juht on algatanud „uue salajase Olof Palme mõrva uurimise”. Kas mul oli õigus või oli mul õigus, mõtles Johansson ja ohkas, sest kõik, mis seal kirjas oli, kinnitas ta kartusi.
Isegi pilt. See oli paar aastat vana ja paarikümne kilo jagu paksem Lars Martin Johansson vahtis pahaselt kaamerasse. Muidugi ei olnud selliselt tegelaselt kommentaari saadud ning ajalehe kaks anonüümset allikat olid võinud vabalt möllata ja kõikidest oma kannatustest vesta. Ebapiisavad ressursid, mõistmatud ülemused ja kuidas nende tööülesanded neilt nüüd ära on võetud.
Paks ja õel ülemus, kes on omaenda vajakajäämised vaeste süütute alluvate peal välja elanud, mõtles Lars Martin Johansson.
„Meil paistab olevat tööjärg ees,” ütles Johansson sekretärile, niipea kui too oli teispool tema suurt kirjutuslauda istet võtnud.
„Mõned inimesed on ühendust võtnud ja tahavad sinuga rääkida,” vastas sekretär sama süütul ilmel kui Johanssoni naine.
„Mis neil siis südamel oli?”
„Nad olid midagi lehest lugenud,” vastas sekretär. „Mingist uuest salajasest Olof Palme mõrva juurdlusest, mille sa olevat eile käivitanud.”
„Kes need siis on? Kes ühendust võtsid, ma mõtlen.”
„Enam-vähem kõik, nagu paistab,” vastas sekretär, lastes samal ajal silmad üle paberi, mida ta käes hoidis.
„Ütle mõni nimi,” ütles Johansson.
„No Flykt muidugi. Ta on juba kaks korda siin käinud. Ta tahtis sinuga isiklikult kohtuda, et selgitada võimalikke arusaamatusi seoses selle artikliga.”
„Kujuta pilti,” ütles Johansson. „Ja minul ei olnud õrna aimugi, et Flykt töötab „Dagens Nyheteris”. Ütle sellele närukaelale, et oodaku,” ütles Johansson.
„Noh, võib-olla ma ei ütle nii sõna-sõnalt,” vastas sekretär. „Sest sel juhul oleks vist parem, kui sa seda ise ütleksid. Ma annan teada, et sa võtad päeva jooksul ühendust ja tahad, et ta oleks kättesaadav.”
„Väga hea,” ütles Johansson rahulolevalt, sest ta teadis, et Flykt eelistab oma tööpäeva aegsasti lõpetada, eriti sellistel päevadel nagu täna, mis tõotasid suurepärast golfiilma. „Hoolitse selle eest, et ta oleks majas olemas, kuni ma ühendust võtan.”
„Ma saan täpselt aru, mida sa silmas pead,” ütles sekretär, kes tundis oma ülemust ega kadestanud hetkel keskkriminaalpolitsei Palme-rühma komissari Yngve Flykti sugugi.
„Kes need teised siis on?” kordas Johansson.
„Enam-vähem kõik, nagu ma ütlesin. Vähemalt meediast kõik, sest nad helistavad nagu hullud, nii et ma suunan nad edasi meie pressiosakonda. Aga kui alustada siitsamast majast, siis politseiameti peadirektor tundis huvi meie uue kommunikatsioonijuhi kaudu. Peadirektor ise pidavat olema Haparanda politsei juures mingil visiidil. Meie asedirektor seevastu on küll vist kohal, sest tema helistas samuti ja küsis, kas ta peaks midagi teadma või saaks millegagi aidata. Ma lubasin sinult küsida. Siis helistas Anna Holt ja küsis, kas on midagi uut, mida tema ja ta kolleegid peaksid teadma. Helistas ka sinu parim sõber, muidugi kui te jälle tülli pole pööranud.”
„Jarnebring,” ütles Johansson vaimustunult. „Kas Bo helistas? Mida tema tahtis?”
„Jah,” vastas sekretär. „Mida ta tahtiski? Jah, ta tahtis sinuga rääkida. Ütles, et luges hommikust lehte ja on sinu pärast mures.”
„Sõna-sõnalt,” ütles Johansson lõbustatult.
„Olgu,” ohkas sekretär. „Ta küsis, ega sa rabandust pole saanud. Et kas ta saaks kuidagi aidata, ja et sa ühendust võtaksid, niipea kui aega leiad.”
„Ah et nii ütleski,” lausus Johansson.
„Stockholmi peaprokurör helistas. Tegelikult juba kaks korda. Ta tahaks tungivalt sinuga otsekohe rääkida. Kui ma õigesti mäletan, siis on tema Palme-juurdluse eeluurimise juht, nii et võib arvata, et see on kuidagi sellega seotud.”
„Ah et sina arvad nii,” ütles Johansson. „Või nii. Siis teeme sedasi. Helista sellele kõhnale naisterahvale seal prokuratuuris ja ütle, et kui ta ikka veel tahab minuga rääkida, siis sobib see loomulikult suurepäraselt. Vastasel korral võid teda lihtsalt valgustada, et ei tasu lugeda kõike jama, mida lehtedes kirjutatakse. Meie enda meediavennikestega võin kohtuda veerand tunni pärast siinsamas oma toas. Teised oodaku, kuni ma ise ühendust võtan. Kas oli veel midagi?”
„Eks alustame siis sellest,” nõustus sekretär.
Esimesena sai Johanssoni telefonil löögile Stockholmi peaprokurör. Eeluurimise juht ja formaalselt peaministri mõrva uurimise eest vastutav naisterahvas. Kui nüüd ametlikult läheneda ja vaadata rohkem vormi kui asja ennast. Et miks peaks? Johanssoni roll oli selles seoses tagasihoidlikum ja seisnes prokuröri varustamises nende politseiressurssidega, mida too pidas oma ülesande sooritamiseks vajalikuks. Kõigest sellest oli Johansson loomulikult hästi teadlik ja enne otsusele jõudmist oli ta mitu tundi mõelnud, kuidas sellele küsimusele läheneda. Et midagi saaks ka tehtud ja et neile, kes seda teevad, võimaldataks töörahu. Määravaks sai suur lekkeoht. Nii oli Johansson toona mõelnud ja kõik muu oleks võinud vabalt jääda hilisemaks, aga nii ei läinud, ja nüüd oli viimane aeg asuda ümber rivistuma.
„Ma näen „Dagens Nyheterist”, et sa oled algatanud Palme-juurdluse,” alustas peaprokurör vaoshoitud häälel ja kahtlaselt viisakal tooni. „Mind huvitab ainult…”
„Jah, ma nägin seda ise ka,” katkestas Johansson teda lõbusalt. „On ikka segaseid maailmas. Kust nad kõik selle võtavad?”
„Vabandust?”
„Hapukurgihooaeg,” ütles Johansson. „Puhas fantaasia. Tüüpiline hapukurgihooaja lugu. Aga seal sopalehes on neil vist aasta ringi hapukurgihooaeg.”
„Kas ma peaksin seda niimoodi tõlgendama, et sa ei ole algatanud uut uurimist ega teinud muudatusi juurdluses, mille ametlik juht olen mina?”
Mitte enam sama vaoshoitud. Mitte enam sama viisakas, ja viimane aeg on piir panna, mõtles Johansson.
„Kuhu see veel kõlbaks,” ütles Johansson pahasel ilmel, kuigi ta oli toas üksi. „Seda tead sina muide paremini kui mina. Sina oled ju Palme-juurdluse juht. Lisaks oled sina meist kahest jurist, kui ma asjast õigesti aru olen saanud.”
„Siis ei saa ma enam üldse millestki aru.”
„Mina ka mitte,” nõustus Johansson rõhukalt. „Nagu sa kindlasti tead, on kogu uurimismaterjal olnud juba mitu aastat kastidesse pakitud ja alles paari kuu eest sai ruumi juurde tehtud ja see riiulitesse tagasi pandud. Sellega oled ometi kursis?”
„Muidugi,” vastas prokurör. „Mina võtsingi selle otsuse vastu, pärast nõupidamist Flykti ja ülejäänud rühmaga.”
„Täpselt,” kinnitas Johansson. „Aga pärast seda hakkasid nad mind painama ja ütlesid, et neil on veel rohkem ruumi vaja, ja kui me ülejäänud, kes me siin töötame, ei taha päris lageda taeva alla sattuda, sest meil pole enam kusagile oma tagumikku toetada, siis leidsin, et on viimane aeg andmete registreerimine üle vaadata. Leida parem ja tänapäevasem süsteem lihtsalt. Võib-olla kanda kõik üle nendele väikestele diskettidele, tead küll, ja tassida
