seda teada ja nii lihtne see ongi.”
Hoolimata tema lootusrikkast viimasest punktist pühendati järgmised kolm tundi neljast kolmelt ruumisviibijalt laekunud vastuväidete arutamisele. Ainsana ei lausunud sõnagi Lisa Mattei, aga kui nende kohtumine läbi sai, oli tema märkmeplokk ikkagi niisama täis soditud nagu ikka. Osalt oli kirjas tema kolleegide öeldu. Osalt tema tavapärased krõnksud ja sirgeldused, millel puudus jutuga vähimgi seos.
Esimesena võttis sõna kriminaalkomissar Jan Lewin, kes pärast sissejuhatavat ja ettevaatlikku köhatust haaras kärmesti kinni Johanssoni põhiargumendist, nimelt et on vaja uut värsket pilku. Idee kui selline oli suurepärane. Ise oli ta seda lähenemist sageli pooldanud. Eriti sel ajal, kui ta oli keskkriminaalpolitsei niinimetatud külmade ehk vanade, ummikusse jooksnud juhtumitega tegeleva rühma juht. Ent just seetõttu oli just tema just selle ülesande jaoks eriti ebasobiv.
Juurdluse algusaastatel töötas Lewin toonases Stockholmi vägivallakuritegude osakonnas ja just tema oli vastutanud suure osa selle juurdluse jälitusmaterjali kogumise eest. Alles siis, kui keskkriminaalpolitsei juhtumi üle võttis, naasis ta oma endiste tööülesannete juurde Stockholmi vägivallakuritegude osakonnas ja ka seal oli ta mingitel aegadel abistanud Palme-juurdlust, muu hulgas uute laekunud vihjete registreerimise ja kontrollimisega.
„Ma ei tea, kas boss seda mäletab, aga juurdluse juht, kes oli sel ajal Stockholmi lääni politseiülem, Hans Holmér, kogus kokku suure hulga andmeid, millel iseenesest ei pruukinud olla otsest seost mõrvaga, aga mis mõnel juhul võivad osutuda väärtuslikuks.” Lewin noogutas selgitavalt Lisa Matteile, kes oli ju tol ajal olnud kõigest väike tüdruk.
„Toonast politseiülemat ma mäletan,” ütles Johansson. Olgu muld talle raske, mõtles ta. „Kuigi enamik, mis ta välja suutis mõelda, on mul õnnestunud mälust kustutada. Mis sinu lauale sattus, Lewin?”
Omajagu parimal juhul ähmase väärtusega asju, Lewini hinnangul.
„Kõik hotellibroneeringud Stockholmi piirkonnas enne ja pärast mõrvahetke. Kõik riigist sisse- ja väljasõitmised, mida sai kinnitada tavaline passi- ja piirikontroll, kõik valesti parkimised üle kogu Stockholmi kuriteo ajal, kõik kiiruseületamised ja muud liiklusrikkumised üle kogu riigi mõrvaööpäeva jooksul, ööpäev enne ja ööpäev pärast seda, kõik teised kuriteod ja politsei sekkumised Stockholmi piirkonnas mõrva toimepanemise ajal. Lisasime juurde kõik, alates purjuspäi kaklemistest ja korteritülidest kuni tavaliste kuritegudeni, millest tolle ööpäeva jooksul teatati. Kogusime kokku ka õnnetusjuhtumid. Pluss kõik enesetapud ja imelikud surmajuhtumid, mis olid aset leidnud enne ja pärast Palme mõrva. Ma tean, et kui mina juurdluse juurest lahkusin, tegeldi ikka veel selle osaga. Materjali oli palju, nagu te mõistate. Sadu kilosid paberit, kümneid tuhandeid lehekülgi, ja ma räägin ainult sellest, mis minu ajal laekus.”
„Lai ja eelarvamusteta lähenemine,” nentis Johansson, kelle hääl kõlas kahtlaselt rahulolevana.
„Jah, eks seda niimoodi nimetatakse,” ütles Lewin, „ja mõnikord see ka töötab, aga seekord jäi peaaegu kõik läbi töötlemata vedelema. Lihtsalt ei olnud aega midagi teha. Istusin ja lasin silmad üle sellest, mis tuli, ja üksjagu oli tegemist juba sellega, mis kõige rohkem silma torkas. Üheksakümmend protsenti kõikidest paberitest läks üldjoontes otse tagasi kastidesse, kus nad alguses olid olnud.”
„Too mõni näide,” ütles Johansson. „Mis sulle, Lewin, silma torkas?”
„Näiteks meenuvad mulle neli enesetappu,” ütles Lewin. „Esimene toimus kõigest paar tundi pärast peaministri mõrva. Ma mäletan seda üksikasjalikult, sest kui ma oma laual olnud pabereid läbi käisin, siis tundsin õrnalt neid vanu häid vibratsioone, mis võivad tekkida, kui asi kuumaks läheb.” Lewin vangutas mõtlikult pead.
„See, kes end ära tappis, oli end oma kodumaja keldritoas üles poonud. Üks eelpensionil valvur, kes elas Ekeröl, paarikümne kilomeetri kaugusel Stockholmist. Ta oli ühe politseiniku naaber, nii et tollelt ma teada saingi. Lisaks oli tal ühekäerelva luba, pealekauba oli tegu revolvriga, mis võis väga hästi klappida infoga, mis meil tolleks hetkeks mõrvarelva kohta oli. Tuttavad pidasid teda üldiselt pisut kummaliseks. Eraklik, aastaid tagasi lahutatud, alkoholiprobleem ja muu tavaline jutt. Ühesõnaga näis ta lootustandev, aga tal oli mõrvaõhtuks alibi. Kõigepealt oli ta tülitsenud paari naabriga, kes õhtul kümne paiku oma koeraga jalutasid. Siis oli ta helistanud lauatelefonilt oma eksnaisele, kokku kolm korda, kui ma õigesti mäletan, ja temaga jauranud umbes samal ajal, kui Palme maha lasti. Mul ei olnud sugugi raske teda maha tõmmata. Tema revolvri leidsime muide läbiotsimisel üles. Sellega tehti isegi proovilaskmisi, kuigi me saime juba siis aru, et kaliiber on vale.”
„Aga teine?” Johansson vaatas oma kolleegile peaaegu lõbustatult otsa.
„Ei,” ütles Lewin. „Pean sulle pettumuse valmistama, aga just nende lugudega tegelesin ma päris hoolsalt, kui nii võib öelda. Ma mäletan, et kui meedia hakkas jahuma sellest nii-öelda politseijäljest, et meie kolleegid olevat Palme mõrvanud, siis läksin omal algatusel uuesti materjali kammima ja just seda kontrollima. Kõiki valesti parkimisi ja muid liiklusrikkumisi, kus sõidukit või rikkujat sai seostada politseinikega, olenemata sellest, kas nad täitsid parajasti töökohustusi või ei.”
„Aga ka see ei andnud midagi,” ütles Johansson.
„Ei,” vastas Lewin. „Peale mõne üsnagi fantastilise selgituse selle kohta, miks just see politseinik ei peaks maksma oma parkimistrahvi või miks oli tema auto sattunud nii imelikku kohta.”
„Täpselt,” ütles Johansson. „Ikka need samad vanad naistelood, ma pakun. Igatahes oleks sul ju päris huvitav oma vanade kastide juurde tagasi pöörduda? Ma mõtlen nüüd, kui sul on neile uus perspektiiv. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle jääb mulje, et see ülesanne ei tundugi sulle väga ebameeldiv. Ja et sa võiksid heita pilgu ka kõigele muule, kui sa juba selle sees oled, eks.”
„Mõningase reservatsiooniga värske pilgu suhtes,” ütles Lewin ja tema hääl kõlas positiivsemalt, kui ta oli kavatsenud. „Jah, võib-olla. Mõte kui selline on hea.”
Argpüks, mõtles Anna Holt, kellel ei olnud mõtteski lasta Johanssonil nii kergelt pääseda.
„Kogu lugupidamise juures, boss, ja kuigi ka mina usun seda värske pilgu juttu ja kuigi ma ise pole selle juurdluse lähedussegi sattunud, ei usu ma ikkagi sellesse ideesse,” ütles Holt. Nüüd on see öeldud, mõtles ta.
„Ma kuulan, Anna,” ütles Johansson, silmis sama pilk, mille ta oli õppinud esimeselt päris oma põdrakoeralt. Pilk, millele otse loomulikult järgneb jäägitu positiivne tähelepanu. Kui tema ja kuts olid jahil pausi teinud, kui ta oli käskinud kutsil ilusti istuda, ja just enne seda, kui ta andis talle toidukotist viilu vorsti. „Mida sa silmas pead?”
„Ma pean silmas seda, et ma ei suuda ette kujutada ühtki rohkem läbihekseldatud juurdlust Rootsi politsei ajaloos. Seda on uuritud ikka ja jälle igast võimalikust ja võimatust vaatenurgast. Ilma nimetamisväärsete tehniliste tõenditeta. Tunnistajatega, kes tarvitati ära juba kahekümne aasta eest ja kellest paljud on kindluse mõttes juba surnud või ei saa nendega enam rääkida. Kus ainus mainimist väärt kahtlusalune, ma pean silmas muidugi Christer Petterssoni, mõisteti Stockholmi linnakohtus ligi kahekümne aasta eest süüdi, et ringkonnakohus ta pool aastat hiljem õigeks mõistaks. Samale Petterssonile üritati kümne aasta eest esitada uus süüdistus, aga prokuröri taotlus lükati tagasi. Sama Pettersson, kes suri mõne aasta eest. Nagu poleks kõigest varem juhtunust juba piisanud, et tema toimikut sulgeda.”
„Sa tuletad mulle meelde seda klassikalist sketši, Anna. See vist võitis isegi mingi maailma parima telesketši
