hästi aru ei saa, on see, et te määrasite kolm riigi kõige kogenumat mõrvauurijat tegema tööd, mis kõlab minu kõrvus nagu tüüpiline arvutiekspertide ülesanne,” küsis naine naeratusega, mis oli nii sõbralik, et ennustas ilma vähimagi kahtluseta hoopis midagi muud.
„Minu jaoks oli see üsna enesestmõistetav,” ütles Johansson. „Kui sellist materjali praegu sorteerima hakata, läheb tarvis väga kogenud mõrvauurijat, kui teie enda sõnu kasutada.”
„Aga arvutid ja andmetöötlus pole päris nende valdkond?”
„Ma kardan, et te alahindate mu kolleege,” ütles Johansson. „Kõikidel on politseinikuhariduse kõrval ka hea akadeemiline haridus ja üks neist on muide filosoofiadoktor. Minu arvates ongi tema võib-olla siin riigis see politseinik, kellel on kõigis nendes küsimustes kokku kõige suurem kogemus. Mõrvauurijana on tal märkimisväärne kogemus. Politseitööks on tal unikaalne kogemus nii teaduslikult, statistiliselt kui ka – mis puudutab infotehnoloogiat – selles, kuidas oleks arukas käsitleda väga suuri eeluurimismahte.”
„Aga teie ise,” küsis naine äkki. „Teie olete ju legendaarne mõrvauurija. Te ei ole tundnud kiusatust lahendada peaministri mõrv?”
„Mis puudutab arvuteid ja tohutuid andmemasse ja selliseid asju, siis olen mina vana kooli mees,” ütles Johansson. „Olen südamest rõõmus iga päev, kui mul õnnestub omaenda arvutisse sisse logida.”
„Nii et te pole kunagi tundnud ahvatlust?”
„Muidugi olen,” vastas Johansson. „Aga õnnekombel olen ma nüüdseks piisavalt vana ja tark, et jätta see nende hooleks, kellel on selles asjas rohkem taipu kui minul. Mul töötavad Palme juhtumiga tublid inimesed. Minu ülesanne on hoolitseda selle eest, et nad ei upuks paberitesse, mis nad on endale kokku kogunud.”
„Te ütlete seda nii, nagu oleks tegu puhtalt töökeskkonna küsimusega.”
„Jah,” vastas Johansson. „Just selliste küsimustega peavadki minusugused tegelema. Hea töökeskkonna loomisega, et kolleegid saaksid tööd teha. Küllap teil on meeles, mis juhtus selle looga eelmisel korral, kui hulk vanu ülemusi võtsid endale järsku pähe, et tuleb hakata ringi lippama ja jälitustööd tegema.”
Ka Anna Holt, Jan Lewin ja Lisa Mattei olid pühendanud suure osa õhtust Johanssoni teleesinemiste jälgimisele.
See mees on täiesti kirjeldamatu, mõtles Anna Holt, kui ta neljanda kanali hilisõhtused uudised kinni vajutas. Kuidas tal õnnestub täiesti normaalsed inimesed ikka ja jälle jutujärjelt kõrvale kallutada ja hakata ühtäkki rääkima millestki hoopis muust, sest et tema on otsustanud sellest rääkida. Aga nüüd on viimane aeg magama minna, kui ta tahab suuta ronida selle paberimäe tippu, mille alla Johansson ta matnud oli.
Mees, kes näeb nurga taha, mõtles Lisa Mattei pidulikult, ja äkki ei tundnud ta enam mingit kõrgusekartust. Siis ta läks istus oma arvuti taha, sest tal oli tulnud üks mõte.
Hea akadeemiline haridus, eks nii või ka seda nimetada, mõtles Jan Lewin, istudes täielikus üksinduses oma väikeses Gärdeti korteris. Tal oli seljataga õigusteaduse ülevaatekursus, nelikümmend punkti kriminoloogias ja sissejuhatav kursus statistikas, mille ta oli pooleli jätnud, sest ei saanud kõikidest valemitest ja numbritest õieti sotti.
Kõige hullem oli aga see, et see pisku, mis ta oli tänu sellele akadeemilisele haridusele omandanud, seisnes tõelistes enesestmõistetavustes või asjades, mida ta niigi teadis. Kui statistikat muidugi mitte arvestada, sest see tekitas temas enamjaolt segadust. Viimane aeg kotile minna, mõtles ta. Siis võttis ta riided seljast, pesi hambad ja heitis magama. Nagu ikka, vähkres ta mitu tundi, enne kui lõpuks uinus.
Hinda olukorda adekvaatselt ja mõtle see endale meeldivaks, mõtles ta. Kuidas seda teha, kui üksindus on röövinud su elust nii sihi kui ka mõtte.
Johansson ise tundis end lausa oivaliselt. Ta oli õhtu lõpetuseks lugenud veel paar peatükki Grimbergi raamatust Gustavi aja ja Gustav III mõrva kohta. Siis istus ta oma arvuti taha ja läks internetti, et uurida lähemalt just selliste meeste mõrvu nagu Gustav III ja tema enda mõrvaohver. Vilumus, millega ta seda tegi, üllataks kindlasti vähemalt üht TV4 naisreporterit.
Huvitav, mõtles Johansson. Aga seda oled sa ju tegelikult kogu aeg kahtlustanud, mõtles ta, kui kaks tundi hiljem duši all seisis ja oma uute mõtete üle juurdles, samal ajal kui tema peas oli hakanud kuju võtma üks päris isiklik idee.
Seejärel hakkas ta mõtlema suure kuningas Gustavi mõrva politseijuurdlusele rohkem kui kakssada aastat tagasi. Tõeliselt suurepärane juurdlus. Tolle aja tingimustes oli toonane politseiülem Georg Liljensparre teinud kõik, mida tõeliselt politseinikult oli oodata. Kõike seda, mis tema 194 aastat hiljem ametis olnud järeltulijal oli untsu läinud.
Kõigepealt oli Liljensparre sulgenud ooperimaja uksed, enne kui keegi välja oleks jõudnud lipsata. Lasi üles märkida kõikide kohalviibinute nimed ja tegi mõned sissejuhatavad ülekuulamised. Seejärel uuris ta isiklikult kaht püstolit, mis kurjategija oli kuriteopaigal maha visanud. Üks oli laetud, teisest oli hiljuti tulistatud, mõlemat oli hiljuti parandatud. Lisaks sai ta seda teha, ilma et oleks pidanud kordagi mõtlema sõrmejälgedele või DNA-le, mõtles Johansson ja naeratas, samal ajal kui vesi muudkui voolas.
Järgmisel päeval oli Liljensparre kutsunud enda juurde linna relvasepad ja üks neist tundis relvad otsekohe ära. Tema oligi neid kahe nädala eest parandanud ühele kaptenile nimega Jacob Johan Anckarström. Samale Anckarströmile, kes oli eelmisel õhtul olnud maskiballil ja keda saatis juba ammust aega kuningavihkaja kuulsus.
Anckarström toodi ülekuulamisele, ta tunnistas teo üldjoontes kohe üles ja Liljensparre oli rõõmsalt edasi marssinud. Kindla peale samades punastes villastes sukkades, mida ta kannab sellel täisportreel, mis ripub ikka veel Stockholmi vanas politseimajas politseiülema koridoris. Üksteise järel olid idee algatajad, kaasosalised, vandenõulased ja üleüldse opositsionäärid sattunud türmi, kus hea hulk neist püüdis otsekohe end vabaks rääkida, kellates teiste peale, kes juba sealsamas istusid.
Tol ajal pidid meil olema head ülekuulajad, mõtles Johansson rahulolevalt, seebitades eriti hoolikalt kaenlaaluseid.
Kui vahistatute hulk ületas saja, politseiülem aga muutus iga päevaga üha ambitsioonikamaks, leidsid võimukandjad ilmselt, et selleks korraks ehk aitab. Liljensparre vabastati oma ülesannetest, uurimine lõpetati, enamik vahistatuid lasti vabaks. Vaid kõige lähemalt seotud asjaosalised mõisteti süüdi ja nad said üllatavalt leebed karistused, aega ja kuritegu arvestades, erandiks Anckarström, kes raiuti tükkideks.
Tänamatu on vaese politseiniku töö, olenemata sellest, kuidas asi lõpeb, mõtles Lars Martin Johansson. Iga asi omal ajal, mõtles ta. Keeras vee kinni ja küünitas rätikut võtma.
Siis heitis ta voodisse ning viie minuti pärast magas sügavalt, ilma et tema norskamine ühtainsatki inimest oleks häirinud.
6
Hoolimata sellest, mida ta oli sissejuhataval koosolekul Holtile ja Matteile öelnud, alustas Lewin oma vanadest kastidest. Samadest kastidest, mis sisaldasid kõike maa ja taeva vahel ning mille väärtus politseitöö seisukohast oli parimal juhul kahtlane. Selle uurimise tulemus, mille eest ta oli rohkem kui kakskümmend aastat tagasi vastutanud.
Tol korral polnud ta midagi leidnud ja hiljem ei proovinudki vist enam keegi. Kolm tavalist papist kolimiskasti, mis seisid sadade teiste omasuguste hulgas. Muidugi igas virnas kõige alumistena, nii oli ju alati. Üles leidis ta need omaenda käega kirjutatud sisukirjelduste
