vastas Johansson. „Muidu oleks ma su kohe maha murdnud.”
„Issand kui hea,” õhkas Pia kaks tundi hiljem, kui järg oli jõudnud vaarikateni ja pisut rohkem külmunud Rieslingini, mis Johansson oli just selleks otstarbeks varunud. „Oleks ma nelikümmend aastat noorem, siis ma röhitseksin.”
„Võimatu,” ütles Johansson. „Ainult väga väikesed lapsed röhitsevad. Ja hiinlased,” lisas ta. „See on vist neil seal Hiinas mingi traditsiooniline toidu eest tänamise viis.”
„Õnn, et ainult mina kuulen sind. No olgu, kui ma oleksin nelikümmend viis aastat noorem. Siis ma oleksin röhitsenud.”
„Lapsed röhitsevad, mehed norskavad, peeretavad salaja, teinekord ka kõva pauguga, kui nad üksi on või end seltskonnas mugavalt tunnevad. Naised midagi sellist ei tee.”
„Millest see sinu arvates tuleb?”
„Õrna aimugi pole.” Johansson raputas pead. „Mida sa tassist kohvist arvad?”
„Muidugi,” nõustus Pia. „Aga kõigepealt mõtlesin selle kuningliku pidusöögi eest tänada.”
„Kõigest tagasihoidlik eine,” ütles Johansson häbelikult. „Hädavajalik turgutus meie üksildasel maisel rännakul.”
„Hakkan juba peaaegu muretsema,” lausus Pia. „Ega sul ei ole mingit tagamõtet?”
„Tõesti ei ole,” vastas Johansson. „Tahtsin niisama üleüldiselt oma elu naise ees pugeda.”
„Sa ei taha raha laenata?”
„Raha laenata,” turtsatas Johansson. „Vaba mees ei laena raha.”
„Selge,” ütles Pia. „Siis võtan ma heameelega topeltespresso sooja piimaga.”
„Hea valik,” nõustus Johansson. „Ise mõtlesin võtta väikese konjaki, teeb seedimisele head.”
„Sellest ma loobun,” ütles Pia. „Mõeldes homsele. Pärast puhkust on jube palju tegemist.” Aga ennekõike seetõttu, et ma olen naine, mõtles ta.
„Ise mõtlesin ma homme ikka väga rahulikult võtta,” ütles Johansson. Lõpuks olen ma ju ülemus, mõtles ta.
Ega kunagi ei tea, mis homme saab, mõtles Johansson, kui oli espressomasina käima pannud ja endale seedimise parandamiseks tilgakese klaasi valanud. Ma olen õnneseen, ja mõni päev on parem kui teine.
Pärast õhtusöögi lõppu istusid nad Johanssoni töötuppa diivanile. Johansson pani televiisori käima ja vaatas neljanda kanali hilisõhtusi uudiseid. Aga kõik oli rahulik, ja kuna tema punane mobiil oli terve õhtu vait olnud, oli tema koosolekul edastatud viimane sõnum ilmselt kohale jõudnud. Mitte piiksugi ammu tapetud peaministrist. Keset saadet oli Pia diivanil magama jäänud, pea tema süles. Täiesti hääletult, samal ajal kui Johansson käega tema laupa silitas. Magad sa küll nagu laps, mõtles ta. Liikumatult, hääletult, aeg-ajalt ainult silmalaud võbelevad õrnalt. Plaane see küll muudab, aga mis seal ikka, arvestades söögi ja joogi koguseid, ja mida mina nüüd teen?
Tema naine oli probleemi tema eest ära lahendanud. Äkki tõusis ta jõnksatusega istuli, vaatas kella ja vangutas pead.
„Issand jumal,” ütles Pia. „Juba üksteist. Nüüd heidan ma küll magama. Ära liiga kaua üleval istu. Homme on tööpäev.”
„Ma luban,” ütles Johansson. Ega kunagi ei tea, mis homme saab, mõtles ta ja küünitas telekava võtma.
Kõigepealt istus ja plõksis ta erinevate filmikanalite vahet, mida oli nüüdseks tema käsutuses kahekohalise arvu jagu. Enamikku filmidest oli ta varem näinud ja ükski neist, mida ta näinud polnud, ei paistnud olevat vaeva väärt. Suurem osa oli mõttetu jama ja müstilised sarimõrvarid, kellel jätkus vähemalt oidu tema enda kirjutuslaualt eemale hoida, ja äkki tuli talle pähe üks mõte.
Palme-ruumis olid kaustad, kaaned ja kastid, mis katsid kogu sealse seinapinna ja tubli tüki põrandastki. Johanssoni suures kabinetis oli maast laeni raamatuid. Raamatuid kõigest maa ja taeva vahel, eeldusel, et nende sisu huvitab teda. Need, mis ei huvitanud, tassis ta pööningule või andis ära. Palme-ruum oli küll kaks korda suurem kui Johanssoni kodune kabinet, aga tähemärkide ja sõnade hulga vahe oli väiksem. Raamatud, raamatud, raamatud… videokassetid, DVD-de ja CD-de kaustad ja lugematu arv vanu häid grammofoniplaate. Aga enamjaolt raamatud, peaaegu ainult raamatud. Raamatud, mida ta oli lugenud ja heaks pidanud ja millest ta kujutas ette, et võib neid uuesti lugeda. Raamatud, mida ta vajas mingite asjade õppimiseks ja paremini mõtlemiseks. Raamatud, mida ta sõna otseses mõttes armastas, sest nende füüsiline eksistents näitas, et ta on juba ammu omaenda elu peremees ja et ta on endaga hästi toime tulnud. Kõik need raamatud, millest ta oma lapsepõlves Näsåkeri lähedal talus nii kibedasti puudust oli tundnud, et igatsus lausa lõikas teinekord rinnus. Aga iialgi ei olnud need kujutanud endast mäge, mille tippu tuleks tõusta.
Johanssoni lapsepõlvekodus oli vähe raamatuid. Sealne elu ei jätnud lugemisele kuigi palju ruumi. Suure saali raamatukapis olid vanad piiblid, lauluraamatud, põllumeeste käsiraamatud ja lahkusulised jutlused, mis oli loomulik osa sealse kandi kultuuripärandist ja mida oli peetud piisavalt mõtlemapanevaks, et need kaante vahele köita. Aga mitte kuigi palju midagi muud.
Isa töötoas – talukontoris – olid paksud kataloogid kõigest maa ja taeva vahel, mis oli seotud argipäeva ja tööga. Traktorite, põllu- ja metsamasinate tootjatelt, relvade ja laskemoona, kalapüügivahendite, kruvide, naelte, tõrva, seemnevilja, tõuloomade ja muu kergema kauba müüjatelt, kelle tooted kuulusid taluelu juurde; neid sai posti teel tellida, lunamaksu eest osta ja tehingu lõpetamise märgiks suruti kirjakandjaga kätt.
Vanemate vendade toas oli lohakalt ainsale kipakale riiulile kuhjatud, kapsaks sirvitud spordi- ja pildiajakirjade aastakäike. Lisaks leidus seal ka hoopis teisi trükiseid, kus pilt ütles rohkem kui tuhat sõna ja mida vennad eelistasid madratsi alla peita.
Õdede toas viimati nimetatud trükitoodangut loomulikult polnud. Seal olid hoopis „Roheliste viilkatuste Anne”, „Pollyanna”, „Frostmofjälleti lapsed” ja Kulla-Gulla raamatute sari ning kõike muud samal teemal, mis aitas väikestest tüdrukutest noori korralikke naisi ja häid emasid kasvatada.
Hoopis iselugu oli aga Johanssoniga, kes luges juba väikse poisina nii, nagu käopoeg sööb. Kes oli õppinud lugema juba aasta enne algkooli minekut ja täiesti seletamatutel põhjustel. Väikese Lars Martini lugemishuvi valmistas tema armsale isale tõsist muret ja oli alatasa põhjuseks, miks vanemad vennad teda narritasid ja kõhklemata klobisid, niipea kui nad sattusid peale temale ja mõnele liiga paksule raamatule, milles polnud pilte.
Kõik algas kuritegudest. Ture Sventon, Agaton Sax, meisterdetektiiv Blomkvist, ja Sherlock Holmes, neist kõigist suurim. Lugemisviljad, mille koristamine eeldas kuuri, aita ja abihoonetesse peitu minemist. Alles siis, kui ta oli kasvanud piisavalt suureks, et end kaitsta, sai ta valida selleks otstarbeks omaenda toa, omaenda lugemislambi ja suhtelise segamatuse, mida kutsumus nõudis.
Seal jätkas ta üleüldiselt seikluslugudega mõnest teisest ajast ja reaalsusest kui tema enda oma, ja just seetõttu sai ta fantaasia vabalt valla päästa. Piloot Bigglesi kõik seiklused, kolme musketäri sõprus ja Robinson Crusoe üksindus. Kaheksakümne päevaga ümber maailma ja Gulliveri reisid. Ise reisis ta ajas ja ruumis, vabalt reaalsuse ja fantaasia vahet liikudes, ja nii kaugele, kui Näsåkeri raamatukogu suutis pileti vormistada. Kõige õnnelikum reis üleüldse,
