ohvrite tuvastamine Tai tsunamikatastroofi järel oli võtnud kõik nende ressursid terve aasta jooksul. Seejärel oli hakanud sarnaseid ülesandeid Palme-uurijatele sõna otseses mõttes kaela sadama. Rootsi kodanikud, kes olid välismaal langenud poliitiliste atentaatide, looduskatastroofide ja tavaliste õnnetusjuhtumite ohvriks. See pisku, mida nüüdsel ajal Palme mõrvaga seoses tehti, seisnes enamjaolt tegelemises eranuhkide, vandenõuteoreetikute ja sellistega, keda hüüti politseis isekeskis pendlieitedeks, sõltumata soost. Kõigi nendega, kes tahtsid muudkui aidata ja lisaks kogu aeg kursis olla, milline on tema ja tema kolleegide võimalik panus. Nii ei saa see loomulikult kesta, sest siis võiksime samahästi pillid kotti panna, mõtles Johansson. Seepeale ta oma otsuse langetaski.
Niipea kui Flykt oli nad omapead jätnud, pakkus Holt välja, et nad võiksid kõigepealt kusagil omavahel nõu pidada. Kuigi mitte Palmeruumis, sest ümbritsevad paberimäed tekitasid temas lausa füüsilist ebamugavust, mida ta loomulikult välja ei öelnud, vaid kusagil, kus saaks pisut mugavamalt istuda. Kellelgi polnud vastuväiteid. Kõigepealt tõid nad kohvi ja võtsid seejärel istet tühjas nõupidamisteruumis, sulgedes enda järel ukse.
„No nii,” ütles Holt. „Siin me siis istume. Viimane aeg hakata olukorda adekvaatselt hindama ja meeldivaks mõtlema ka eesootavat arvestades. Hea uudis on see, et kui me materjali omavahel ära jagame, siis on lugemist igatahes pisut vähem.”
„Sellisel juhul mõtlesin välja pakkuda, et mina tegelen sündmuse endaga,” ütles Lewin. „Sellega, mida Johansson nimetas – tunnistused kuriteopaigalt, tehniline uurimine ja kohtumeditsiini protokoll. Vähemalt ma mõtlesin, et võiksin sealt alustada.”
„Mul ei ole vastuväiteid,” ütles Holt. „Kasuta nüüd juhust, Lisa,” jätkas ta. „Kas sinul mõlgub mõtteis mingi kindel osa? Nüüd, kui sul on võimalus öelda.”
„Ma tean asjast liiga vähe,” ütles Mattei. „Peaksin saama parema ülevaate. Kõik need jäljed, või korrektsemalt öeldes tööhüpoteesid, millest ma olen alates politseisse tulekust kuulnud. No teate küll. Kurdi terroristid ja üksikud hullud ja müstilised relvatehingud ja meie kolleegid, see niinimetatud politseijälg.”
„Väga hea,” ütles Holt. „Ma ei usu, et sul lugemisest just puudu tuleb.” Vähemalt üks meist on ülesande endale meeldivaks mõelnud, mõtles ta.
„Aga sina ise, Anna?” küsis Lewin ettevaatlikult köhatades.
„Mõtlesin, et mina juhin tööd ja jagan seda sinu ja Lisa vahel,” ütles Holt sõbralikult naeratades.
„Nali naljaks,” jätkas ta, „mina mõtlesin keskenduda Christer Petterssonile. Täiesti olenemata sellest, mida Johansson praegu minu värskest pilgust arvab, ja täiesti olenemata sellest, et ma ei tea juhtumist rohkem, kui olen saanud lehtedest lugeda ja siin töö juures tüütuseni kuulda, olen ma kogu aeg arvanud, et Christer Pettersson tulistaski Olof Palmet. Seda arvan ma senimaani, et te teaksite, aga kuna ma olen varemgi eksinud, siis olen vähemalt valmis minema uuele katsele.”
„Ah nii,” ütles Lewin noogutades. „Aga teeme siis nii. Vähemalt alustuseks.”
„Kõlab hästi,” nentis Mattei ja tõusis püsti.
„Jah,” ütles Holt. „On meil valikut?” Siis ohkas ta valjusti ja vangutas pead, hoolimata lubadusest, mille Johansson oli temalt välja pressinud.
3
Rahul iseendaga ja otsusega, mis ta oli kohe esimesel puhkusejärgsel tööpäeval ellu viinud, võttis Johansson nõuks varakult õhtule minna ja lõpetada päev kodus töötamisega. Tema sekretäri arvates oli see lausa suurepärane mõte, eriti veel arvestades kaunist suveilma. Tema oleks heameelega samamoodi teinud, kui tal oleks võimalik valida või isegi sellesuunalist soovi avaldada.
„Tark mõte, boss,” nõustus ta. „Kui ilma vaadata. Kas ma peaksin ka midagi muud teadma?”
„Mind saab kätte ainult kriisiolukorras. Pluss kõik see tavapärane, tead küll,” ütles Johansson.
„Et ma hoolitseksin enda eest,” ütles sekretär.
„Täpselt. Pead lubama, et hoolitsed enda eest.”
„Ma luban,” vastas sekretär. „Kuigi tänaseks õhtuks pole ma erilisi seiklusi kavandanud. Mõtlesin rõdu lillekaste kasta, kui koju jõuan. Kas see sobib?”
„Suurepärane mõte,” nentis ta ülemus, kelle mõtted näisid juba muid radu liikuvat. „Vaata ainult, et sa üle piirde alla ei kuku.”
„Ma luban,” ütles sekretär. Mis minuga üldse juhtuda võib, mõtles ta, kui Johansson uksest välja kadus. Viiekümneaastane üksik lasteta naine, ainus sõbranna on oma uue mehega puhkusele sõitnud, ja mul endal pole isegi kassi, keda silitada.
Johansson jalutas mööda linna kaipealseid kodu poole meeldivas suvises briisis, mis puhus üle Mälari järve vee ja jahutas tema Norrlandi keret. Ameeriklane Pariisis, mõtles Johansson mingil põhjusel, ja hakkas seejärel mõtlema iseendast samas võtmes. Lihtne maapoiss Näsåkerist ja töölisliikumise kantsist Ådalenist Ångermanlandi põhjaosas, kes oli sõitnud neljakümne aasta eest kuninglikku pealinna, et astuda Solna politseikooli. Kes oli haaranud oma saatuse enda kätte ja kandnud seda kindlalt, kes oli sellega hästi hakkama saanud ja patrullinud end muudkui ülespoole, politseipüramiidi tippu välja. Lihtne maapoiss, kelle reis hakkas nüüd lõpule jõudma ja kes pidi pensionile jääma umbes samal ajal, kui riigi peaministri mõrva uurimine aegub. Kas oleks enne lavalt lahkumist veel paremat lõppu kui selle juhtumi lahendamine?
Selliseid ja sarnaseid mõtteid mõlgutades kõndis ta kogu tee mööda Norr Mälarstrandi, Riddarholmenit ja üles Söderi küngastele. Seal tegi ta väikese põike Södermalmi turuhalli, et osta mitmesuguseid hõrgutisi suviseks õhtusöögiks, millega ta kavatses oma naist üllatada, kui too pangast töölt tuleb. Head-paremat, enamjaolt kala, koorikloomi ja aedvilju, aga ikkagi kaks tuubil täis kotti, mis ta koju oma Wollmar Yxkullsgatani korterisse tassis.
Ülejäänud pärastlõuna kokkas ta usinalt. Kuna ilm oli just õige, kattis ta laua nende uuele hoovipoolsele terrassile, mis oli valmis saanud vahetult enne nende puhkusele sõitmist ja mida saigi alles nüüd sisse pühitseda. Ta oli teinud salati värskest lõhest, avokaadost ja mahedast rukolast, lõiganud värske tuunikala paraja paksusega viiludeks, hakkinud peale maitserohelist ja pannud kõik selle tagasi külmkappi õiget hetke ootama.
Seejärel kraapis ta värskeid porgandeid ja kartuleid, pani mõlemad eri potti ja valas vee peale. Kontrollis kuiva Saksa Rieslingi temperatuuri, mida ta oli mõelnud söögi kõrvale pakkuda. Pärast hetkelist arupidamist pani ta jahutusnõusse jää sisse ka šampanjapudeli. Nii tema kui ka tema naine eelistasid seda juua tõeliselt külmana.
Siis valmistas ta ette ka kõik muu alates värskest võiga sparglist ja juustutaldrikust kuni järelroa vaarikateni. Kõike otse loomulikult õiges järjekorras, ja samal ajal kui ta sellega tegeles, premeeris ta end külma Tšehhi pilsneriga. Kui naine helistas ja ütles, et hakkas just töölt tulema ja on veerand tunni pärast kodus, pani ta potid pliidile ja tervitas iseend õlleklaasiga.
Tervist, Lars, mõtles keskkriminaalpolitsei juht Lars Martin Johansson klaasi tõstes. Küllap pole siin planeedil ühtainustki isendit, kes ei nõustuks väitega, et sa oled erakordne multigeenius.
„Jumala eest,” pahvatas Pia Johansson, niipea kui oli esikusse astunud ja käekoti lauale pannud. „Ma olen nii näljane, et võiksin keedetud kutsika ära süüa. Koos saba ja karvadega.”
„Seda
