inimene?”
„See on harva hea mõte,” tõdes Leebesurm ust avades ja muukraudu ära pannes. „Vahel see töötab, aga enamasti esineb moondumine ikkagi ja adrenaliinipuhang pühib rahusti kehast. Hunt ärkab vihasena ja selle uuesti pikali panemiseks läheb vaja topeltannust.”
„Me peame siis ootama seni, kuni Ed muutub koletiseks enne, kui saame midagi ette võtta?”
„Just.”
„See tundub olevat palju ohtlikum.”
„Ongi.” Leebesurm võttis välja Valküüria uimastipüssiga identse relva. „Valmis?”
„Ee…”
„Õige suhtumine, Valküüria.”
Nad tõusid treppi mööda kolmandale korrusele. Hoone oli vaikne, liikumatu, nagu hoiaks hinge kinni. Nad lähenesid Ed Stynesi uksele ja Leebesurm muukis luku hääletult lahti. Ta nihutas ukse pisut avali. Sees valgust ei põlenud. Leebesurma käed liikusid rangluude juurde ja vajutasid sealseid sümboleid. Võltsnägu sulas ära ja paljastas kolba.
Leebesurm sisenes ja Valküüria hiilis tema järel sisse ning sulges vaikse klõpsuga ukse. Uimastipüss oli raske. Ta hoidis seda kahe käega nii, nagu Leebesurm teda õpetas.
Seni urisemist kuulda polnud.
Nad astusid elutuppa ja vehkisid relvadega nurgast nurka, veendudes, et Ed Stynes polnud diivanile magama heitnud. Selles hämaruses oli raske midagi näha, kuid kuna Leebesurm ei tulistanud, järeldas Valküüria, et diivan on tühi. Tema võis ju olla siin ainus, kellel olid silmad, kuid Leebesurma pimedas nägemise võime oli endiselt tema omast parem. Nad liikusid mööda koridori ja uurisid väikest kööki. Kuuvalgus uhtus tööpinnale laiali aetud peavalutablettidest üle. Magamistoast kostis äkitselt oietus ja Valküüria vajutas vastuseks peaaegu päästikule. Leebesurm kallutas pead tema suunas ja tüdruk vahtis vihaselt vastu.
Leebesurm läbis koridori nii, nagu polekski teda üldse seal. Kass oleks ka rohkem kära teinud. Valküüria järgnes kaaslasele ja hoidis end seina äärde, kus põrandalauad vaiba all vähem krääksuks. Leebesurm läks magamistoa uksest mööda ja võttis koha sisse teisel pool.
Valküüria nihkus ette ja kasutas Stynesi magamistuppa piilumiseks vastasseinal olevat peeglit. Ta kuulis vandumist ja pimeduses toimus liikumine. Seejärel lülitati sisse voodi kõrval olev lamp. Valküüria tardus ja adrenaliin tulvas läbi kogu keha. Ent Stynes ei teinud muud, kui lükkas tekid kõrvale ja tõusis voodis istuli. Habe ajamata, näost kaame. Higistas. Näis valudes piinlevat. Ed ägas end püsti ajades. Valküüria heitis pilgu Leebesurmale ja häälis hääletult: Peitu? Ent Leebesurm raputas vaid pead ja niisiis püsis Valküüria paigal, silmad peeglil.
Stynes astus sammu ja vajus siis kahekorra.
„Oh issand…” kuulis Valküüria teda pomisemas.
Ed ajas end sirgeks nii ootamatu karjega, et Valküüria võpatas. Mehe sõrmed kägardusid, nagu pingutaks keegi lihaseid nähtamatul piinapingil, ja ta röökis endiselt. Valküüria polnud iial midagi sellist kuulnud.
Kollakas lambivalgus kiiskas mehe nahal, kust tungisid läbi paksud mustad karvad. Need põimusid ja pulstusid üle rinna ja selja, käsivarte ja jalgade. Mees kukkus põlvili, jalad muutsid kuju, luud pikenesid ja kohanesid. Ed põrnitses õuduse ja meeleheitega oma käsi, kui sõrmeküüned põrandale pudenesid ja nende asemele kasvasid teravamad ning pikemad küünised.
„Aidake mind,” ahmis ta õhku. „Aidake, keegi…”
Ed laskus neljakäpakile ja tema sisemusest väändus üles veel üks karje. Võigas heli kangutas end kõrist läbi ja mehe lõug läks paigast. See raksatas ja praksus ja hakkas väljapoole paisuma, nahk üle värskelt kujunenud koonu sirutumas. Kihvad lõhestasid igemeid ja karje muutus loomalikuks raevu ning valu uluks.
Leebesurm tõstis kolm sõrme püsti. Tüdruk vaatas, kuidas kaaslane luges – kaks, üks – ja astus seejärel ukseavasse, uimastipüss kerkimas. Valküürial kulus eeskuju järgimiseks lisasekund, sest oli kiireks tegutsemiseks nähtust liiga rabatud. Niisiis läks hunt temast täiesti mööda, kui magamistoast välja murdis.
Valküüria tõmbus tagasi ja kukkus pimedas. Ta üritas pingsalt mõistatada, mis vaid paari meetri kaugusel toimub. Midagi purunes ja midagi varises. Hunt lõrises ja Leebesurm vandus. Valküüria ei suutnud eristada muud kui tohutut karusnahamassi kahel jalal. Tüdruk vaatas tühja pihku ja imestas, kuhu pagana päralt tema relv kadus. Ta pühkis käega üle vaiba ja sõrmed puudutasid midagi metalset. Tüdruk viskus sinnapoole, pigistas kaba ja tõusis püsti. Valküüria pöördus, sõrm päästikul – ja miski lõi ta, selg ees, elutuppa. Valküüria tõukas vastu sellele, mis iganes see oli ja Leebesurm ronis tema pealt maha. Soend kargas taas Leebesurmale peale ja nad põrutasid vastu diivanit, keerasid mööblitüki külili ja kukkusid selle taha.
Valküüria tõusis põlvili ja hakkas jälle seda neetud püssi otsima.
Leebesurm röögatas, kui ta üle toa paisati. Leebesurm tabas hooga telekat ja ekraan purunes. Ta tõmbas ruloo akna eest ja hunt kargas kallale, surudes Leebesurma vastu maad. Olend rehmas uuesti ja uuesti ning Leebesurm karjatas. Valküüria nägi kuuvalguses, millise raevukusega karvane elajas tema sõpra tabas – selle küünised rebisid end läbi Leebesurma riiete, kraapisid häälekalt ribisid.
Valküüria nõksatas randmega ja varjud mähkisid end ümber hundi kaela ning sikutasid teda tahapoole. Samas tunnetas Valküüria kohe toorest jõudu, mis talle vastu võitles. Tüdruk ei suutnud teha midagi selleks, et takistada soendil end lahti rebimast. Elaja kollased silmad leidsid ta kiiresti üles.
Valküüria spurtis minema ja putkas tagasi magamistuppa, hunt kannul. Tüdruk kasutas akna purustamiseks õhku ja lennutas end sealt läbi. Klaas surkis võikalt riideid, kuid vähemalt oli ta nüüd väljas, langes läbi tühjuse ja hunt…
Hunt põrutas pihta ja Valküüria kaotas õhu üle kontrolli. Nüüd keerlesid nad kukkudes. Soend laksutas tüdruku poole lõugu ja küünised üritasid jakist läbi lõikuda. Siis tabas olend kriisates maapinda ja nad eraldusid üksteisest. Valküüria hüples kiiruga eemale ja rullus üle õue. Elajas tõusis püsti ja raputas enda selginemiseks pead, kuid selleks ajaks, kui see tagasi vaatas, pages Valküüria juba elu eest.
2 Vihje Zhuang Zi (370–287 eKr) mõistatusele, kus ta küsib, kas Zhuang Zi ei või olla hoopis liblikas, kes näeb unes, et on Zhuang Zi.
3 Dublini linnajagu
2
DUBLINI LIBAHUNT
Valküüria tõstis käed pea kohale ja tuul lennutas ta üles. Ta pääses kergelt üle müüri, maandus ja koperdas pisut tasakaalu tagasi saamiseks. Tüdruk jooksis üle tee ja kasutas madalale katusele ja seejärel kõrgemale katusele pääsemiseks õhu abi. Valküüria hüppas üle majadevahelise lõhe, ronis edasi ja küünitas millestki kinni hoidmiseks. Pingutuse käes mühatades vinnas ta end üles, veeres ja tõusis kukerpalliga kükakile. Valküüria hoidis hinge kinni, süda aga müdistas. Ta kuulatas pingsalt, et tabada tagaajamise helisid.
Valküüria ei kuulnud ühtki – selle asemel kuulis ta muusikat.
Madalal püsides jooksis ta katuse teisele poolele. Veidike maad edasi ootas järjekorras inimsumm sissepääsu
