style="font-size:15px;"> „Aga Lewin,” küsis peaprokurör, kelle hääl ei kõlanud ikka veel veendunult. „Ta ei ole küll iidvana, aga tema nimetamine nooremaks kolleegiks on siiski pisut kummaline.”
„Kuna ta tunneb materjali varasemast ajast ja kuna neil, kes sinu heaks töötavad, näib olevat palju muudki tegemist,” selgitas Johansson. Ju sa oled rääkinud kellegagi meie majast, mõtles Johansson. Artiklis ei olnud Lewinist sõnagi. Keskkriminaalpolitseis on üle seitsmesaja politseiniku, aga ainult üks sellenimeline, ja küll sul ikka vedas, et sa minu juures ülekuulamisel ei istu, mõtles Johansson.
„Ma olen kaugel sellest, et sekkuda sinu administratiivsesse töökorraldusse,” nõustus prokurör.
„Ei, kuhu see veel kõlbaks,” ütles Johansson rõõmsal häälel.
Ülejäänu sujus nagu tants, mida juhtis Johansson. Püha ürituse nimel oli ta kulutanud tervelt viis minutit tavapärastele viisakustele ja lõpetanud kõne lootusega, et nad kohtuvad õige pea eraviisiliselt ja seltskondlikumalt. Johansson ja tema kallis naine olid ammu rääkinud, et peaks peaprokuröri koos abikaasaga külla kutsuma. Midagi head sööma ja jooma, ja mis meediasse puutub, siis ärgu ta üleüldse muretsegu. Sellega tegeleb Johansson ise, sest praegu on probleem nimelt tema laual, mille nad on suutnud täis lagastada.
„Tõesti ei tea, kust nad kõik selle võtavad,” ohkas Johansson ja vangutas kindluse mõttes pead, kuigi oli endiselt oma kabinetis ihuüksi.
Siis kohtus ta politseiameti infojuhiga ja omaenda infoosakonnaga, et panna paika meediastrateegia. Johanssoni hinnangul oli kõik väga lihtne. Tema ei ole mingit uut Palme-juurdlust algatanud. Ta ei ole teinud isegi kõige väiksemat muudatust selles juurdluses, mis oli käivitatud juba kahekümne aasta eest. See ei ole nimelt tema, vaid eeluurimisjuhi pädevuses, ja too on teatavasti Stockholmi peaprokurör.
„Asi on aga selles,” ütles Johansson, kallutades end ettepoole ja toetades küünarnukid lauale, „et ma olen palunud kolmel keskkriminaalpolitsei uurijal, kellel on kogemusi suurte eeluurimismaterjali koguste ja uusimate meetoditega – eks arvutid arenevad ju tormiliselt, pehmelt öeldes, ja seda teate teie, noored, ju kindlasti paremini kui mina – välja selgitada, kuidas säilitada materjali nii, et Palme-rühm saaks sellega töötada, ilma et me peaksime majale lisakorruse ehitama. Ja kui kedagi huvitab, siis tegelikult oli see Flykti mõte.”
„Jah, ma olen aru saanud, et uurimismaterjal oli juba mitu aastat kastidesse pakitud,” ütles infojuht kavala ilmega.
„Just nimelt,” kinnitas Johansson. „Nii ju ei saa. Rühma liikmetele peab olema see hõlpsalt juurdepääsetav, et sellega töötada. Muidu võiksime selle samahästi keldrisse tassida ja asja lõpetada.” Tubli poiss, mõtles ta.
„Kuidas me meediaga teeme?” küsis tema enda infojuht.
„Harilik pressiteade. Ma tahan seda enne näha, kui ma välja lähen. Peadirektor tahab seda samuti kindlasti enne näha,” ütles Johansson ja kooskõlastas küsimuse pilguga politsei peadirektori infojuhile.
„Kuidas me telega teeme?” küsis ta kripo-kolleeg. „Kas ma määran pärastlõunaks siiasamasse intervjuu ajad?”
„Et nad saaksid oma kuradima toimetustes istuda ja oma suva järgi lõigata ja kleepida? Kindlasti mitte,” ütles Johansson, lastes oma infojuhil maitsta vana head politseinikupilku, mille ta oli õppinud oma parimalt sõbralt Bo Jarnebringilt. „Kui nad on ikka veel huvitatud, võin täna õhtul otsesaatesse minna, esimesel, teisel ja neljandal kanalil. Ainult mina, ei keegi teine, ja kindlasti mitte niinimetatud eksperdid.” Sinul pean ma küll silma peal hoidma, mõtles ta.
Flykt oodaku edasi, mõtles Johansson kaks tundi hiljem, kui oli oma laual paberid läbi vaadanud, politseimaja lähedal Jaapani restoranis lõunat söönud ja tundis, et hakkab oma lootsiku tüüri taas kindlamalt pihku saama. Küll aga peaksin Annakesega vestlema, mõtles ta. Ta võib olla küll kohutavalt tüütult kangekaelne, aga igal juhul ütleb ta seda, mida mõtleb.
Viis minutit hiljem istus „Annakene”, see tähendab ülemkomissar Anna Holt, nelikümmend seitse aastat vana, tema kabinetis külalistetoolis.
„Kuidas läheb?” küsis Johansson sõbraliku naeratusega, huvitatud pilk sinistes silmades.
„Sa mõtled meie Palme-materjali andmekäitluse ülevaatega,” ütles Holt sapiselt. Tiitlid ja teietamise võib kõrvale jätta, mõtles ta. Nad olid ruumis kahekesi, tundsid teineteist hästi juba aastaid ja ausalt öeldes ei olnud tal selleks tuju.
„Täpselt,” ütles Johansson. „Kas te leidsite selle raisa üles, kes seda tegi?”
„Ma arvan, et sa ei pea muretsema ei minu, Lisa ega Lewini pärast,” vastas Holt. „Meedia ajab meid muidugi hullumoodi taga, aga keegi meist pole nendele midagi öelnud. Ei kavatse öelda ka.”
„Nii et selles oled sa kindel,” ütles Johansson.
„Jah,” ütles Holt.
Siis küllap nii ongi, mõtles Johansson. Holt ei valetanud. Asi võis olla lausa nii hull, et ta ei teadnudki, kuidas see käib. Ja Mattei on ju ometi Mattei. Ning Lewin? See äbarik ei räägi üldse ühegi elava hingega, kui ta parajasti kedagi üle ei kuula ja pole sunnitud rääkima.
„Küll aga peaksid sa ehk mõtlema kahele muule asjale,” ütles Holt.
„Ma kuulan,” ütles Johansson ja naaldus tooli seljatoele.
„Esiteks,” ütles Holt, „tundub mulle, et terve see mõte on hullumeelne. Kuidas saaks kolm niinimetatud värsket pilku leida midagi uut ja väärtuslikku, kui sadadel meie kolleegidel pole see rohkem kui kahekümne aasta jooksul õnnestunud? Sest sa ei saa ju ometi päris tõsiselt mõelda, et kõik, kes on nende aastate jooksul Palme asjaga töötanud, on poolearulised, kanaajud, pimesikud, tainapead ja mõttehiiglased, kui kasutada mõnd sinu enda lemmikepiteeti.”
„Ei, mitte kõik,” nõustus Johansson naeratades. Lemmikepiteeti, mõtles ta vaimustusega. Annast hakkab saama haritud naine. Küllap tuleb see Matteiga suhtlemisest. See pisike tirts oli ju paari aasta eest filosoofiadoktoriks saanud. Tõsi küll, täiesti arusaamatu väitekirjaga teemal, kui kahju on naistest, kelle nende mehed maha on löönud, aga vähemasti kõlbas seda vajaduse korral näljastele meedia raisakullidele kõrri toppida, mõtles ta.
„Materjal on üüratu,” ütles Holt. „See on paberimägi, mitte mingi tavaline heinakuhi, kus võiks nõel peidus olla. Olenemata sellest, kas see seal on, ei leia me seda üles. Aga seda sa ju teadsid isegi?”
„Muidugi,” ütles Johansson lepitavalt. „Nii et siin tuleb tõepoolest olukord endale meeldivaks mõelda. Aga see teine asi, mis sa ütlesid. Mis see on?”
„Hea küll,” ütles Holt. „Oletame, et läheb siiski teisiti. Oletame, et me leiame midagi otsustavat, mis toob kaasa läbimurde uurimises. Sellisel juhul julgen arvata, et sind ootavad ees väga suured probleemid inimestega sinu lähikonnas. Kui arvestada, et sa lihtsalt valetasid neile näkku. Rääkimata meediast. Käisin enne lõunat meie infoosakonnast läbi ja juhtusin nägema sinu pressiteate visandit. Ma ei saa aru, kuidas sa julged.”
„Ma saan aru küll, mis sa räägid,” ütles Johansson, kelle mõtted näisid juba mujal olevat. „Ma õppisin oma isalt üht asja,” jätkas ta.
„Nii?”
„Kui ma väike poiss olin ja veel talus elasin,
