Jofiel, Ambriel, Tychagar, Barael, Quelamia, Paschar, Boel ja Raum. Mõned neist ei ole enam taevas ja neid loetakse langenud ingliteks.»
«Nii palju siis vankumatusest,» märgib Kenneth.
«Siis on veel issanda inglid,» jätkab rabi, «kes oma loomise hetkel ümber lõigati. Need on Miikael, Metatron, Sariel, Sandalfon, Uriel, Saraqael, Astanfaeus, Fanuel, Jehoel, Zagzagael, Yefefiah ja Akatriel. Aga minu lemmik nende seast on rõõmuingel, keda mainitakse talmudis Esimese Moosese raamatu kommentaarides järgmiselt: kui Juudas hakkas minema läbi …»
Nüüd on hääled juba kindlasti loetud. Püha Peetruse väljakule on kogunenud tohutu rahvamass. Päikesekiired helklevad sadadel, kui mitte tuhandetel teraskestas peanuppudel. See on Rooma robotikogukonna suurpäev. Kuid suurem osa väljakul seisjaist on lihast ja verest olevused: musta riietunud vanaldased naised, kõhetud noored taskuvargad, poisikesed koerakutsikatega, matsakad vorstikaupmehed, sekka käputäis poeete, filosoofe, kindraleid, ametnikke,