Miks sa mulle ei öelnud?”
„Oh, eks ma oleks vist pidanud,” ütles emme ja ulatas järgmise lusikatäie Alice’i paokil suhu. „Aga siis tõmbas mu tähelepanu kõrvale sinu õe nunnu olek, siis sinu isa nunnu olek ja siis nägin ma röstri peal omaenda peegeldust ning minu tähelepanu tõmbas kõrvale minu nunnu olek. Ma täitsa unustasin sinu. Olen paha ema. Olen paha-paha ema.”
„Jäin juba bussist maha. Kas saad mind kooli sõidutada?”
„Aga mul on veel sussid jalas.”
Valküüria peatus, esimene lusikatäis krõbinaid poolel teel suuni. „Või… noh… Võiksin täna koju jääda. Veidike kodus õppida. On paar testi, mille jaoks pean kordama…”
„Ma ei tea nüüd,” lausus ema ebalevalt. „Jääd koju? Koolist? Jääd laupäeval koolist koju?”
Valküüria pillas lusika kaussi. „Mida?”
Emme irvitas. „On nädalavahetus, Steph. Sul ongi lubatud sisse magada.”
Valküüria sulges silmad ja pigistas ninajuurt. Kaks mälestustekomplekti ja kumbki ei vaevunud teda sellest asjaolust teavitama. „Olen ületöötanud,” otsustas tüdruk. „Teen koolis liiga palju. Peaksin õppimist vähendama, võib-olla kodutööde tegemise lõpetama. Peaksin kindlasti kasutusele võtma hoopis kolmepäevase nädala.”
„Ma ei näe kuidagi võimalust, et see juhtuks. Võib-olla peaksid pigem hakkama pöörama tähelepanu sellele, mis päev on,” teatas emme.
Valküüria kortsutas kulmu. „Ma ei mõista, kuidas see mu koormust vähendada aitab,” ütles ta samal ajal krõbinaid mugistades.
Avanes esiuks. Sisse astus isa ja asetas lauale toidukoti. „Suur kütt-korilane on võidukalt naasnud,” kuulutas ta. „Toon naisperele ajalehti, värsket piima ja leiba. Ajalehed lasid mul end mõnusalt jahtida, aga leival-piimal polnud lootustki.”
„Tubli töö, kallis,” tunnustas Valküüria emme.
Isa istus. „Ja lisaks leidsin Stephaniele uue poisi.”
Valküüria tõmbas krõbinad kurku ja emme tõstis järsult pilgu. „Sa tegid mida?”
„Ma tean – see avaldab teile muljet. Saadate mind leiva järele ja mina tulen tagasi poisiga. Noh, mitte otseses mõttes. See oleks veider. Isegi minu kohta.”
„Issi,” köhis Valküüria, „mida sa tegid?”
„Kohtusin poes Tommy Boyle’iga,” jätkas issi. „Tunned ju Tommy Boyle’i, eks? Umbes minuvanune? Veidike väiksem kui mina, liivakarva juuksed? Kannab alati polosärke. Tead teda küll, tead-tead. Oled teda näinud. Ta on pärit Navanist, nii et tal on rääkides see kõva Navani aktsent4. Abielus selle pruunipäise naisega, kes kannab alati neid kingi. Tead teda küll.”
„Mul pole aimugi, kellest sa räägid.”
„Ei, on küll,” kinnitas issi. „Tal on need liivakarva juuksed.”
„Issi, mul pole õrna aimugi.”
„On-on. Ma ei tea, kuidas teda veel kirjeldada. Melissa, kuidas sina teda kirjeldaks?”
Valküüria emme ulatas Alice’ile järgmise lusikatäie. „Tal on ainult üks käsi.”
„Ahjaa, see käevärk.”
Valküüria põrnitses. „Miks sa ei võinud sellest alustada? Kas see poleks kõige ilmsem tunnus?”
Issi näis segaduses. „Aga ta juuksed on tõeliselt liivakarva ja ta kannab alati polosärke. Alati need seljas, ükskõik millise ilmaga.”
Valküüria nõjatus toolile. „Hea küll, see on Tommy Boyle. Olen teda linnas näinud. Mis siis? Mis sellel poiss-sõbraga pistmist on?”
„Tema poeg. Nimeks Aaron. Väga tore sell. Sinuvanune. Tommy rääkis, et Aaronil pole kunagi tüdrukut olnud. Mina ütlesin siis, et ta peaks sinuga välja minema. Niisiis toob Tommy poisi siia, et teda tutvustada.”
„Oh, Desmond,” nurises Valküüria emme. „Oh, Desmond, ei.”
„Mida? Mis lahti? Me teeme nad ainult omavahel tuttavaks, mitte ei sobita abielu kokku. Äkki nad meeldivad üksteisele.”
„Võta telefon ja ütle talle, et tühistad selle,” sõnas Valküüria.
„Ma ei saa seda teha, Steph. See näiks ebaviisakas. Kohtu lihtsalt selle poisiga. Vestelge natuke. Ei mingit survet.”
„Ohtralt survet, issi! Ohtralt survet! Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid!”
Issi ristas rinnal käed. „Ma ei saa aru, miks te mõlemad nii närvi lähete. Arvasin, et oleksid õnnelik. Sul pole Fletcherist saadik oma poissi olnud, nii et ükskõik millisel päeval astuks sa sisse imeliku vennikesega käevangus ja teataks: „Hei, issi, hei, emme – see on minu uus poiss.” Ja siis me peaks teda tundma õppima, temaga ära harjuma ning taipama, on ta õige mees või mitte. Kes teab, millise kuti sa meile siia tood? Fletcher oli sinust vanem, nii et ilmselt oleks järgmine veel vanem. Tal oleks tätoveeringud või augustamised või kimaks mootorrattaga ringi või midagi. Mina ei taha, et hakkad käima väljas mingi kahekümnesega. Oled selle jaoks kaugelt liiga noor. Kohtusin Aaron Boyle’iga ja ta on tore sell, Stephanie. Vaikne ja viisakas. Just seda sorti poiss, kelle pärast ma ei peaks muretsema, sest kogu selle sinu enesekaitsevärgi puhul suudad sa ilmselt ta pooleks murda.””
„Helista Tommyle ja tühista see,” nõudis Valküüria uuesti.
„Ah, Steph…”
„Des, ma tean, et teed seda sellepärast, et armastad Stephi. Sa tahad loomulikult, et kõik tema poisid kohtleks teda austusega, aga see pole sinu teha. Me lihtsalt peame usaldama, et meie tütar on hea iseloomutundja.”
Valküüria pähe vupsas pilt Caelanist ja ta peksis selle minema suure vaimse kurikaga.
„Aga Aaron on imetore kutt,” vingus issi. „Ja ma ei saa Tommyle helistada. Ma lihtsalt ei saa. Ma ei tea tema numbrit.”
„Ma ei räägi sinuga enne, kui see lollus on tühistatud,” lausus Valküüria talle ning jätkas krõbinate söömist.
Isa vajus lönti. „Aga mis siis, kui lähen sinna ja uksele tuleb Aaron? Siis pean talle teatama, et mu imeilus tütar ei taha temaga mingit tegemist teha. Midagi sellist purustaks temasuguse hapra hinge.”
„Oleksid võinud mõelda sellele siis, kui kogu selle jama korraldasid,” ütles Melissa. „Ja kuni see on tehtud, ei räägi ka mina sinuga.”
Isa vaatas kallist kaasat suurte anuvate silmadega, kuid abikaasa eiras teda ja keskendus Alice’ile. Kuni selle hetkeni oli Valküüria õde omaette vaikselt kurisenud, kuid isegi tema jäi nüüd vait. See oli viimane piisk. Valküüria issi tõusis püsti.
Ja siis helises uksekell.
„Ei,” teatas Valküüria otsustavalt.
„Aa,” üllatus issi käekella vaadates. „Ta on pisut varajane.”
Valküüria kargas ropsti püsti. „Sa palusid neil tulla täna
