kuuli pähe. Seejärel kükitas ta müüri varju, lasi redeli konksud lahti ja kappas minu juurde. Ja et see ongi üldjoontes kõik.
Ma olin mõnda aega vait ja ütsin siis hästi ettevaatlikult, et kuule, Kurz-poiss, pane nüüd see relv väga rahulikult seina najale ja astu ise kolm sammu vasakule, sest sa üritasid mulle just praegu selgeks teha, kuidas sa leitnandi tühjast relvast maha lasid. Kurz panigi relva käest ja astus kõrvale, kuid ütles, et relv ei olnud tühi, sest ta oli enne müürile minekut ju videoruumis padruni rauda tõmmanud. Lihtsalt leitu ei osanud arvatagi, et relv on laetud. Võttis vaid salve alt ja andis relva padrunipesa kontrollimata Kurzile tagasi.
Ma tahtsin veel küsida, et miks ta küll leitnandi maha otsustas lasta, kuid turvauks sõitis eest ja nähtamatud lendasid peale. Algul kargas sisse kaks jurakat ja kohe nende järel see suure nospliga kapten Taube. Seesama, kelle pärast Lindemann kunagi kantiini ees peksa sai, kui avaldas eriüksuslaste lauas arvamust, et Taube võiks enda nime vähemalt Adleriks muuta, mis passiks kahemeetrisele Koljatile, kelle nina on justkui röövli türa, tunduvalt paremini. No hüva. Taube käratas siis mulle, et kus’se kuradi Usin on? Ma ei jõud veel mõeldagi, kuda määrustikupäraselt ette kanda, kui Kurz teatas, et tema laskis leitnant Usina maha. Seepeale krabas Taube mul rakmetest kinni ja virutas mu nii hirmsa hooga uksest välja, et ma lendasin vastu koridori seina. Siis ta lõugas, et nüüd on minul ja Kurzil omavaheline rääkimine keelatud ning et meid tuleb eraldi hoida kuni esspeesse toimetamiseni. Keegi nähtamatutest keeras mu näoli põrandale ja ma kuulsin, kuidas Taube karjus Kurzile mitu korda, et too kõhuli heidaks. Ma siis kergitasin veidi pead ja nägin turvaruumis Kurzi, kes seina ääres kükitas ning pead käte vahele peitis, ja Taubet, kes talle jalaga roietesse äsas. Ma hüüdsin Kurzile, et kurat küll, tehku ometi, mis talle öeldakse, kuid kohe vajutati mulle põlvega kuklasse ja siis ma ei saanud enam piuksu ka suust. Varsti lohistati mind sealt minema ja Kurz jäi minust selle hullu Taubega maha.
Novot. Nii meie teed Kurziga lahku läksidki. Tõtt öelda arvasin ma, et sõjaväepolitsei lubab mul minna enda nodi pakkima ja julgeolekul on mind tarvis lihtsalt selle viimase allkirja pärast. No see, mis enne reservi tuleb kõigil julgeolekuallohve juures anda, et vaikin kui surnud tumm järgmised seitse aastat kõigest, mis sellel neetud müüril iganes juhtus. Ja et loetakse ette need riigid, kuhu reisida ei tohi. Ungari ja Kreeka ja mis kõik veel. Aga kui julgeolekuülem isiklikult mind siin ootas, siis ma jagasin joonelt ära, et sest tuleb üks pikemat sorti jutuajamine. Peab tunnistama, et kui härra major mulle, nagu öeldakse, operatsiooni tegelikke tagamaid selgitas, siis ma mõtsin kohe, et see võis Kurzile ikka jõledam põrakas olla. Mispidi ta nüüd selle teadmisega elama hakkab, et leitnant Usin oli eriopi vendade poolt venkude juurde nuuskima saadetud ja tegelikult kuni lõpuni meie mees? Ma täitsa imestan, et Taube Kurzi kohe seina äärde ei pand, sest see tüüp võis ikka päris marus olla.
Ega Kurzi vist päris istuma ei pisteta, härra major? Ah ei teagi veel? Nojah. Eks see oli vast pikalt kavandatud op ka, millele Kurz-poiss vee peale tõmbas, ja nüüd jääb venkudel kogu planeeritud koslep saamata. Pagana kahju! Ma võin pataljoni kaplani habeme peale kihla vedada, et terve brigaadi peale ei leidu enam ühtegi meest, kes vene keelt tönkaks. Kuidas, härra major? Juba leitud? Ja veel täitsa vabatahtlikult nõus venkude juurde minema? No see sell on siis küll kas peast põrunud või mingi korraliku käkiga hakkama saanud!
Jaagup Mahkra
Venuse sünd
Kõik sai alguse minu nüüdseks katkenud akadeemilise tee esimesel aastal. Meid viidi Firenzesse, vaatama Botticelli kuulsat „Venuse sündi“ – maali, mis on maksnud mulle karjääri, vabaduse ja maksab peagi ilmselt ka elu. Muidugi olin ma maali varem ekraanilt näinud ja see polnud mind kunagi eriliselt rabanud, aga oma silmaga ja lähedalt jättis see mulle põrutava mulje, ehkki ma ei osanud sõnastada, miks täpselt. Juba esimene pilk ütles, et see maal ei meeldi mulle, et miski selle juures on… vale. Mainisin seda oma kaaslastele, kes vaid sõbralikult muigasid ja suure kunstiteose suunas aupaklikke häälitsusi tegid, nagu tudengitele kohane. Kuidas nad võisid nii pimedad olla? Või oli viga hoopis minus ja mu liigses kujutlusvõimes, mis oli alati huvitunud kummalistest ja süngetest asjadest? Peagi pidime muuseumist lahkuma, et järgmistele gruppidele ruumi teha, ning toona ei osanud ma kogu asjast rohkem midagi rohkem arvata.
Kuid „Venuse sünd“ jäi mind närima. Järgnevail aastatel oli mul vähe aega sellele mõelda, kuna olin hõivatud hariduse omandamisega, ent lõputöö kallale asudes meenutas see end mulle taas. Otsustasin lõputöö kirjutada varjatud okultistlikest elementidest kunstis, mis sobis igati minu juba noorpõlves välja kujunenud huviga kõige veidra vastu. Professoreid pani see muidugi kulmu kortsutama – üks asi on uurida Michelangelo või da Vinci teostesse peidetud kõrgelennulisi intellektuaalseid mõistatusi, kuid rääkida keelatud kultustest ja nende jäledaist saladustest ülikooli auväärsete marmorseinte vahel tundus kohatu.
Tööd kirjutades taipasin, et ei saa üle ega ümber „Venuse sünni“ müsteeriumist. Võtsin südame rindu ning läksin oma kulu ja kirjadega maali uuesti vaatama. Oo taevas, see oli säärane, nagu ma mäletasin, ja hullemgi! Seekord oli mul rohkem aega selle detailidesse süübida ning mõtiskleda asjade üle, mis mind rahutuks tegid. Pilt, mis mulle aeglaselt avanes, oli kohutav! Kuidas nad ei näinud?! Need proportsioonid, piirjooned… Need olid enam kui valed. Need olid loodust, pühadust ja Jumalat teotavad, kui Jumal üldse olemas on. Botticelli pidi olema olnud sügavalt väärastunud või hull, et ta oma kunstiannet nõnda kasutas. Ja ikkagi ei olnud mul vastuseid – oli vaid „Venuse sünd“ ning minu hullumeelsed teooriad.
Koju jõudes kaitsesin ma lõputöö, tehes selle võrdlemisi akadeemilise ja taltsa ning jättes sealt välja igasugused viited Botticellile. Vaatasin juba tulevikku – mu peas oli hakanud vormuma väitekiri, minu elutöö. Keskendusin täielikult oma uurimusele, tegeldes muude nõutavate õpingutega vaid möödaminnes. Elasin raamatukogudes ja vanades arhiivides, tuues päevavalgele dokumente, mida nende loomise päevist olid lugenud vaid vähesed. Oma Itaalia sugulaste kaudu pääsesin ligi ka mõnedele Vatikanis leiduvatele ürikutele, kust avastasin fakte, mille implikatsioonid oleks iga ettevalmistuseta inimese jalust nõrgaks võtnud. Renessansiaegne Itaalia kihas pealispinna all kõikvõimalikest salaseltsidest ja sektidest, millest mõned tundusid isegi Borgiate ajastu ekstsesside kontekstis jälestusväärsed.
Iseäranis häiriv oli lugeda kultustest, mis lävisid üleloomulike olenditega. Tegu polnud mitte kuulujuttudega, vaid tõsiseltvõetavate kirjeldustega, mille olid üles tähendanud need, kes üleloomulikuga nähtavasti vahetult kokku puutunud. Mis kõige hirmsam: täiesti erinevaid, eri aegadest ja kohtadest pärit allikaid kõrvutades hakkasid paljastuma ilmeksimatud seosed. Ja suur kunstnik Botticelli oli kõige sellega seotud!
Viimaks sain valmis põhjaliku väitekirja, kus ma analüüsisin „Venuse sünni“ veidrusi ja püüdsin neid selgitada sellega, mis on teada kunstniku elu vähemtuntud perioodidest ning okultistlikust kunstist üldiselt. See oli viga. Peatükk, kus ma kirjutasin võigastest ürgolendeist tähtedelt, keda sortsid välja manasid ning maalidesse elama panid, oli seni minu veidrustesse tolerantselt suhtunud professoritele liig. Kaaslased naersid mu üle, akadeemia heitis mu välja ning muuseum, kellel ma nõiutud maali ära põletada soovitasin, keelas nördinult mul selle edasise külastamise ära.
See oli minu jaoks hävitav löök. Langesin masendusse ning kokku varises ka see vähene sotsiaalne elu, mida ma õpingute kõrvalt elanud olin. Katsetasin oma murede pudelisse uputamist, ent deliirium oli minu kujutlusvõime juures liialt hirmutav. Kaalusin ka enesetappu, kuid kartsin pimedust, mis mind surmas ootab – pimedust, kus troonib Venus, minu luupainajate jumalanna. Miks olin just mina määratud seda taaka kandma? Miks vaatasid tuhanded teised sama maali ega läinud sellest hulluks? Kas oli asi minu päritolus? Osad mu esivanemad pärinesid Itaaliast – kas see võis tähendada… Ei, ma ei uskunud seda! Teadsin aga, et ei leia enne rahu, kui „Venuse sündi“ enam pole. Ükski tagajärg ei võinud olla hirmsam kui status quo, niisiis
