ruumi, kus olin juba kahel korral viibinud – Venuse troonisaali, kus seisis pjedestaalil too jälk iidol, keda ignorantsed hordid iga päev jumaldamas käivad. Purustasin klaasi, võtsin taskust pudeli ning läigatasin selle sisu lõuendile. Olin valinud hävitustööks happe, kuna katkilõigatut on võimalik parandada ning leegid oleks tulekustutussüsteem kiirelt summutanud.
Hape pulbitses, sisises ning tegi oma töö. Botticelli suurteos sulas minu palavikuliste silmade ees.
Nüüd olen ma vaimuhaiglas, kuhu mind vanglast peagi üle viidi. „Venuse sündi“ pole enam, ent hingerahu ei ole ma leidnud. Kui maailmakuulsad sajanditetagused pintslitõmbed sulasid, tuli selle alt välja pilt, mida merest tõusev jumalanna varjama oli mõeldud. Kohe sulas seegi, kuid ma jõudsin piisavalt näha, enne kui kõik tuled muuseumis äkitselt kustusid.
Vana hea Botticelli… Olin oma suure esiisa vastu ebaõiglane. Alles siin kongis olen ma taibanud oma kohutavat eksimust. Müüdid lambivaimudest… Kultus on vist sama vana kui inimkond, aheldades maapõue, mere ja ilmaruumi sügavikes magavaid olendeid – iidseid deemoneid aegade hämarusest, kelle nurjatust väest nad osa tahavad saada… Botticelli teadis, et ei võinud maali hävitada, niisiis kattis ta selle kinni, et tulevasi põlvi õõvast ja hullusest säästa…
Järgnevat ma ise ei näinud, kuna kõik tuled kustusid ning samal hetkel seiskusid ka turvakaamerad, kuid ma kuulsin ja tajusin piisavalt! Mind süüdistatakse jõhkras veretöös, kuna mind leiti valvurite lõhkikistud korjuste keskelt, kaetud nende verega ning kisendamas seosetuid sõnu, ent mina ei teinud seda! Ma ei tea, kas see oli tänutunne, kui säärased olevused inimlikeks tunneteks üldse võimelised on, ent hävivast maalist välja pääsenud asi jättis oma vabastaja puutumata. Minu juurde jõudnud valvurite kisa ja nende kehade rebenemise heli kummitab mind päeval ja ööl, ning võõrolendi hingus oli säärane, et ma ei usu, et ma enam kunagi sooja saan.
Ph’nglui mglw’nafh… Hetkeline pilk peidetud maalile on mu ajju jäädvustunud teravamalt kui ükski teine pilt, mida ma tunde silmitsenud olen. Botticelli varjas selle tõesti meisterlikult! Merikarp – merest kerkiv õudustelinn… Merivaht – jälgid haarmed… Jumalanna ise – kirjeldamatu, hoomamatu nätske kosmiline ilgus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
