saan aru, et eelmisel ööl pääses liikvele libahunt. Libahunt. Kardame – ja taas kord, me ei taha kõlada lugupidamatult –, et sellistel hetkedel paistab välja teie suhteline kogenematus.”
Ravel noogutas. „Aga ma pole endiselt päris kindel, mis eesmärki Ülemkogu siiski teenib. Soovite veenmist, ent ei paista olevat rahul, kui seda teeme. Mida enamat te siis soovite?”
„Peame teie pädevust omal käel tõestama.”
Ravel vaatas Traageli poole. „Kuidas see sinu jaoks kõlab?”
„Kõlab nii, nagu tahaks nad meie järele valvata ja meile käsulauad ette anda. See ei kõla loogiliselt, sest nagu igaüks teab, on iga Pelgupaik omaenda valvekoer, kes vastutab ainult iseenda ees.”
„Ajad muutuvad,” nentis Strom. „Me ei saa võtta riske, mida võtsime varem. Ainuüksi viimase kuue aasta jooksul on teil olnud Serpin ja Vengeus ja Põrgu Kaaskond, kes üritavad tuua tagasi Nägudeta Jumalaid. Teil oli Skarabi katse mõrvata otse-eetris kaheksakümmend tuhat inimest. Teil oli Jäänuste puhang, mis ähvardas levida üle maakera ja alles kaksteist kuud tagasi ilmus välja Surnumanajate messias, kes kavatses tappa kolm miljardit inimest. Kui see kuutõbine Darquesse tõesti alustab viimsetpäeva siit Iirimaalt, teeb see kokku seitse maailma muutvat sündmust üksteise järel. Kuidas te ülepea eeldate, et me selle peale reageeriks? Pelgupaigad kardavad, et ühel päeval teie seltskond õigeks ajaks kohale ei jõua.”
„Enne kui protestite,” sekkus Sult, „las ma küsin teilt ühe küsimuse. Kui teie poolel poleks Luuker Leebesurma ja Valküüria Kaini, kas me elaksime üldse veel ja peaks just praegu seda vestlust?”
„Detektiivid Leebesurm ja Kain töötavad Pelgupaiga ning selle maagide täie toetusega,” poetas Ravel vaikselt. „See on meeskondlik töö.”
„Te toetate neid, kuid tõsise töö teevad nemad,” teatas Sult. „Ja nad ei ole alati kohal või siis pole nad alati piisavalt kiired. Nad teevad vea. Nad libastuvad. Ja kui see juhtub…” Sult jättis lause pooleli ja Strom jätkas tema eest.
„Administraator Sult osutab üksnes sellele, et te ei saa asetada maailma julgeolekut kahe isiku õlgadele. Varem või hiljem purustab see nad. Meie lihtsalt pakume tuge, Erskin. Kui tunnetame, et teie Pelgupaik on piisavalt tugev, siis seda me teistele teatamegi ja asi unustatakse.”
„Ja kui te ei tunne, et oleme piisavalt tugevad,” küsis Mist.
„Siis aitame teid. Varustame teid vajadusel Raiduritega, sortsidega. Ja lisaks leidub veel vist ka võimalus vastutust jagada.”
Traagel surus ta pilguga paigale. „See tähendab, et võtate üle.”
„Ei, muidugi mitte. Oleme siin selleks, et aidata. Issand küll. Meil pole mingit tagamõtet.”
„Ja kui me ei taha teid siia?”
Strom näis haavunud.
„Kardan, et peame siiski seda nõudma,” teatas Sult. „Ma ei taha seda öeldes sugugi lugupidamatult kõlada, kuid Ülemkogule anti teatavad vetoõigused ja volitused, mida võime hiljem pikemalt arutada. Olen selles kindel.”
„Teatud volitused, millega meie pole nõustunud,” ironiseeris Mist.
„Vastab tõele,” möönis Sult. „Kui soovite meile ligipääsu keelata, on teil see õigus. Ent iga selline käik lõikaks teid ülejäänud maailmast ära. Oleksite isoleeritud. Üksi. Poleks kedagi, keda vajadusel appi kutsuda.”
„See kõlas küll varjatud ähvardusena, härra Sult.”
„Vabandust. Soovin üksnes olukorra tõsidust rõhutada.”
„Arvan, et hakkame seda aimama,” teatas Ravel. „Peame arutama teie… ettepanekut enne, kui vastuse anname.”
„Muidugi,” noogutas Strom ja mõlemad mehed tõusid püsti. „Meil on sortsid ja Raidurid ootel ning valmis aitama puhtalt toetamise eesmärgil. Paraku saame neid hoida vaos ainult seitse päeva. Pärast seda päeva järgmisel nädalal peate meie abipakkumise tagasi võtma.”
„Ja seejärel?” küsis Traagel.
„Ja seejärel võtame tarvitusele otsustavamad meetmed.”
Strom ja Sult kummardasid kergelt ja sammusid toast välja.
„Nii et meile pole alles jäänud mitte üksnes kindel ähvardus, vaid nüüd on meil ka kindel tähtaeg kaelas,” nentis Traagel.
Ravel vajus toolirüppe tagasi. „Sellest tuleb veel pagana suur jama.”
4
ELIZA
Nool lõikus jooksva mehe jalast läbi ja saatis ohvri kriisates porri.
„Hea lask,” tunnustas Eliza Skorn.
Christophe Nokturn tõmbas järgmise noole vibunöörile ja nad kõndisid pimedas metsas edasi. „Väidetavalt peetakse inimest kõige ohtlikumaks saagiks, aga fakt on see, et küülikutele on märksa raskem pihta saada. Samas pole midagi muud sellist kui paaniline kiljatus, mille surelik laseb teele siis, kui aimab peatset surma. See pakub omal moel täitsa lõõgastust.”
„Kuuldavasti olid kunagi üsna osav kütt. Näen nüüd, et kõik lood on tõesed.”
„Teen seda poisikesepõlvest saati,” lausus Nokturn. „Mu isa tavatses meid välja viia. Mind ja nelja venda.”
„Ma ei teadnudki, et sul on vendi.”
„Polegi. Kui jõudsime teismeliseikka, viskas isa meid kõiki auku ja kuulutas, et eluga väljub vaid üks. Mina olin vendadest kõige väiksem, aga kõige armutum.”
„Kui võluv lugu.”
„Siis olid teised ajad. Lihtsamad ajad.” Nokturn laskus vibuküti asendisse, tõmbas nööri vinna ja lasi noole lendu. See tabas lonkavat surelikku selga. Surelik kukkus näoli. „Mida sa tahad, Eliza?”
„Oh, asi pole üksnes selles, mida mina tahan. Vaid ka selles, mida sina tahad. Peaksime liitlased olema. Kui ühendame Nägudeta Jumalate Kiriku ja sinu juhitava kiriku Ameerikas, saaksime koos selle maailma joonele tagasi viia,” pakkus Skorn.
Nokturn kõkutas naerda. „Ja vot seal ongi meie probleem.”
„Jah?”
„Minu kirik ei vaja sind, Eliza. Oleme niigi tugevad. Meid rahastab ja varustab vajalikuga seitsekümmend protsenti nendest maagidest, kes austavad Nägudeta Jumalaid. Liita meid sinu kirikuga ei annaks meile seda tasu, mida see annab sulle.”
„Aa, aga minu arust eirad sa tahtlikult paari tähtsat fakti. Meil on midagi, mida teil pole – nimelt Maagiahäll. Põrgu Kaaskond tõi ainult paar aastat tagasi edukalt läbi kolm Nägudeta Jumalat. Meil on saavutusi, nagu öeldakse. Meil on usaldusväärsust.”
„Aga te olete nõrgad.”
„Sinu organisatsiooniga võrreldes, võib-olla. Aga me muutume tugevamaks. Ja ma ei ütle seda selleks, et solvata, aga vähemalt pole mina tagaotsitav kurjategija.”
Nokturn naeris. „Ei solvugi. Ent kui aus olla, on mu põgenikustaatus koguni mu kirikut aidanud. Need,
