keeras end ümber. „Kuule, laps. Mina ei tea, mida ette võtta. Minust poleks teile abi.”
„Siiski on teist juba palju abi sündinud. Suur aitäh kõige eest, mida olete teinud. Aga me ei saa lasta teil meist maagiavõmmidele rääkida.”
Doran tõstis käsivarre ja tema käelaba kumas. Xebec astus tagasi, silmad suured. Tal polnud isegi mahti midagi öelda enne, kui energiakiir end läbi tema jala põletas. Ta kukkus röökides maha.
Kitana hingas sügavalt sisse ja kissitas silmi. Xebec tõmbus jäigaks ja varises kokku nii surnuna, kui võis üldse olla.
Sean vaatas Kitana poole. „Mida sa tegid?”
„Litsusin ta aju oma mõistusega sodiks,” lausus Kitana ja hakkas naerma.
EPIGRAAF
Tiiger! Tiiger! Loitma lööd
eredalt kesk laante ööd.
Mis igikäe või – silma teos
on su sümmeetria sünge seos?1
„Tiiger”, William Blake
1 Tlk Jüri Talvet
1
LIBLIKAS JA HUNT
“Ma olen liblikas!” karjus paks mees ja jooksis ringi. Ta laperdas kätega nagu kahe tõeliselt pontsaka, tõeliselt kehva tiivaga.
„Tegelikult ei ole,” sisendas Valküüria Kain talle juba kaheksandat korda. Mees jooksis kuuvalgusesse kastetud tüdruku ümber laiu ringe ja tema üksnes seisis seal, pea maas. Mees ei kandnud särki ja paar hetke varem pidi Valküüria oma pilgu tema võppuvatelt rindadelt enne ära tirima, kui need tal südame pahaks ajavad. Nüüd, kus mehe püksid olid alustamas pöördumatut liugu allapoole, keeras Valküüria pilgu üldse kõrvale. „Palun, tõmba oma püksid üles,” poetas ta.
„Liblikad ei vaja pükse!” kriiskas mees. Viivu pärast maandusid needsamad püksid Valküüria jalge ette.
Valküüria võttis telefoni ja valis numbri. „Ta on aluspükstes,” teatas ta vihaselt.
Luuker Leebesurma siidine hääl kõlas tema kohta ebaloomulikult kõhklevalt. „Vabandust? Kes on aluspükstes?”
„Jerry Houlihan,” vastas Valküüria. „Arvab, et on liblikas. Väidetavalt nood ei kanna pükse.”
„Ja kas ta on liblikas?”
„Ei ole.”
„Sa oled küllalt kindel?”
„Küllalt.”
„Ta võib olla liblikas, kes näeb unes, et on inimene.2”
„Noh, ei ole. Ta on suur paks mees, kes näeb unes, et on suur paks liblikas. Mida põrgut ma peaks tegema?”
Veel üks kõhklus. „Ma pole kindel. Sul pole juhtumisi käepärast üht suurt võrku, ega ju?”
„Ma tahaks teda lüüa. Ma tahaks sind lüüa, aga teda tahaks ma ka lüüa,” pressis Valküüria.
„Sa ei saa teda lüüa. Ta on mingi maagilise mõju all olev lihtsurelik. Pole tema süü, et ta niimoodi käitub. Eeldatavasti toimetasid ta vähemalt avalikkuse silma alt ära? Valküüria? Valküüria, oled sa veel seal?”
„Olen siin,” porises Valküüria tuhmilt. „Ta on hakanud iga kolmanda sammu juures hüppama. See on omamoodi hüpnotiseeriv.”
„Võin ainult ette kujutada. Raidurid peaks umbes poole tunni pärast sinuni jõudma. Saad teda seni vaos hoida?” uuris Luuker Leebesurm.
Valküüria pigistas telefoni kõvemini. „Sa ei mõtle seda tõsiselt. Sa ei saa seda tõsiselt mõelda. Me oleme päästnud maailma. Mina isiklikult olen päästnud maailma. See siin, just praegu… See pole midagi sellist, mida ma teeks. See on midagi sellist, mida teevad teised ja siis meie sinuga naerame pärast selle üle.”
„Me teeme, mida on vaja teha, Valküüria. Kui oled ta Raiduritele üle andnud, kohtume Phibsborough’s3.”
Valküüria ohkas. „Jälle üks teguderohke öö?”
„Paistab küll kahtlemata sedamoodi. Ma tõesti pean minema. Sally Yorke pani just oma põlved põlema.”
Kõne katkes. Valküüria kiristas hambaid ja torkas telefoni musta värvi pükste taskusse tagasi. Üks seitsmeteistkümneaastane tüdruk ei peaks küll sel kombel oma õhtuid veetma. Ta süüdistas Vanemate Kogu, et need selle prioriteediks muutsid. Jah, ta nõustus asjaoluga, et see oli tõsine probleem näha varasemalt tähelepandamatuid surelikke järsku võluvõimeid välja arendamas – lisaks ohule, mida nad kujutasid teistele ja endale, riskisid nad ka sellega, et võisid paljastada maagia olemasolu laiemale avalikkusele. Ja see polnud asi, mida sai lubada. Aga miks sunnitakse kõigist neist üle kogu Iirimaa esile karanud juhtumitest just teda nende veidrikega tegelema, kes end liblikateks peavad? Pelgupaigas luusis mitukümmend uimastatud surelikku ja ükski neist polnud nii imelik ega häiriv kui Jerry Houlihan oma aluspükstes.
Valküüria kortsutas kulmu ja imestas, miks ta enam Jerry samme ei kuulnud. Siis vaatas tüdruk üles ja nägi teda läbi öise taeva lendamas. Mees laperdas kätega ja kiljus vaimustusest.
„Jerry!” hüüdis Valküüria. „Jerry Houlihan, kohe alla!”
Aga Jerry ainult kõhistas ja võdistas vastuseks. Mehenäss oli õhus ebakindel, kuid lendas – kahtlemata lendas. Ta pööras ümber ja laperdas tagasi Valküüria poole. Rumalal kombel vaatas Valküüria üles just siis, kui Jerry pea kohalt möödus. See pilt kõrvetas talle end mällu ja tüdruk tundis, kuidas üks osa temast suri.
Jerry kaldus kursilt kõrvale ja triivis pargi ohutusest Dublini linna erksate tulede poole. Valküüria küünitas üles ja kompis õhku. Ta tunnetas, kuidas ruumid omavahel ühendusid ja tõmbas siis ühe tuulehoo otse Jerryle pihta, lüües meest tagasi enda poole. Ta vajas köit või kas või nöörijuppi, lihtsalt midagi, millega meest nagu paksu mehekujulist lohet paigale ankurdada.
„Jerry, kas sa kuuled mind?” hüüdis Valküüria.
„Ma olen liblikas,” hingeldas mees õnnelikult.
„Seda ma näen ja sa oled ka väga ilus liblikas. Aga kas sa väsima ei hakka? Isegi liblikad väsivad, Jerry. Nad peavad ju maanduma, eks? Nad peavad maanduma, sest nende tiivad väsivad.”
„Minu tiivad väsivad ka,” ütles Jerry nüüd raskelt puhistades.
„Ma tean. Ma tean, et väsivad. Sa peaks neile puhkust andma. Peaksid maanduma.”
Jerry kaldus allapoole ja Valküüria hüppas. Tüdruk üritas mehe jalast kinni rabada, ent Jerry peksis kätega kiiremini ja kõikus taas kõrgele. „Ei!” hõikas ta. „Liblikad lendavad! Lendavad kõrgel taevas!”
Nüüd Jerry juba ahmis õhku, kaotas rütmi ja ükskõik kui kõvasti ta ka ei üritanud, ei suutnud ta takistada end uuesti alla kaldumast. Valküüria hüppas, rabas mehest kinni, sulges silmad ja proovis oma mõistuse kuhugi rahulikku kohta saata. Jerry
