Viimane aeg, sest varitses ilmne oht, et noorimal pojal kukuvad varsti silmad pealuu seest välja, sest ta loeb raamatuid nagu napakas. Ehkki muidu paistis ta igati normaalne, ei saanud isa välistada, et poisi peas oli miski kinni jäänud. Umbes nagu kriimuga grammofoniplaat, kui temasuguse võhiku arvamust küsida.
„Ei, ega ta ei ole päriselt imelik ega mängi lolli,” täpsustas papa Evert küsimust, kui oli väikese patsiendi ooteruumi jätnud ja arsti kabinetiukse enda järelt kinni pannud. „Midagi sellist minu arvates küll ei ole. Teda võib vabalt igale poole kaasa võtta, talle meeldib kala püüda ja ta on kibe käsi õhupüssiga, mis ma talle jõuluks kinkisin. Ainult see lugemine. Ta on küla raamatukoguhoidja ja oma õpetajaga mestis ja niipea kui sa ta silmist lased, tassib ta koju kottide kaupa raamatuid, mis nad talle pähe on määrinud. Mul on täitsa mure, et silmad keerab see tal küll täitsa tuksi.”
Arst uuris asja. Valgustas üheksa-aastase Lars Martin Johanssoni silmi, kõrvu ja nina. Mudis ta pead ja toksis väikese haamriga ta põlvi ja sinnamaani paistis kõik kombes olevat. Siis lasti tal lugeda seinal oleva tahvli kõige alumise rea tähti. Kõigepealt mõlema silmaga ja seejärel nii, et käsi kõigepealt vasakul ja siis paremal silmal, ikka ei midagi erilist.
„Poisinaaskel on terve nagu purikas,” võttis doktor asja kokku, kui patsient sai loa tagasi ooteruumi minna.
„Sa siis ei arva, et tal oleks prille vaja? Mingit abi peaks ju ikka saama,” ei jätnud Evert jonni.
„Neid on tal vaja sama palju kui kotkal, ma ütleksin,” ütles doktor.
„Aga see lugemine? Poiss tundub ju justkui ära tehtud. Peas sa tal miskit viga ei leia?”
„Ju talle meeldib lugeda. Mõnele meeldib,” ütles jaoskonnaarst ja ohkas millegipärast raskelt. „Kõige hullem asi, mis võib juhtuda, on vahest see, et temast saab maa-arst,” ütles ta ja ohkas uuesti.
Siis sõitsid Evert ja tema noorim poeg koju talusse ega rääkinud sel teemal enam sõnagi. Rohkem kui kümme aastat hiljem sõitis Lars Martin Stockholmi, et politseinikuks saada ja rahus lugeda. Enamjaolt kuritegudest, millest enamik oli toimunud päriselus, harvemini fantaasiamaailmas. Võiks arvata, et ta jõudis sinna suure ringiga, aga kõik teekonnad pole lihtsate killast ja sihtpunkti viib rohkem teid kui vaid üks.
Pärast mõningast riiulitel tuhnimist leidis Johansson lõpuks raamatu, mida ta otsinud oli. Seitsmes köide, see, mis rääkis Gustavi ajast, Carl Grimbergi klassikalisest Rootsi ajaloo käsitlusest: „Rootsi rahva imepärased saatused”. Ilus väike raamat, mis pakkus käegakatsutavat meelelist naudingut, esimene väljaanne, poolnahkköide ja kullatrükk seljal.
Selleni ei küüni arvutikutid kunagi, hoolimata kõikidest võrgustikest ja otsimootoritest, mõtles Johansson rahulolevalt, kui oli valanud oma klaasi viimase tilga õhtusöögiveini, end diivanil mugavalt sisse seadnud ja hakanud lugema Gustav III mõrvast ja ajast, mil ta elas. Enam lähemale omaenda mõrvaohvrile ja sarnasele Rootsis toime pandud kuriteole ei olegi võimalik pääseda, mõtles ta.
Lugemisele kulus üle tunni, enamikku ta juba teadis, ning seejärel võttis ta paberi ja pastaka, et oma mõtted üles tähendada.
Ooperi maskiball Stockholmis 16. märtsil 1792. Kuritegelik seltskond ohvri ümbruses, kes teda ja tema põhimõtteid vihkas. Aadlikud, õukondlased, kuninga oma ihukaitse. Kuritegelik seltskond, kellele serveeriti võimalus hõbekandikul. Isikliku kutsega ja piisavalt suure ajavaruga, et jõuaks seda ära kasutada. Kuritegelik seltskond, kellelt eeldati maski kandmist juba enne seda, kui nad asja kallale asusid.
Kuritegelik seltskond, mille kõikidel liikmetel oli ligipääs tulirelvadele – Johansson muigas seda üles kirjutades –, ja kellest omakorda vähemalt üks oli piisavalt motiveeritud, et ohvrile ligi astuda, relv välja võtta, sihtida ja päästikule vajutada. Motiiv, võimalus ja vahend, võttis Johansson andmed kokku samamoodi, nagu kindlasti ka tema toonased kolleegid.
Ohver, keda vihkasid paljud, aadlikud, sõjaväelased, rikkad kodanlased. Ühesõnaga peenem rahvas, kelle võim oli nende mõõkades, rahataskutes ja ajaloos ja kes kartsid, et isevalitsejast monarh võtab neilt selle igaveseks ära. Ohver, keda paljud armastasid. Luuletajad ja kunstnikud, selle sära eest, mis nende väitel iseloomustas kuningas Gustavi päevi, ja just nende puhul oli ka majanduslik põhjus igati arvestatav, mõtles Johansson.
Seda, et ka suur osa lihtrahvast näis olevat oma kuningat armastanud, ei olnud niisama lihtne mõista. Pidevatest sõdadest piinatud riigi rahandus oli krahhi äärel, igapäevast häda ja viletsust iseloomustasid ikaldus, nälg, katk ja tavalised haigused. Rahvas vist lihtsalt ei saanud aru, mõtles talulaps Johansson ja ohkas.
Paljude poolt vihatud, paljude poolt armastatud, aga nende pooluste vahepealsetele tunnetele ei jää kuigi palju ruumi. Mida võiks niinimetatud motiivipildilt veel nõuda, võttis Johansson asja kokku, pestes vannitoas hambaid pärast töist päeva, omavalmistatud suurepärast söömaaega ja lõpuks veel mõningast lõbulugemist. Parimal juhul olen ka mina midagi õppinud, mõtles ta.
Kümne minuti pärast ta magas. Naeratus huulil, aga muidu täpselt nagu alati. Selili, sõrmed rinnal vaheliti, mehelikult norsates, turvaliselt omaenda kehas, unenägudeta. Või vähemalt selliste unenägudeta, mis jääksid meelde või mida ta vähemalt aimakski, kui järgmisel hommikul ärkab.
Enamasti uinus Lars Martin Johansson viimasena ja ärkas esimesena, aga erandkorras oli tema naine ilmselt varem üles tõusnud. Nõrk kohvilõhn andis mehe tundlikule ninale häiret ja äratas ta üles. Kuigi kell oli alles seitse hommikul, oli see ikkagi tavapärasega võrreldes kaks tundi hiljem. Tema naine Pia oli jõudnud juba hommikusöögi lauale panna – „ma olen rüganud nagu loom, et kuidagigi eilse õhtusöögi eest tasuda” – ja ajalehe kohta andis ta vihje täiesti möödaminnes, süütu naeratuse saatel.
„Sa oled muide lehes,” ütles Pia talle kohvi välja valades. „Miks sa midagi ei öelnud?”
„Mille kohta?” küsis Johansson, segades sooja piima oma kohvitassis.
„Et sa oled algatanud uue Palme-juurdluse.”
Mida põrgut sa nüüd räägid, naine, mõtles Johansson, kes ei oleks isegi unes näinud, et ütleb selle valjusti välja. Mitte oma armastatud naisele pärast ligi kahtkümmend abieluaastat. See, et kõik päevad ei olnud ühtviisi head olnud, ei kaalunud kuidagi üles fakti, et paljud olid olnud piisavalt head ja mitmed kaugelt paremad kui see, mida oleks ühel mehel õigus nõuda isegi oma naiselt.
„Mida sa räägid, kullake,” ütles Johansson. Mida kuradit ta räägib, mõtles ta.
„Loe ise,” ütles Pia ja ulatas selle „Dagens Nyheteri”, mille ta oli millegipärast asetanud oma tooli kõrvale põrandale.
„Püha jumal,” oigas Johansson ja vahtis mitte kuigi meelitavat pilti iseendast riigi suurima hommikulehe esiküljel.
„Viimane aeg, arvan mina isiklikult,” ütles naine. „Ma mõtlen uueks Palme-juurdluseks,” täpsustas ta. „Kuigi võib-olla peaksid hoolitsema selle eest, et neil oleks sinust parem pilt. Pärast selle pildi tegemist oled sa ju päris palju alla võtnud.”
4
Pärast hommikusööki käis Johansson kõigepealt duši all ja pani seejärel hoolikalt riidesse. Ei mingit lahtise kaelusega linast särki, ei mingeid punaseid trakse. Selle asemel hall ülikond, valge särk ja diskreetne lips, mustad viksitud kingad, ühesõnaga varustus, mida temasugusel mehel oli tarvis lahinguväljale suundumiseks. Siis läks ta kööki, voltis lehe kokku, pistis selle pintsakutaskusse ja sõitis tööle.
