style="font-size:15px;"> Issi sammus välisukse juurde. Valküüria kuulis pominal peetud vestlust ja seejärel tuli issi köögilaua juurde tagasi. „Noh, loodan, et oled õnnelik, Steph. Ma saatsin just minema ühe poisi ja tema isa. Mõlemad näisid väga pettunud.”
„Noh, see oli paratamatu. Ütlesid neile, et läksin ratsutama?”
„Ei, ma ei suutnud leida viisi seda usutavaks muuta. Valetasin neile lihtsalt, et sul on kõht lahti.”
Valküüria sulges silmad. „Emme?”
„Jah, Steph?”
„Löö ta minu eest maha, eks?”
„Rõõmuga, kullake.”
Valküüria suundus ülemisele korrusele. Tüdruk vaatas telefonist sõnumeid ja käis siis duši all. Ta mõnules veejugade all ja sulges silmad. Sellest sai nüüd kaksteist kuud, mil ta Fletcherist lahku läks – see lahkuminek ei murdnud päriselt ta südant, kuna tema jättis poisi omal algatusel maha. Sellele järgnenud nädalatel avastas ta aga üllatusega, et igatseb Fletcherit. Ta tundis loomulikult puudust ilmselgetest asjadest poiss-sõbra omamise juures, kuid veelgi enam tundis ta puudust sõprusest, mille Fletcher endaga kaasa tõi.
Ent umbes sel ajal lõpetas peegelpilt oma jukerdamise ja hakkas käituma nii, nagu pidanuks ning Valküüria hakkas nägema selle jätkuva eksistentsi eeliseid. Üheks neist sai pidada seda, et tal oli lihtsalt keegi, kellega vestelda. Kelle eest ta ei pidanud midagi peitma. Keegi, kelle eest ta ei saanud midagi peita. Omal moel see teadmine vabastas.
See võis olla ka häiriv. Leidus asju, millest Valküüria ei tahtnud mõelda, rääkida või endale isegi tunnistada. Selliseid asju nagu Darquesse – ja kui mõnus oli lasta tal end üle võtta. Ent peegelpildil puudus häbitunne ja niisiis jahvatas see kartmatult, kuni Valküüria käskis tal suu kinni panna. Seda see ka kohe tegi ja ilma mingi solvumiseta.
Valküüria kuivatas end ja kõndis tagasi tuppa, hommikumantel kätte kägardatud. Ema noomis alumisel korrusel endiselt isa, ja Valküüria puudutas peeglit. Peegelpilt astus naeratades välja. Valküüria teadis, et see polnud päris naeratus. Et peegelpilt tegelikult ei tundnud lõbusust, kuid tegi vaid seda, milleks see loodud oligi – ehk teeskles. Ja seepärast Valküüria seda eriti pahaks ei pannudki.
„Vaene sina,” haletses peegelpilt teesklusega hääles. „Mis issi sul küll on?”
„Ta on midagi teistsugust,” lausus Valküüria riietudes. „Kahtlemata ei ela ta samas maailmas kui meie ülejäänud.” Tüdruk tõmbas saapad jalga ja vedas jaki tõmbluku sirinal kinni. „Nii. Kuidas ma välja näen?”
„Vapustav.”
„Sa pole erapoolik?”
„Täiesti võimalik, aga sa oled ikkagi vapustav.”
Valküüria naeris ja hüppas aknast välja.
4 Linn Meathi maakonnas Iirimaal, umbes 50 km Dublinist
6
TAGASI PELGUPAIGAS
Roarhaven kükitas tumeda ja seisva veega järve kõrval ning seda ümbritsesid igast küljest paljad alad kareda rohu ja surnud puudega. Roarhavenis ei kasvanud kunagi mitte midagi. Ei laulnud ükski lind.
Pelgupaik kössitas linna ääres. See oli madal ringikujuline hoone nagu mööduvalt autolt minema tiirelnud ja siis lihtsalt pikali kukkunud roostes ilukilp. Hoone ise läks viis korrust maa alla ja see oli uuristatud täis tunneleid ning keerukaid salakäike. Kõikjal valitses hämarus ja niiskus ning siin lõhnas kergelt hallituse järele. Kolmandal korrusel asus sahtlikappe täis ruum. Just sinna Valküüria ja Luuker Leebesurm parajasti suundusidki, et otsida informatsiooni Argeddioni-nimelise kuti kohta, keda libahunt unes nägi.
„Ma olen praegu nii elevil,” teatas Valküüria, kui nad sellele lähenesid.
„Ära kaeble.”
„Viimaks ometi põhjus minna legendaarsesse Maagiliste Sahtlikappide Müstilisse Saali.”
Leebesurm vaatas tüdruku poole. „Niimoodi seda küll ei kutsuta.”
„Võimalus sorida miljonites toimikutes ja teha tõeliselt head ning vanamoodsat detektiivitööd. Siin see töö glamuurseks muutubki. Siin ma ellu ärkangi.”
„Sa võid nüüd igal ajal sarkasmi ära jätta.” Leebesurm läks esimesena uksest sisse ja nad kõndisid sahtlikappide rivide vahel.
Valküüria ohkas. „Kas poleks lihtsam, kui see kõik kusagil arvutis oleks? Alustuseks võtaks see juba vähem ruumi.”
„Arvutid jooksevad kokku,” nentis Leebesurm. „Elektroonilist infot saab häkkida. Vahel on paberkoopia parim lahendus.”
„Aga neid on siin nii palju,” vingus Valküüria. „Palun ütle mulle, et leidub mingi äge ja maagiline otsingusüsteem, kus meie poolt otsitav nimi järsku meie ette sähvatab.”
„Jah, Valküüria. Seda kutsutakse tähestikuliseks järjekorraks.” Leebesurm avas ühe sahtli, vaatas kaustad kiirelt üle ja avas järgmise.
Valküüria mõtles kaaslase abistamise peale, kuid otsustas siis teisiti. Ilmselt jäänuks ta lihtsalt ette. „Kas Argeddion on tõesti probleemiks?” küsis ta.
„Sa ei arva siis, et kõik seni juhtunu on probleemiks?”
Valküüria kehitas õlgu. „See on olnud ebamugav ja õnnetu olukord, sest inimesed saavad viga või hukkuvad. Aga kui Argeddion tõesti maailma mõjutab või kui see Valguse Suve värk halva uudisena tuleb, oleks Sensitiivid midagi näinud. Eks ju?”
„Nad ei näe kõike,” pomises Leebesurm pilku tõstes. „Tegelikult näevad nad väga vähe. Minevikus jäid neil nägemata tohutud maailma muutvad sündmused. 1844. aastal oli selgeltnägijal nimega Eeterlik Ethel – jah, ta valis selle nime ise – üks nägemus. Ta nägi tulevikku – 1914. aasta 28. juunit, pühapäeva. Kas mäletad, miks see kuupäev oluline on?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
