all kokku.
„Ma ei ole liblikas,” nuuksus Jerry, Valküüria aga väänles ja vähkres tema all.
Raidurid saabusid õigel ajal, nagu nad seda tavapäraselt ikka tegid. Nad talutasid Jerry Houlihani ilmetusse kaubikusse ja kohtlesid teda üllatavalt leebelt anonüümsete käsilaste kohta, kelle selgadele olid kinnitatud vikatid. Seejärel peatas Valküüria takso ja käskis juhil end Phibsborough’sse sõidutada. Nad peatusid Leebesurma kiiskavmusta Bentley kõrval.
Leebesurm ootas varjudes. Kaaslane kandis tumehalli ülikonda ja tema kaabu oli sügavale lauba kohale tõmmatud. Täna ilmestas teda pika nina ja kitsehabemega mehe nägu. Leebesurm osutas peaga ühe kortermaja ülemisel korrusel oleva pimeda akna poole.
„Ed Stynes,” poetas ta. „Nelikümmend aastat vana. Elab üksi. Pole abielus, pole lapsi. Läks hiljuti tüdruksõbrast lahku. Töötab helitehnikuna. Võib olla libahunt.”
Valküüria vahtis sõpra pahaselt. „Sina ütlesid mulle, et pole olemas selliseid asju nagu libahundid.”
„Mina ütlesin sulle, et pole enam olemas selliseid asju nagu libahundid,” parandas Leebesurm. „Nemad surid välja üheksateistkümnendal sajandil. Erinevalt teatud teistest ööolenditest, keda ma võiks mainida, aga ei maini, olid libahundid inimkujul üldiselt tublid inimesed. Nad tundsid oma veriste öötegevuste üle sedavõrd suurt nördimust, et tegutsesid aktiivselt iseenda süngema poole vastu. Nad otsisid ravi ja eraldusid. Tegid, mida iganes vaja hoolitsemaks selle eest, et nad needust teistele ei levitaks.”
„Erinevalt vampiiridest,” urises Valküüria.
„Sina mainisid neid, mitte mina.”
„Kui libahundid välja surid, miks on Ed Stynes siis sinu arvates libahunt?”
„Eelmisel ööl teatasid selle piirkonna elanikud suurest koerast või karuks riietunud mehest,” selgitas Leebesurm. „Ta ei teinud kellelegi viga – libahundid teevad seda oma esimesel korral harva, kui neid just nurka ei suruta. Aga teisel korral lähevad asjad palju vägivaldsemaks.”
„Aga kui libahundid on välja surnud…”
„Nakkus on põlvkondade kaupa lahjenenud, kuid maailma rahvastikus leidub veel tibatilluke murdosa. Liiga nõrk, et ilmutada end iial tegeliku moondumisena – kui just selle nakkuse kandjad ei saa järsku ja arusaamatul moel maagilisi võimeid.”
„Nii et Ed on nagu minu varasem liblikmees,” uuris Valküüria.
„Jah. Viimane muret tekitavalt pikas surelike reas, kes arendas välja võluvõime. Edi puhul käivitas see kahjuks ammu uinunud aspekti tema füsioloogias. Sul läheb seda vaja.” Leebesurm ulatas Valküüriale pika toruga püssi.
Tüdruku silmad vajusid pärani. „See on mulle? Sa annad selle mulle? See on nii lahe.”
„See on uimastipüss.”
Valküüria nägu vajus loppi. „Aa.”
„See on endiselt lahe,” kinnitas Leebesurm. „Aga hiljem annad selle mulle tagasi. See on osa komplektist. Teine on minul ja mulle meeldib neid koos hoida. See on juba laetud üheainsa uimastava noolega, nii et sa ei pea tegema muud kui sihtima ja päästikule vajutama. Nooles on piisavalt rahustit, et panna pikali…”
„Väike elevant?”
Leebesurm silmitses teda. „Mida?”
„Tead küll. Kui filmides jahitakse midagi ohtlikku, öeldakse alati, et nende uimastinooltel on piisavalt rahustit väikese elevandi pikali panemiseks.”
„Mis inimestel väikeste elevantide vastu on?”
„Noh, ei midagi, aga…”
„Nendes nooltes on piisavalt rahustit, et panna pikali üks libahunt, Valküüria. See on täpselt see, mida me jahime. Miks peaksime pikali panema elevandi, kui me ei jahi elevante?”
„See on lihtsalt midagi sellist, mida filmides öeldakse.”
„Elevandijahi-filmides?”
„Ei, mitte niivõrd seda.”
„Kui me jahiks libaelevante, saaks ma sellest viitest aru.”
„Pole olemas sellist asja nagu libaelevant.”
„Muidugi on. On olemas liba-praktiliselt-kõike. Libakoeri, libakasse, libakalu.”
„Libakalu?” küsis Valküüria imestunult.
„Nad ei kesta tavaliselt kuigi kaua, kui sa pole just vee läheduses.”
„Ma ei usu sind, Leebesurm. Olen liiga palju kordi minevikus selle reha otsa astunud.”
„Ma ei tea, millest sa räägid.” Leebesurm hakkas teed ületama.
Valküüria järgnes kaaslasele. „Aa, ei tea või? Sina väidad, et nad on päriselt olemas ja mina hakkan lõpuks endas kahtlema ja siis ma küsin: „Kas tõesti on olemas libakalu?” Ja sina vaatad minu poole ja ütled: „Issand küll, Valküüria, muidugi mitte. Ära ole nii rumal.” Ja mina seisan seal ja tunnen end lollisti. Täpselt nagu selle kalmaarirahva kolooniaga.”
„Millega?”
„Sa ütlesid mulle kunagi, et kalmaarirahvas on olemas.”
„Ja sina uskusid mind, Valküüria?”
„Ma olin kaksteist!”
Nad jõudsid kortermaja ukse juurde. „Ja ometi ei usu enamik kaheteistkümneaastaseid kalmaarirahva olemasolusse.”
„Olin kaksteist ja kergesti mõjutatav. Uskusin, mida sa mulle rääkisid.”
„Aa, neid aegu ma mäletan,” poetas Leebesurm mõnuga ja võttis revolvri välja. „Aga selliseid olendeid nagu libakalu leidub küll.”
Valküüria vaatas, kuidas kaaslane relva laeb. „Need ei näe välja uimastikuulidena.”
„Need polegi seda. Need on hõbedast. Ainus asi, mis garanteeritult ühe libahundi tapab. Kui jätta kõrvale pea maha raiumine. Aga samas…”
„Tapab pea maha raiumine enamiku olenditest,” lõpetas Valküüria lause.
„Täpselt.”
„Kui zombid kõrvale jätta.”
Leebesurm libistas revolvri tagasi õlakabuuri. „See relv on üksnes hädaolukorra, viimase võimaluse tagavaravariant. Ed Stynes on tubli mees. Mul pole mingit himu võtta temalt elu ainult seepärast, et ta paaril ööl kuus huntmeheks muutub.” Leebesurm võttis pintsakutaskust mõned muukrauad ja alustas ukse kallal tööd.
„Miks me sellega hommikuni ei või oodata?” küsis Valküüria. „Kas see poleks targem?”
„Ja jätaksime Edi täna öösel vabalt ringi uitama ja tapma?”
„On pime ja täiskuu. Mina ei kuule ulgumist. Äkki pole asi nii hull, kui sa arvad.”
„Ed pole lihtsalt veel moondunud. Ta on terve päeva tundnud end tavalisest
