eelmises teisipäevas,» ütles ta naastes. «Helistasin endale ja ütlesin, et peaksin järgnema sulle Istanbuli ja seejärel Tel Avivi ja siis Egiptusesse. Nüüd sa saad aru, kuidas ma su leidsin.»
Ruttasime Selene’i Niiluse ääres asuvasse hotelli. Me armatsesime ja hetk enne haripunkti olin voodis üksinda. (Mina+n) võttis minuga ühendust, öeldes: «Ta oli siin minu juures, küllap on juba tagasiteel.»
Selene ilmuski. «Ma olin…»
«… järgmises pühapäevas,» laususin mina. «Jah, ma tean. Kas sa ei saa oma võnkumist üldse kontrollida?»
«Ei, ma pendeldan täiesti suvaliselt. Kui hoog päris suureks läheb, rändan sajandeid. See on piin, Aram. Minu elus ei ole mingit järjepidevust, mitte mingit pidepunkti. Hoia mind!»
Lõpetasime pöörasusehoos selle, mis enne pooleli jäi. Lebasime hingetuna teineteise embuses.
«Mida me nüüd peale hakkame? Ma ei saa lasta sul sedasi võnkuda!»
«Sul ei jää muud üle. Ma ei saa lasta sul oma elatusvahendit ohvriks tuua!»
«Aga…»
Selene oli jälle kadunud.
Tõusin üles, panin riidesse ja kiirustasin tagasi Abu Simbeli templisse. Koidule eelnenud tunnid veetsin Niiluse kaldal liivas sobrades. Roomasin, sõelusin, kompasin. Kui päikese esimesed kiired üle mäeharja ulatusid, leidsin ma amuleti. Tormasin tagasi hotelli. Selene oli naasnud.
«Pane see kaela,» käskisin.
«Ei pane. Ma ei võta sult ära…»
«Pane see kaela.»
Ta kadus jälle. (Mina+n) ütles: «Ära karda. Kõik läheb imepäraselt kenasti.»
Selene tuli tagasi. «Ma olin ülejärgmises reedes,» tähendas ta. «Mul tuli mõte, mis päästab kõik.»
«Ei mingeid ideid. Pane see kaela.»
Selene raputas pead. «Ma tõin sulle kingituse,» ütles ta ja ulatas ülejärgmise reede Herald Tribune’i. Võnkumine viis ta uuesti kaasa. Ta kadus ja tuli tagasi ja ulatas mulle 19. novembri ajalehe. Tema silmas särasid põnevusest. Selene kadus taas ja tõi 8. novembri Herald Tribune’i. Siis 4. detsembri ja 11. novembri oma, seejärel 18. jaanuari 1988. aasta ajalehe, 11. detsembri ja 5. märtsi 1988. aasta numbri. 22. detsembri oma. 16. juuni 1997. aasta numbri. 14. detsembri ja 8. septembri 1990. aasta väljaande. «Aitab küll!» hüüdsin. «Aitab!» Selene jätkas ajas pendeldamist. Ajalehtede virn kasvas.
«Ma armastan sind!» ütles ta hingeldades ja ulatas mulle tollikõrguse läbipaistva kuubiku. «19. mai 2026. aasta Wall Street Journal,» ütles ta selgituseks. «Selle lugemiseks vajalikku masinat ei õnnestunud mul hankida. Anna andeks.» Ta oli jälle läinud. Selene tõi veel Herald Tribune›i numbreid ajavahemikus 1988–2002. Seejärel tuli ta terve mikrofilmiga. Lõpuks vajus ta uimaselt ja surmväsinult istuma ning ütles: «Anna mulle mu amulett. Välja neutraliseerimiseks ei tohi see olla minust kaugemal kui kaksteist tolli.» Panin amuleti Seleni peopeale. «Suudle mind!» pomises ta.
Sedasi siis. Selene kannab amuletti, me oleme lahutamatud ja mul puudub teiste minadega igasugune kontakt. Investeeringute tegemiseks piisab, kui vaatan oma ajalehti, mille suurust ma märkimisväärselt vähendasin ja mida ma nüüd sõrmuse sees kannan. Igaks juhuks kannab Selene koopiat.
Me oleme väga õnnelikud. Me oleme väga rikkad.
On vaid üks dilemma. Kumbki meist ei kasuta ainulaadset annet, millega me sündisime. Evolutsioon ei oleks lasknud sellistel annetel tekkida, kui need poleks olnud kasutamiseks mõeldud. Mis on evolutsiooni plaanide eiramise hind?
Ma tahaksin nii väga kasutada oma annet, mille Selene’i amulett võimatuks muudab. Isegi jumaliku Selene’i juuresolek ei kompenseeri täielikult (mina–n), (mina) ja (mina+n) harmoonia kaotust.
Võiksin ju korraldada nii, et viibin Selene’ist eemal tunnikese siin ja tunnikese seal, et taastada oma minadega kontakt. Ma võiksin isegi jätkata sel moel börsil mängimist, reserveerides iga neljakümne kaheksa tunni järel sideseansiks tunnikese amuleti mõjupiirkonnast väljaspool. Aga see on just pidev kontakt, millest ma puudust tunnen. Teiste minade pidev kohalolek. Kui ma saaksin selle kontakti tagasi, oleks Selene mõistetud pidevasse võnkumisse, või me oleme sunnitud lahku minema.
Ma tahaksin leida ka talle mingi väljundi, nii et tema anne ei oleks talle õudus, vaid rõõm.
Võib-olla on lahendus olemas. Kas ekstrasensoorseid andeid on võimalik omandada, viibides nende lähedal? Kas Selene’i võnkumine võib minule edasi kanduda? Ma näen vaeva, et seda annet omandada. Me töötame koos selle nimel. Just täna tundsin end liikumas, vast ainult mikrosekundi jooksul ajas edasi ja siis mikrosekundi jooksul ajas tagasi. Selene ütles, et paistsin tõepoolest hetkeks hägustuvat.
Kes teab? Kas meid saadab õnn?
Ma usun, et jah. Ma usun, et armastus võidab. Ma usun, et ma saan selle saladuse jälile ja me saame oma kadumist koordineerida, Selene ja mina, ja me võngume nagu üks, me liigume koos läbi aja, me tõuseme kõrgustesse ja lendame käsikäes läbi aastatuhandete. Tema saab amuletist loobuda ja mina saan temaga rännakutele kaasa minna.
Palveta mu eest, (mina+n), mu vend, minu teine mina, ja võib-olla saabub peagi päev, mil me tuleme su juurde ja surume sul kätt.
HEAD UUDISED VATIKANIST
UNIVERSE 1, 1971
Alates 1955. aastast, kui ma lugesin parun Corvo (Frederick Rolfe’i) tähelepanuväärset romaani «Hadrianus VII» (Hadrian the Seventh; 1904), olen ma lõbustanud ennast fantaasiaga, et mind valitakse paavstiks. Ambitsioon, mida raskendab teataval määral fakt, et ma ei kuulu kristlikku mungaordusse, pole roomakatoliiklane ega tegelikult ju üleüldse kristlane. Nagu mu sõbrad teavad, esitan ma korrakohase avalduse alati, kui Vatikanis vastav vakants tekib, aga tänase päevani pole kirik leidnud endas valmisolekut minu teenuste kasutamiseks.
Ometi hoian ma sündmustel Pühas Linnas oma aega oodates usinalt silma peal ning olen selle püüdluse raames mitte nii tõsise karjäärisihini jõudmiseks õppinud üsna palju neist rituaalidest ja pingetest, mis paavstivalimist ümbritsevad. See pani mind ühel külmal ja reipal veebruarihommikul 1971. aastal kirjutama seda riukalikku ja mängulist lugu esimese roboti asumisest Pühale Toolile. (See robot on tegelikult mõeldud olema minu enda ametijärglane, kuigi see viide on antud ühe kaudse ja vaid mulle teadaoleva vihje läbi loo viimases lõigus.)
Kui ma seda juttu kirjutasin, oli juba poolteist aastat möödunud mu New Yorgi maja remondi valmissaamisest ning see oli veelgi kenam kui enne tulekahjut. Ma eeldasin, et elan seal kuni oma elupäevade lõpuni. Aga mingit tüüpi rahutustunne oli mu hinges juba siis hõõguma hakanud, kuna 1970./1971. aasta talv New Yorgis oli ebatavaliselt lumerohke ning kui valged hanged mu koduukse taha kuhjuma hakkasid, hakkasin mina oma sõpradele rääkima, et igatsen soojema kliima järele. Sel veebruaripäeval, kui Terry Carr helistas ja küsis mult juttu oma uue originaalantoloogia «Universum 1» (Universe 1; 1971) jaoks, kirjutasin mina «Pealuude raamatut» (The Book of Skulls; 1972), romaani, mille tegevus toimub kõrvetavas Arizona kõrbes.
Carr, kes oli siis Ace Booksi ulmeraamatute toimetajana oma karjääri tipus, rääkis, et lähenes tähtaeg, mil ta pidi oma uue originaalantoloogia «Universum 1» materjalid sisse andma ja ta vajas hädasti tekste autoreilt, kelle nimed
