vanamees vastas?”
Hakkab jälle peale, mõtles Holt. Üheotsapilet viiskümmend aastat ajas tagasi. Palme mõrva uurimisest, aktuaalsest ja väga konkreetsest probleemist Johanssoni järjekordse lapsepõlvemälestuseni.
„Ei,” vastas Holt. „Kuidas ma seda teada võiksin?” Ju siin ongi asja uba, mõtles ta.
„Iga asi omal ajal,” ütles Johansson. „Nii ta ütles. Iga asi omal ajal. Kindlustusest niisiis asja ei saanud, aga kui isa kahekümne aasta pärast metsa maha võttis, teenis ta päris priskelt. Ega sa päris tõsiselt ei usu, et minust saaks kõikide peksupoiss, kui me vastu ootusi, nagu ma möönan, selle looga kuidagi järje peale saaksime? Sel juhul ähvardab mind ainult oht, et ma lõpetan ratsamonumendina Polhemsgatani peamaja peaukse ees.”
„Ma ei ole selles nii kindel,” ütles Holt.
„Iga asi omal ajal,” ütles Johansson õlgu kehitades.
5
Alles veerand seitse sai komissar Flykti ootamisaeg läbi. Ta oli olnud sunnitud juba kolm korda helistama, et rahustada oma üha mürgisemaks muutuvaid golfimängukaaslasi, kui tema ülemus äkitselt ukse avas ja lihtsalt sisse astus.
„Kop-kop,” ütles Johansson, naeratas sõbralikult ja vehkis oma suure parema käega. Ei tea, kuhu see tüüp oma golfikoti on pannud, mõtles ta pärast kiirpilku Flykti kabinetile.
„Jah, ma saan aru, et bossil on olnud palju tegemist,” ütles Flykt ja üritas manada häälde samasugust kergust kui Johanssonil. „See oli nüüd küll paha lugu, aga ma püüdsin tegelikult hoiatada…”
„Kama kaks, Flykt,” ütles Johansson tõrjuvalt. „Mulle ei tuleks mõttessegi välja uurida, kes kõigist su kolleegidest enne ütles ja alles siis mõtles oma napi aruga. See, et see polnud sina ise, on mulle algusest peale selge olnud.”
„Jah, ma tõesti loodan, et boss seda ei arva,” ütles Flykt.
Ei, mõtles Johansson. Küllap lõksutasid sina oma lõugu natuke niisama üldiselt.
„Oled sa pressiteadet näinud?” küsis Johansson. „Vastuväiteid pole, kui ma õigesti aru olen saanud?”
„Ei,” ütles Flykt kindluse mõttes pead raputades.
„Hästi,” ütles Johansson. „Siis on meil nüüd viimane aeg sõita televisiooniga rääkima,” ütles Johansson. „Kanalite vahel sööme ka midagi.”
„Aga ma ei ole intervjuuks valmis,” väitis Flykt vastu.
„Sa ei peagi olema,” ütles Johansson. „Sina tuled lihtsalt kaasa, et raisakullid õpiksid, milline näeb välja ühtne rinne.” Kuigi sul on golfikott juba autos valmis, mõtles ta.
Kell oli jõudnud saada peaaegu üksteist õhtul, kui Johansson sai lõpuks astuda oma kodukotuse alla Wollmar Yxkullsgatanil. Kõigepealt kaks intervjuud kolmele telekanalile, ja siis oli autojuht Flykti kontori juures maha pannud, et too saaks sealt võtta oma auto, mis seisis politseimaja garaažis.
Korter oli pime ja vaikne. Pia oli pangaga mingil hooaja avamisüritusel kusagil saarestiku konverentsihotellis ja pidi tulema alles järgmisel päeval. Johansson ootas paari tundi rahus ja vaikuses pärast rasket päeva, mis oleks võinud lõppeda halvasti, aga lõppes loodetavasti hästi. Postipilu all korvis oli diskett tema teleesinemistega, mille tema sekretär oli salvestanud ja keegi tema paljudest kolleegidest seejärel talle koju toonud.
Tipp-topp, mõtles Johansson, kes oli rahul nii iseenda kui ka õhtuga.
Kõigepealt pani ta kandikule sobiva valiku eelmise õhtu jääkidest ja külma õlle. Pärast põgusat kaalumist valas ta välja ka mehise käraka. Lõpuks on ju neljapäev ja varsti nädalavahetus, mõtles Johansson rahulolevalt muiates.
Siis kandis ta kandiku oma kabinetti, valas õlle välja ja valmistas endale vanaaegse ausa võileiva, millel oli igasugu häid asju, pistis disketi aparaati ja võttis suures tugitoolis teleka ees koha sisse.
Eks me näe, ütles pime Saara, mõtles Johansson, ampsas suure suutäie võileiba, kummutas pool napsu sisse, loputas õllega alla ja lülitas televiisori tööle.
Üldjoontes sama lõik nii riigitelevisiooni kahe kanali varajastes kui ka hilistes uudistes. Vahele jäi liiga lühike aeg, et nad jõuaksid seal kuigi palju lõigata ja kleepida. Oluline erinevus seisnes selles, et hilisemas saates oli lõik lühem. Hea märk, et kogu asi on varsti unustatud.
Korrektne meessaatejuht, kes esitas ootuspäraseid küsimusi, aga kellel oli lõpu poole raske varjata oma vaimustust selle üle, kui kategooriliselt lükkas Johansson ümber kõik riigi suurimas päevalehes äratoodud väited. Enamjaolt selle üle, mismoodi Johansson seda tegi, ja kindlasti ka seetõttu piirdus ta vaid viimaste rutiinsete katsetustega.
„Aga teie positsiooniga mees on kindlasti mõelnud, kuidas sellised kuuldused võivad tekkida?” küsis uudisteankur.
„Muidugi olen,” ütles Johansson. „Kumu levimine on minu töökohas täpselt sama suur probleem kui teie omas ja põhjusedki on ilmselt samad. Aga enamik, millest meedia raporteerib, on tegelikult tõsi, ja enamik, millest me minu töö juures räägime, samuti. Paljad spekulatsioonid või see, millest keegi on valesti aru saanud, või see, mis on lihtsalt lausvale, ongi hind, mida tuleb maksta selle eest, et me üleüldse saaksime üksteisega dialoogi pidada.”
„Ja seekord läks asi päris käest ära,” nentis intervjueerija.
„Jah,” ütles Johansson. „Läks jah. Aga ei tohiks ka unustada, et asi on ennekõike riigi peaministri mõrvas ja ma ise oleksin tõsiselt mures, kui avastaksin ühel päeval, et meedia ei tunne sellest sündmusest rääkimise vastu mingit huvi.”
„Kui te juba siin olete… Kas te suudate kunagi Olof Palme mõrva lahendada?”
Nüüd on see käes, mõtles Johansson. Nüüd on su sõnal kulla kaal.
„Kui sa oled politseinik ja töötad mõrvajuurdluse kallal, on tähtis ainult üks. Olukorda adekvaatselt hinnata,” ütles Johansson.
„Aga mida te ise arvate?”
„Kõikide politseis töötatud aastate jooksul olen osa võtnud liigagi paljude mõrvade uurimisest,” ütles Johansson, kelle mõtted näisid äkitselt mujal olevat. „Aga selle juurdlusega pole ma iial seotud olnud.” Raskemeelse ja mõtliku vana võmmi koht, mõtles ta. Lisaks see sissepoole vaatav mõrvauurija pilk, mida tal polnud kunagi päriselt õnnestunud oma parimale sõbrale selgeks õpetada.
„Aga te peate ju ometi…”
„Küsite vale inimese käest,” katkestas teda Johansson. „See küsimus tuleb esitada Stockholmi peaprokurörile, kes on eeluurimise juht, või siis Palme-rühma uurijatele, kes asjaga praktiliselt tegelevad.”
„Aga te usaldate neid?”
„Kahtlemata,” vastas Johansson. „Nad on tublid inimesed.”
Tehtud, mõtles Johansson rahulolevalt. Vajutas pausinuppu, lõpetas oma maitsva võileiva ja võttis ära teise poole napsust, loputas õllega alla ja vajutas teleka uuesti käima. On aeg lasta käiku karmimad võtted, mõtles ta rahulolevalt. Naisreporter, temast märksa noorem, peaaegu sama nägus kui ta enda naine ja loodetavasti pisut liiga
