Ainult ämblikuvõrgud puuduvad, mõtles Lewin, ja esimese asjana otsis ta välja vana enesetapu Mälaröarnas. Enamjaolt taktitundest ja omaenda mälupiltide kooskõlastamiseks. Mingit asjalikku põhjust tal selleks ei olnud.
Esimene avaldus – „kahtlane surmajuhtum” – kandis peaministri mõrva järgset kuupäeva, laupäev, esimene märts 1986, ja selle oli koostanud Norrmalmi politsei sama kolleegi vihje alusel, kes oli ka temaga ühendust võtnud. Miks see Norrmalmi politsei kätte sattus, oli segane, Mälaröarna kuulus teise piirkonna alla, aga ilmselt tulenes see sellest, et vihjega saabunud politseinik töötas seal, samuti pärast peaministri mõrva valitsenud üleüldisest kaosest.
Avaldus oli kõige peal ühes kaustas, milles oli ka lahkamisprotokoll, tehnilise uurimise andmed sellest Ekerö majast, kust oli leitud endine valvur, kes oli end keldritoas üles poonud, läbiotsimisel leitud, kuid enesetapuga mitte seotud revolvri tehnilised andmed, samast relvast tehtud proovilaskmine ja ballistiline võrdlus kahe kuuliga, mis olid leitud peaministri mõrvapaigast. Kuigi juba siis teati, et enesetapja relva kaliiber oli hoopis teine ja palju väiksem kui sellel relval, millega kurjategija peaministrit tulistas.
Kaustas kõige all olid viie tunnistaja ülekuulamisprotokollid: mehe endine naine ja neli naabrit. Kõige taga oli memo, mille Lewin oli koostanud juhtumi lõpetamisel. Veendunud, nagu ta toona oli, ja ilma vähimagi kõhkluseta, mis muidu painas teda alati rohkem kui peaaegu kõiki tema kolleege, et endalt elu võtnud mehel ei olnud Olof Palme mõrvaga mitte midagi pistmist.
Kui palju lihtsam oleks kõik olnud, kui see oleks ikkagi olnud tema, mõtles Lewin ohates.
Vanade parkimistrahvide koopiate jaoks oli omaette kast. Reede pärastlõunast 28. veebruaril 1986 kuni laupäeva, 1. märtsi pärastlõunani olid parkimisvalvurid kirjutanud trahvikviitungeid ligi kahele tuhandele valesti pargitud autole Suur-Stockholmi piirkonnas, Arlanda lennuväljal, Uppsala, Enköpingi ja Södertälje rongijaamas ning Nynäshamni, Norrtälje, Kapellskäri ja Põhja-Upplandi Hargshamni sadamas. Politseipiirkondade ja Stockholmi valvepiirkondade järgi virnadesse sorteeritud. Ajalises järjestuses alates trahvil olnud kellaajast. Kummipael korralikult ümber, ja küllap oli tema ise suurema osa neist pakkidest kokku pannud.
Virnade otsas oli sinine arhiivikaust. Kaustas olid üheksateistkümne parkimistrahvi koopiad, mida Lewin oli seostanud omaenda asutuse või üksikute politseinikega. Kuus neist puudutasid politseivärvideta operatiivsõidukeid ja kõik trahvid olid kustutatud. Ülejäänud kolmteist puudutasid autosid, mille omanikena olid registreeritud tema kolleegid.
Üheksa neist olid oma trahvi määratud aja jooksul tasunud ja kuna nende sõidukid olid seisnud nende kodu lähedal, ei olnud selles kindlasti midagi kummalist. Kaks trahvi olid tasutud pärast meeldetuletust ja ka seal ei leidnud Lewin midagi imelikku.
Ta oli rääkinud mõlema sõiduki omanikuga ja üks neist oli ausalt üles tunnistanud, et ta oli olnud naise juures, kes ei ole mitte tema ametlik abikaasa. Lisaks oli see naine samuti politseinik ja kui Palme uurijatel tõesti midagi muud teha ei ole, siis võivad nad loomulikult ka temaga rääkida. Pigem see kui sattuda televisiooni ühiskonnasaate arutelu objektiks niinimetatud politseijälje osana. Kui Lewin oleks nii kena ja ei räägiks tema abikaasaga, siis oleks ta väga rõõmus. Lewin oli piirdunud kolleegi/armukesega ja tõmbas pärast seda vestlust järjekordse potentsiaalse peaministrimõrvari nimekirjast maha.
Nimetatud ööpäevast jäi järele kaks valesti pargitud sõidukit, mille omanikud olid politseinikud ja trahvid olid tühistatud. Mõlemal juhul oli omanik kasutanud neid tööülesannetes. Ühel juhul oli tegu narkoosakonna uurijaga, kes oli kohtunud allikaga ja eelistas kasutada politseiameti teenistusautole omaenda Alfa Romeot, kuna see torkas neile, keda tema jahtis, märksa vähem silma kui politsei Saabid või Volvod.
Teisel juhul oli tegu kaitsepolitsei kolleegiga, kes oli astunud läbi isiku juurest, kes viibis ühes kapo turvakorteris. Muidu näis kõik klappivat. Nii aadressid, kus sõidukid seisid, kui ka kellaajad, mil trahvid välja kirjutati, rääkisid selget keelt, et nendel sündmustel ei olnud peaministri mõrvaga kõige vähematki pistmist. Lisaks oli ta saanud kinnituskirjad nii narkoosakonnast kui ka kaitsepolitseist.
Ma ei saa aru, kuidas ma jaksasin, isegi tol ajal, mõtles Lewin, kui ta oma vanad kastid tagasi lohistas ja selja säästmiseks omaette virna ladus.
Seejärel hakkas ta tegema seda, mida oli Holtile ja Matteile lubanud. Juba ainult nende uurimisdokumentide leidmine, mida ta vajas oma tööks, oli andnud talle tegevust hilisõhtuni. Alles kümne paiku lahkus ta politseimajast. Ta sõitis metrooga koju Gärdetisse. Kõhkles hetke oma kodukvartali 7-Eleveni poe juures. Jõudis otsusele, läks sisse ja ostis võileiva ning pudeli mineraalvett. Kui ta oma korterisse astus, oli kõik jälle nagu tavaliselt. Ees ootas järjekordne üksildane öö ja järgmisel hommikul järjekordne sama sisuga päev. Päevade ja ööde jada, mis ei paista iial otsa lõppevat, mõtles Lewin, kui ta lõpuks uinus.
7
Anna Holtile ei tulnud mõttessegi Palme-ruumis istuda. Selle kipaka kokkupandava laua ääres, mille nad olid ise kohale tassinud ja kuhu hädavaevu mahtusid ära arvutid, mis Lisa Mattei nende jaoks ühendanud oli. Sellepärast oli Lisa nendesamade arvutite abil lokaliseerinud dokumendid, mida Holt vajas „Palme-mõrvari” Christer Petterssoni uurimiseks. Lõpuks olid nad üheskoos tassinud materjali Holti kabinetti, kus ta kavatses neid rahus ja vaikuses lugeda. Kokku kümmekond kausta, mis moodustas kõigest murdosa kogu Petterssoni kohta käivast materjalist. Samas olid need osad, mis Mattei hinnangul pidanuks katma olulisima tema isikust kuni süüdistuse esitamiseni mais 1989, eluaegse vangistuse määramiseni Stockholmi linnakohtus paar kuud hiljem ja kuni kõik see keerati pea peale, kui üksmeelne ringkonnakohus ta sama aasta novembris süüdistusest vabastas.
Kui Holt oma koormaga ruumist kadus, oli ta märganud Jan Lewini murelikku pilku. Lewini maailmas ei olnud seda laadi dokumendid asjad, mis kaenlasse võtta ja minema viia. Kõige vähem veel siis, kui neid hoiti Palme-ruumis. Väljavõetud dokumendid tuli eraldi nimekirja märkida, tagasi tuua niipea, kui ülesanne oli täidetud, ja tagasitoomine samas nimekirjas fikseerida. Kuupäev, kellaaeg, allkiri. Et kõik ta kolleegid tegid nii nagu Holt, oli küll tõsi, aga samas ka kurb selgitus sellele, et temasugustel hoolikatel inimestel oli sageli paras peavalu oma tööks vajalikke dokumente leida.
Kahju, et Jan on selline pabistaja. Ta näeb ju tegelikult väga hea välja, mõtles Holt, kui ta koos Lisaga uksest välja, omaenda kabineti segamatusse kadus.
„Kas ma saan sind veel millegagi aidata?” küsis Lisa Mattei, kui ta kaustad Holti lauale asetas.
„Praegu on hästi,” naeratas Holt. „Eks sul ole endal ka tegemist.”
„Ma koostasin sulle selle,” ütles Mattei, andes Holtile kiletasku, mida ta oli kaenla all hoidnud.
„Mille kohta?” küsis Holt.
„Mõningad huvipakkuvad kuupäevad Christer Petterssoni kohta ning tema väljavõte isiku- ja karistusregistrist. Leiad selle kindlasti ka mingist kaustast, aga lisakoopia võib ju ikka olla, kui tahaksid ise märkmeid teha. Muidu ei ole midagi erilist ja enamikku sa kindlasti juba tead. Aga mõnikord võib olla hea, kui täpsed kuupäevad ja sellised asjad on käepärast.”
„Millal sa seda jõudsid?”
„Niipea kui ma teada sain, millest Johansson rääkida tahab.”
„Aga see oli ju enne seda, kui me otsustasime, et mina uurin Petterssoni.”
„Keegi meist pidi seda tegema,” nentis Mattei õlgu kehitades. „See oli ju ette teada,” ütles ta naeratades.
„Aitäh,” ütles
