Thomas hakkab esmalt viisi ümisema ja siis laulma. Tema sügav ja lummav hääl, ehtne karismaatiku hääl, kõigub huupi helistike vahel. Prohvetil pole muusikalist kuulmist. Kraft naeratab Thomase tekitatud masendavate helide peale hapult.
«Vahimees postil, mis märk
sul’ anti ses pimedas öös?
Rändur, on teistest üks täht
hulga ülevam taevases vöös.»
Alt kostab kähedaid hõikeid, üksikuid nuuksatusi ja valju köhimist. Mis tund on? Aeg on hiline. Thomas tõmbab sõrmedega läbi oma pikkade sassis juuste, tirides ja siludes neid, lükates neid oma tursketele õlgadele. See on tuttav liigutus, mida massid armastavad. Thomas mõtleb, kas ta peaks üles astuma. Hüütakse tema nime ja ta kuuleb, kuidas need rütmilised hõiked hümnidest läbi tungivad. Thomas! Tho-mas! Tho-mas! Hüüdjate häältes on kuulda hüsteeriat. Nad tahavad, et ta tuleks ja käed välja sirutaks ja taevavõlvi taas liikuma paneks, nii nagu ta selle seisma pani. Kuid Thomas väldib toda võimast, ent tühja žesti. Kui kerge on prohveti osa etendada! Kuid tema ei pannud taevavõlvi seisma ja ta teab, et ei saa seda ka uuesti liikvele ajada. Vähemalt mitte üksi oma tahte abil.
«Mis kell on?» küsib ta.
«Kolmveerand kümme,» ütleb Kraft, lisades hetke pärast: «Õhtul.»
Nii et kakskümmend neli tundi on peaaegu täis. Ja taevas on endiselt seiskunud. Noh, Thomas? Kas just seda sa ei palunudki? Laskuge põlvili, hüüdsid sa, ja anuge Temalt märki, et me teaksime, et Ta on meie hädas jätkuvalt meiega. Hüüdke teda vägevasti. Ja rahvas kõigis maades põlvitaski, ja anus, ja hüüdis. Ja märk anti. Millest siis see halb eelaimus? Millest need hirmud? Kindlasti läheb öö mööda. Vaadake tüünelt naeratavat Krafti. Kraftil pole eales mingeid kõhklusi, on vaid nood külmad silmad, kõhnad laiad huuled ja näole tardunud rahuilme.
«Sa peaksid nendega rääkima,» ütleb Kraft.
«Mul pole midagi öelda.»
«Mõned sõnad neile lohutuseks.»
«Vaatame enne, mis juhtub. Mida ma neile praegu öelda oskan?»
«On sul sõnad otsas, Thomas? Sul, kes sa oled nii palju kuulutanud?»
Thomas kehitab õlgu. Vahel ajab Kraft teda vihale. Väike mees aina torgib, utsitab, sepitseb järelejätmatult midagi, juhtides tema ristiretke mingi ainult Kraftile teadaoleva eesmärgi poole. Krafti usu intensiivsus väsitab Thomast. Prohvet pöördub ärritunult temast ära. Thomas näeb horisondil hajusaid tulesid. Palvekogunemised? Või mässud? Kaugeid leeke vaadates näpib Thomas laisalt tema ees oleva raadio tuunerit.
«…ennenägematut kahekümne nelja tunnist pidevat päevavalgust suuremal osal idapoolkerast, lõputut koitu Lähis-Idas ja lõputut keskpäeva Siberis, Ida-Hiinas, Filipiinidel ja Indoneesias. Samal ajal on Lääne-Euroopa ja Ameerika lõputu öö vangis…»
«…Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: «Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!» Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. Eks see ole kirja pandud Õiglase raamatus? Ja päike seisis keset taevast ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva…»
«…nähtavasti Renost, Nevadast pärit Thomas Davidsoni kampaania hämmastava haripunktiga. Rahva seas on ta tuntud kui Ettekuulutaja Thomas. See pulstunud habeme ja pikkade juustega Rahuapostel, nagu ta end nimetab, viis oma Ristiretke eile kulminatsioonini, kui ülemaailmne üheaegse palvuse programm, mis paistab olevat põhjustanud…»
«Vahimees, kas tähehelgis
sa rõõmu, lootust näed?
Rändur, jah, pea idas selgib
Iisraeli tõotat’ päev.»
Kraft lausub järsult: «Kuuled sa, mida nad laulavad, Thomas? Sa pead nendega kõnelema. Sina nad sellesse mässisid, nüüd tahavad nad, et sa ütleksid, et sa nad sealt ka välja aitad.»
«Mitte veel, Saul.»
«Sa ei tohi oma hetke mööda lasta. Näita neile, et Jumal kõneleb endiselt sinu läbi!»
«Kui Jumal on valmis uuesti kõnelema,» teatab Thomas jäiselt, «lasen ma Tema sõnad valla. Mitte varem.» Ta põrnitseb Krafti ja muudab taas jaama.
«…jätkuvad kohtumised Washingtonis, aga ametlikke teadaandeid veel pole. Vahepeal ÜRO-s…»
«…Ennäe, ta tuleb pilvedega ja iga silm saab teda näha, ka need, kes tema on läbi torganud, ning kõik maa suguharud halisevad tema pärast. Jah, aamen…»
«…rüüstamised Caracases, Mexico City’s, Oaklandis ja Vancouveris. Ent maailma päevapoolsel küljel on vägivalda ja muid häiringuid olnud vähe, ehkki kinnitamata teade Moskvast…»
«…ja millal, vennad, jäi päike seisma? Kell kuus hommikul, vennad, kuus hommikul Jeruusalemma aja järgi! Ja mis päeval, vennad? Kuuendal juunil, kuuenda kuu kuuendal päeval! Kuus-kuus-kuus! Ja mis on kirjas Pühakirjas, mu kallid, Ilmutusraamatu kolmeteistkümnendas peatükis? Merest tõuseb metsaline, kellel on seitse pead ja kümme sarve, ning sarvede otsas kümme krooni, ja peadel kirjas jumalateotuse nimi. Ja Püha Raamat ütleb meile metsalise arvu, mu kallid, ning selleks arvuks on kuussada kuuskümmend kuus. Taas need tähtsad numbrid: kuus-kuus-kuus! Kes võiks veel eitada, et viimsed päevad on käes, et Apokalüpsis on saabunud? Me istume oma seiskunud planeedil häda ja tule ajal Tema kohtumõistmise ootuses ja peame…»
«…observatooriumidest tulnud viimaste teadete kohaselt ei avaldanud inerts Maale mingit arvestatavat mõju, kui planeedi pöörlemisperiood muutus. Teadlased on ühel meelel, et maailma äkiline aeglustumine oma teljel oleks pidanud põhjustama globaalse katastroofi, ehk isegi kogu elu hävingu. Ometi pole täheldatud midagi peale väiksemate häiringute tõusu- ja mõõnatsüklis. Kaks tundi tagasi intervjueerisime me presidendi teadusnõunikku Raymond Bartelli, kes tegi järgneva avalduse:
«Arvutused näitavad, et Maa pöörlemis- ja tiirlemisperioodid on äkitselt võrdseks muutunud. See tähendab, et päev ja aasta on nüüd sama pikkusega. Seega kinnistub Maakera oma praegusse asendisse päikese suhtes – planeedi hetkel päiksepoolne külg jääbki selleks määramata ajani, ning teine pool jääb püsivalt öiseks. Pöörlemise aeglustumise teised ootuspärased mõjud oleksid üleujutused rannikualadel, enamike ehitiste kokkuvarisemine ning maavärinate ja vulkaanipursete seeriad, ent ühtki neist asjust pole juhtunud. Hetkel pole meil sellele kõigele mingit ratsionaalset seletust ning üsna ahvatlev oleks öelda, et Ettekuulutaja Thomas saigi vist oma imeteoga maha, kuna pole ühtki teist nähtavat viisi…»
«…Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline…»
Thomas vaigistab järsu näpuliigutusega kõik raadios käratsevad hääled. A ja O! Apokalüptiline rämps! Hüsteeriliste jutlustajate loba, mis tuhandest saatjast välja valgub ja õhku mürgitab! Thomas põlgab kõiki neid hukatusekraaksujaid. Keegi neist ei tea midagi. Keegi ei mõista. Tema kõri ummistab seosetute vihaste sõnade mäsu, teda peaaegu lämmatades. Ta tunneb hukkamõistu vaskset mekki. Kraft utsitab teda taas kõnelema, aga Thomas mornitseb. Miks Kraft ise kunagi rääkida ei või? Tema usk on sügavam kui minul. Tema on tõeline prohvet. Aga muidugi on see jabur mõte. Kraftil pole kõneosavust, pole tuld, on ainult ideed
