jahvatas see Kurz muudkui edasi. Ega ma teda suurt kuulata ei viitsinud, kuniks ta niisama targutas. A siis järsku hakkas minu kohta urgitsema, et mis sa, seeru, enne teenistust tegid ja mis plaanid edaspidiseks ja muud sellist isiklikku värki, justkui tahaks mind endale väimeheks võtta. Ma oma elust talle muidugi pajatama ei hakanud, sest autoriteet peab säilima ja subordinatsioon toimima, nagu allohvitseride koolis õpetati, kuid seda ütsin küll, et mul saab kogu see trall viie päeva pärast igaveseks läbi, kui mõni molkus just mingit jama ei korralda, ja täna on mul viimane öö sellel kuradima müüril. Ja et seejärel paugutan ma kaks nädalat Kaunase litsimajades, kus hoorad on pikkade jalgadega ja ülbed, ning söön vanalinna restoranides, kus kotletid on maitsvad nagu vitu servad. Seepeale ei osand Kurz midagi öelda ja püsis kuni parklani vakka. Ah sigaretti? Tänan, härra major! Need kaamliga suitsud on priima kraam. Sõdurikodust juba selliseid ei saa. Soomest? Eks ole isegi käidud-nähtud.
No kuhu me jäime? Ahah, parklasse jõudsime. Ma hakkasin siis varustust välja vinnama ja Kurz oli põlvele võtnud ning sihtis pingsalt metsa poole, nagu kavatseks kohe lahingut lööma hakata. Esialgu ma mõtsingi, et katab mu tegevust, nagu õppelaagris seda treenitakse, kuid siis sain aru, et narr otsib hoopis müüri. Ma siis ütsin talle, et Kurz-pojuke, me peame ikka üks kolm kilomeetrit läbi metsa minema, enne kui müüri nägema hakkad. Siis ta lõpetas selle sõjardi komejandi ära ja tuli ka rakmeid täitma. Peab ütlema, et väljaõppes aetakse neile endiselt mingit kasutut jama, sest Kurz tahtis pool majapidamist kaasa vedada. Vaatsin tema tegevust mõnda aega pealt, aga kui ta habemeajamiskomplekti ja katelokki hakkas rakmetesse toppima, siis ei pidand enam vastu ja küsisin, et kas ta kavatseb müüril juuksuritöökoja ja restorani avada? No siis ta jäi mind nõutult vahtima ja ma ütsin, et võtku kaasa ainult laskemoon ja vihmariided, sest kõik muu on olemas ja rohkemgi veel. Siis andsin talle kaardi kätte ja lasin tal ees minna, sest ma olen rohkem seda usku mees, et millegi eest isiklikult vastutades õpib sõdur kiiremini kui lihtsalt seeru targutusi kuulates. Või mis härra major arvab? Arvab kah.
Niisiis saime paarsada meetrit päris rahulikult mindud, kui Kurz hakkas mulle miskit ajalooeksamit tegema või nii. Et kas ma tean, kaua seda müüri ehitati ja et miks ta just siia tehti ja mis teisel pool müüri kõik see aeg toimunud on. Kuna ma talle suurt midagi ei vastanud, siis ta vastas ise ja peab ütlema, et ta ikka oskas sellest kõigest kuradima põnevalt rääkida. Nii et ma täitsa jäin kuulama. No siis ta jõudis selleni, et eestlasi oli siin kandis poole sajandi eest umbes miljoni jagu elanud ja et suurem osa nende endisest riigist jääb tegelikult müüri taha. Ma ütsin, et kui Lääne-Tallinnas elab kakssada tuhat inimest, Pärnus kusagil seitsekend, Haapsalus nii paarkümmend tuhhi ning Kuressaares ja Kärdlas elab ka midagi, siis koos maaelanikega teeb see kaugelt üle poole miljoni ja et sel juhul ei saa see osa, mis müürist itta jääb, küll suurem osa olla, pigem ehk pool riigist või nii. Kurz ütles, et need minu arvud on küll õiged, kuid sisaldavad ka teisi rahvuseid ja praegu on eestlased nii nagu lätlased ja leedukadki lihtsalt pisikestele maa-aladele kokku surutud ja et varem elasid nad tunduvalt hõredamalt. Ma ütsin, et see võis täitsa nii olla, sest kui kohalikke vaadata, siis need hoiavad jah igaüks oma nurka nagu ämblikud. Kurz ütles siis, et eestlaste täpset arvu teispool müüri ei tea tänapäeval keegi, sest kui tema ülikoolis uurimistööd kirjutas ja erinevaid allikaid tudeeris, siis oli arvamusi seinast seina. Ma vastasin seepeale, et iga kohalik võib talle öelda, et kohe müüri taga ei ole küll ühtegi eestlast, sest venkud on raudselt kõik kuhugi teise maailma otsa vedanud või vanglatesse toppinud. Kuigi Tallinnas praktikal olles nägin ma ühte perekonda, kes oli mingi parvekökatsiga meie poolele põgenenud, ja rühmaülem ütles, et need pidid eestlased olema. Igatahes, ütsin ma Kurzile, ärgu ta pead sellega vaevaku ja kui keegi üle hakkab ronima, siis on aint kaks varianti: kas venku või mulahh ning siis tuleb aint tuld anda. Ja soovitavalt teravaga.
Kurz oli veidi aega vakka ja ütles siis, et venkusid on lihtne mulahhidest eristada, sest mulahhidel on habe, kuid venkudel keelas Joann Müüriehitaja habemekandmise ära. Ma ütsin talle, et olgu või Joann Püksisittuja, kuid need kaltsakad, kes müüri ääres sunnitööl on, käivad igatahes kõik selliste habemetega ringi, nagu oleksid nad miskist piibliteemalisest näidendist. Kurz küsis siis, et kas ma olen mõeld, miks Joanni müüriehitajaks kutsutakse, kui müüri ehitasime hoopis meie? Sellele ma muidugist mõeld ei old ja eks Kurz siis kukkus seletama, et kõik venkud pidid juba lasteaias õppima, et hoopis nemad ehitasid müüri, kuna meie pool pidi hirmsasti nende maavarasid ja teab mida veel himustama, mistõttu ka raudtee ehitatud sai, sest need määratud rikkused oli tarvis kuidagi minema ka vedada. No siis läks ta jahumisega väheke hoogu või nii ja kukkus igast aastaarve ja nimesid puistama ning oleks kõige oma suure tarkusega signaalmiini otsa põrutanud. Ma virutasin talle viimasel hetkel jalaga persse ja käratasin, et kas ta kuradi oinas vahib ka, kus ta sõtkub? See ei saanud esimese hooga midagist aru, a kui ma talle traadi kätte näitasin ja küsisin, et kas härra soovib, et ma siia veel värvilised lehvid ka külge seoksin nagu mingile kuradi meiupuule, siis lõi küll näost punaseks nagu nunn juurviljaleti juures. Siis ma võtsin asja lühidalt kokku ja ütsin, et haritud inimesed kipuvad ikka miskit pidi debiilikud olema.
No umbes kilomeetri jagu kõmpisime ilma ühegi sõnata. A siis mul hakkas nagu kahju või nii, et ikkagi haritud poiss ja ehk võtab väga hinge, et ma talle jalaga äsasin? Ma proovisin seda asja seepeale kuidagi leevendada või tagasi sättida või nii ja hakkasin jutuainet otsima. No tal oli see optiline sihik peal. Selline tipp-topp riistapuu, mitte mingi poolakate pläust. See tundus hea jutuots olevat ja ma siis uurisin, et kust kohast ta selle endale hankind on? Selgus, et vanemad olla kinkinud, kui Kurz teenistuseks kõlblikuks tunnistati. Et neil suguvõsas on väeteenistus auasi. Ma ei hakanud talle ütlema, et mind ajas vanamees hanguga ümber lauda taga, kui kuulis, et ma vabatahtlikuna kaheks aastaks väkke lähen, vaid küsisin, et keda ta selle optika kaudu sihtida kavatseb? Kas ta arvab, et saab kaugema maa peale kui sada meetrit kedagi teravaga tulistada? Alla selle ei ole tal optikaga esiteks midagi peale hakata ja teiseks kasutavad optikat reaalselt vaid alpijäägrid ning nemadki siinpool müüri anakate nottimiseks. Kurz ütles, et läbi optika on hea vaadelda, millega venkud tegelevad ja kas kusagil ei valmista väiksemad mulahhide grupid läbimurret ette. Ei no tere talv! Härra major, kas te kujutate seda ette? Keegi vahib läbi optilise sihiku mulahhe! Eks ma siis valgustasin teda, et sellisteks vaatlusteks on lõigu vastutaval ohvitseril spetsiaalsete filtritega binokkel ja kui tema, Kurz, enda kaitsmata optikaga üle müüri kiikab, jääb ta paari sekundi pärast poolest peast ilma. Ja seda on juhtunud poistega, kes isiklikke optikaid või binokleid kaasa veavad, rohkem kui ta arvata oskab. Nii et kruvigu see pagana optika maha. Pealegi on kaheksanda lõigu vastutavaks leitnant Usin, kellel alles paari kuu eest tõmmati üks poiss niiviisi sirgu ja vaevalt see talle ülemäära suurt rõõmu valmistab, kui Kurz seal nõndamoodi ringi tolgendab, nagu oleks mingist kuradima Zeissi kataloogist välja karanud.
Kurz siis küsis luba peatuseks ja kuna meil aega oli varuga, siis ma ütsin, et no hea, tehku enda relv korda. Ma ise istusin mättale ja jälgisin, kuda ta pusib. Igaks juhuks ütsin talle, et ärgu mind leitu ees sinatagu ja seerutagu, vaid pöördugu ikka nii, nagu määrustik ette näeb. Ta ütles, et see on selgemast selge, ja küsis siis hoopis, et kas see on õige jutt, mis leitu kohta räägitakse? Kuna ma ei teadnud, kumba juttu ta mõtleb, siis uurisin, et mida ta täpselt silmas peab? Teda huvitas, et kas leitnant on eestlane. Ma ütsin, et pidavat isa poolt nagu olema jah. Ja et kui sunnitööliste hulgas mõni eestlane on, siis ajab ta nendega müürilt pikad jutud maha ja loobib neile sigarette. Kurz imestas, et kas selline asi on lubatud, ja ma vastasin, et määrustik seda igatahes ei keela. Ja siis oli ta valmis ning sai jälle edasi astuda.
No kui müür paistma hakkas, siis oli Kurz igatahes pettunud. A eks nad kõik on. Ma siis ootasin tema kommentaari ja kui talt miskit ei tulnud, patsutasin talle õlale ja ütsin, et ei ole jah päris Hiina Müür ning mõni hästi treenitud põhikooliplika võib sellest teibaga üle hüpata, kuid põhiliselt pikutame nagunii müüri sees eluruumides ja vahime monitore. Kirjatööd ka suurt teha ei ole, sest ametlikult on täna oodata ainult kahte rongi ning kuna on poolik vahetus, siis patrullkäike tuleb ka vaid kaks otsa. Õnneks ta seal pikalt ei imetlenud ja ma sain raudteesse puutuva
