style="font-size:15px;"> Kogu sel talitusel on meeliköitev mõju. Mulle see meeldib. Saan sellest samaväärse elamuse kui meisterlikust kunstiteosest: näiteks Tristani-akordist või konna hammastest Boschi maalil «Püha Antoniuse kiusamine». Ootan tulemust ülima pingega. Olen resultaadis kindel; juba tunnengi endas tärkamas vastupandamatuid religioosseid impulsse. Ehkki hinges pesitseb kummaline nostalgia aegade järele, kui paavstid olid veel täisverd inimesed. Homsetes ajalehtedes ei leia me intervjuud Püha Isa eaka emaga Sitsiilias, ega uhkusest pakatava noorema vennaga San Franciscos. Ja kas säärast suurejoonelist valimistseremooniat veel kunagi korraldatakse? Kas me vajame üldse järgmist paavsti, kui seda, kes peagi valitud saab, on nõnda hõlpus taas töökorda seada?
Aah, valge suits! Selgusehetk on peagi käes.
Püha Peetruse katedraali keskmisele rõdule ilmub inimkuju, laotab lahti kuldse kanga ning kaob. Riidelt peegelduv päikeselõõm pimestab mu silmi. Tuues meelde veepinda suudleva kuu jaheda kuma Napoli lahel, või pigem keskpäevase päikesekulla sillerduse Kariibi merel Saint Johni saare kaldail. Rõdule on ilmunud teinegi kuju, üll hermeliinkaunistusega purpurpunane kuub. «Ülemdiakon,» sosistab piiskop FitzPatrick. Inimesi me ümber langeb teadvusetult maha. Mu kõrval seisab Luigi, jälgides uudiseid tillukese raadio vahendusel. «See kõik on kokkumäng,» seletab Kenneth. Rabi Mueller sisistab, et ta vakka jääks. Preili Harshaw hakkab tihkuma. Beverly kordab tasakesi lipuvannet ja teeb ristimärgi. Milline imeline hetk. Ma arvan, et see on kõige ehedam tänapäevaelamus, mida olen iial kogenud.
Ülemdiakon kuulutab valjul häälel: «Mul on teile rõõmusõnum. Meil on uus paavst.» Aina valjemalt rõkkavad rõõmuhõisked, kui ülemdiakon teatab tervele ilmale, et värskelt valitud kirikupea on seesama kardinal, see õilis ja auväärt persoon, see nukrameelne ning karske olevus, kelle tõusmist Pühale Toolile oleme nii pinevalt ning kaua oodanud. «Paavst võtab endale nimeks …»
Nimi läheb rahva juubeldustes kaduma. Pöördun Luigi poole. «Mis see oli? Mis nimi?»
«Sisto Settimo,» vastab Luigi.
Jah, ja seal ta ongi, paavst Sixtus Seitsmes, nagu teda nüüd kutsuma peame. Väheldane kuju paavsti hõbekuldses rüüs, käed rahvahulkade poole välja sirutatud, ning jah, tema põskedel kiirgab päikesevalgus, kõrge otsmik kumab läikima löödud terase kirkusega. Luigi on juba põlvili laskunud. Põlvitan tema kõrvale. Preili Harshaw, Beverly, Kenneth ja isegi rabi on maha heitnud, sest sündmus on vaieldamatult imepärane. Paavst liigub rõdu servale. Ta annab oma apostelliku õnnistuse linnale ning kogu maailmale. «Meie abi on Issanda nimes,» teatab ta tõsiselt. Ta lülitab sisse reaktiivseaded käte all, isegi siitmaalt on näha kahte suitsupahvakut. Taas tõuseb taevasse valge suits. Paavst hakkab õhku kerkima. «Kes taeva ja maa on teinud,» jätkab ta. «Õnnistagu teid kõigeväeline Jumal, isa, poja ja püha vaimu nimel.» Tema hääl voogab majesteetlikult meieni. Tema vari laotub üle kogu väljaku. Ta kerkib aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni kaob silmist. Kenneth toksab Luigile õlale. «Teeme veel ühed joogid,» pakub ta ning surub kõrtsmiku lihavasse pihku kopsaka rahatähe. Piiskop FitzPatrick nuuksub. Rabi Mueller embab preili Harshaw’d. Tuleb tunnistada, et uue paavsti valitsemisaeg on alanud paljutõotavalt.
1 Siirderiitus. Tlk. [ ↵ ]
2 It «täna». Tlk. [ ↵ ]
ETTEKUULUTAJA THOMAS
THE DAY THE SUN STOOD STILL, mai 1972
1970ndatel koostasin ma palju temaatilisi nn. kolmikantoloogiaid, mille aluseks oli mõne tuntud ulmekirjaniku pakutud provokatiivne idee, mida siis tellimise peale kolm kirjanikku lühiromaani mõõtu tekstis lahkasid. Mõnikord pakkusin teema välja ise, teinekord küsisin selle mõnelt teiselt autorilt.
Esimese sellise antoloogia «Kolm homseks» (Three for Tomorrow; 1969) idee andis Arthur C. Clarke ning lood sinna kirjutasid Roger Zelazny, James Blish ja mina ise. Raamat osutus nõnda menukaks, et asusin kohe uut analoogilist kogumikku kokku panema, seekord andis lausa neljaks looks idee Isaac Asimov. Ta pakkus raamatu «Neli tulevikku» (Four Futures; 1971) raamiks elu 21. sajandil, mida kujutas poliitiliselt stabiilse, kontrolli all hoitud rahvastiku kasvu ja pikenenud inimeste elueaga ühiskonnana. Kutsusin sinna kaastöölisteks tolleaegsed prominentsed autorid R. A. Lafferty, Alexei Panshini ja Harry Harrisoni, kirjutades sinna ise lühiromaani «Minek» (Going; 1971) hästi pika elueaga inimeste probleemidest. «Ettekuulutaja Thomas» (Thomas the Proclaimer) on samuti pärit ühest sellisest kolmikantoloogiast.
Selle 1972. aasta kogumiku jaoks palusin ma ideed Lester del Rey’lt. Omaenda loomingus oli del Rey tihti käsitlenud ikonoklastilisel moel religiooni puutuvaid harjumuspäraseid ideid ja vaateid ja täpselt sedasama soovitas ta selle antoloogia jaoks. «Joosua raamatus» palub israeliidist sõdalane Joosua jumalat, et see peataks päikese, kuna ta ei taha, et keset lahingumöllu saabuks öö. Jumal tulebki tema soovile vastu ja peatab üheks päevaks päikese teekonna, mis toob Joosuale lahingus ka võidu.
Del Rey pakkus nüüd välja, et mis juhtuks, kui meie enda üleüldise usuleiguse ajastul juhtuks sarnane ime: et kerkiks esile mõni suur usujuht, kes pöörduks uskmatute ümberveenmiseks sarnast taevalikku märki paludes jumala poole ning jumal peatakski terveks ööpäevaks Maa pöörlemise ja tiirlemise. Küsimus, mille Lester kolmele kirjanikule esitas, oli, et milliseks muutuks maailm, kui usk asenduks kindla teadmisega.
Panin antoloogia nimeks «Päev, mil Päike paigal seisis» (The Day the Sun Stood Still; 1972), kuigi tegelikult oli see mõistagi Maa, mille liikumine peatus, ning palusin sinna lugusid kirjutama kogenud professionaalid Poul Andersonija Gordon R. Dicksoni. Nad said hiilgavalt hakkama: Anderson uhke lühiromaaniga «Ilmutuse peatükk» (A Chapter of Revelation; 1972) ja Dickson oma väga võrratu teosega «Asjad, mis kuuluvad Caesarile» (Things Which Are Caesar’s; 1972).
Mu enda jutt, mille ma kirjutasin valmis aprillis 1971, oli siinilmuv «Ettekuulutaja Thomas». Mind kandis endiselt edasi loomingulise energia vastupandamatu tõusulaine, mida jätkus veel paariks aastaks. Lood voolasid minust välja nii kiirelt, kui ma vaid suutsin neid paberile panna: olin just lõpetanud romaani «Pealuude raamat» ja lühijutu «Head uudised Vatikanist», mis tõi mulle Nebula auhinna, ning paari kuu pärast alustasin romaani «Sisemine surm» (Dying Inside; 1972). Otsustasin «Ettekuulutaja Thomase» tegevuse paigutada selle sündmuse künnisele, mida me hiljem hakkasime kutsuma Y2K-ks, ime juhtub 6. juunil 1999 ning sündmused arenevad halastamatult oma apokalüptilise lõpuni detsembris 1999.
Ma ei ole kunagi arvanud, et teaduslikku fantastikat tuleks võtta sõnasõnalise prohvetlusena ja seda veendumust kinnitab ka käesolev tekst. See tulevikuajastu, mida ma kujutasin ette «Ettekuulutaja Thomase» jaoks, on nüüdseks ammune minevik: me teame, et Päike ega Maa 6. juunil 1999 ei peatunud ja mingeid hullunud pilguga religioossete fanaatikute horde 31. detsembri lähenedes meie linnades ei märatsenud. Samuti ei juhtunud 1980ndail selliseid asju nagu Laste Ristiretk Mõistuse Nimel, Üheksanädalane sõda ja Laserite Öö. Aga kui ma 1971. aastal seda lugu kirjutasin, tundus tulevik mulle kummatigi kaootiline, ja paljugi sellest kaootilisusest oligi järgnevate aastate tunnusjooneks. Ning kuigi «Ettekuulutaja Thomas» pole ühelgi juhul sõnasõnaliselt prohvetlik, usun ma, et te leiate, et see lühiromaan kuulutas üsna hästi ette, mis hakkas maailmas juhtuma selle põlvkonna ajal, mille tippaeg on just läbi saanud.
1. KUUVALGUS, TÄHEVALGUS, TÕRVIKUVALGUS
Kui kaua see öö veel kestab? Pimedus on kuust, tähtedest ja tõrvikuvalgusest hoolimata tihe ja kombatav. All orus käib laulmine ja loitsimine. Tulelontide kirbe toss kerkib künkatipuni, kus Thomas oma lähimate jüngrite keskel seisab. Puude vahel kõlavad katked vanadest hümnidest: «Igavene kalju, avane mulle», «Jumal, meie
