– värsket krõbeda koorikuga saia Slateburni pagarikojast, pasteeti ja Brie juustu Kimmerstoni kulinaariakauplusest ning Hispaania maasikaid supermarketist, kuigi mõlemad teadsid, et nende kasvatamiseks on kuivendatud Costa Doñana ja kui neil veidigi südametunnistust oleks, siis nad maasikaid ei puutuks. Täna tuli ta tühjade kätega ja Rachaelile tundus paratamatult, nagu oleks teda petetud.
„Ja projekt?” küsis Peter. „Kas see edeneb hästi?”
„Senimaani jah. Väga hästi.”
„Anne on muidugi väsimatu rühmaja, aga Grace hakkab siin harjuma, eks ju? Ma olen kuulnud temast suurepäraseid asju.”
„Oma teemat näib ta kindlasti tundvat.”
Rachaelil polnud vähimatki tahtmist arutada Peteriga Grace’i tervist või vaimset seisundit. Talle oli saanud harjumuseks jätta võimalikult palju asju enda teada. Liiatigi oleks nende naisterahvaste probleemide üle aru pidamine kuulujuttude rääkimise moodi välja näinud.
„Seega me hoiame ajakavast kinni?”
„Me oleme sellest ees. Meil on ilmaga vedanud.”
„Tore. See on tore.”
Näis sedamoodi, et Peter ei taha siiski veel lahkuda. Ta istus närusel toolil, mis oleks tudengitoakeseski sobimatu välja näinud ja poleks kindlasti leidnud endale kohta korteris, mida ta jagas Ameliaga, ja hoidis peos tühja kohvikruusi. Rachael sai aru, et Peter tahab temaga rääkida. Ta kogus jõudu mingisuguseks ülestunnistuseks, pihtimuseks või koguni andekspalumiseks. Rachael ei tahtnud kuulda, mida tal on öelda. Ei tema naise ega töö ega muude asjade kohta.
„Kas sa matustele tuled?” küsis Rachael järsult.
„Ma ei tea. Ma ei ole sellele mõelnud.”
„Minu arvates sa peaksid tulema. Bellast oli Peter Kempile ja Partneritele palju abi.”
„Võib-olla ma siis tulen.”
„Ja kui sul on talu kohta küsimusi, siis sa saad ju Neville’ilt järele pärida.”
„Jah.” Aga Peteri hääl oli ikka veel ebalev.
„Kuule,” ütles Rachael. „Ma olen puruväsinud. Mulle kuluks ära paar tundi und enne seda, kui ma õhtul jälle välja lähen.” Kuigi ta sai juba praegu aru, et tuul on siis liiga tugev.
„Muidugi. Ma pean nagunii ära minema. Mul on kohtumine looduskaitseameti omadega. Uue töö võimalus. Hea uudis, eks ole?”
Rachaeli ainus vastus oli see, et ta tõusis püsti, soovides näidata, et ta ootab külalise lahkumist otsekohe. Peter oli oma jopi kööki jätnud. Sisenedes oli ta heitnud selle pingile. Tema saapad olid lävepaku juures. Ta sidus saapapaelad kinni, tõmbas siis jopi ülle ja keeras krae üles. Rachael ei vaevunud välisrõivaid selga panema, vaid jäi teda ära saates uksele. Range Roveri juurde jõudes pöördus Peter näoga tema poole ja jättis nukra käeviipega hüvasti.
Auto sõitis aeglaselt kohalt minema ning ootamatult jooksis Rachael sellele karjudes järele ja kolkis uksele kohas, kuhu oli paigutatud logo. Õu oli jalgadele väga külm hoolimata isegi sellest, et ta kandis pakse villaseid sokke. Peter pidurdas ja vaatas innustunult aknast välja. Võib-olla ta arvas, et lõppude lõpuks antaksegi talle võimalus Rachaelile hinge puistata.
„Mul on tarvis sinu käest üht asja küsida.”
„Muidugi, mida iganes.”
„Kas sa käisid Bella surmapäeva pärastlõunal teda vaatamas?”
Peter oli viivuks rabatud. Ta näis olevat kõnevõimetu, kuid küllap üksnes seepärast, et ta oli oodanud teistsugust küsimust.
„Ei käinud,” ütles ta viimaks. „Miks ma oleksin pidanud käima? See on ju sinu projekt.”
„Kas sa ei olnud seal mäe otsas?”
„Ei. Miks sa seda küsid?”
Rachael raputas pead ja astus Range Roverist eemale. Peter kõhkles ja sõitis siis minema.
Rachael oli veendunud, et mees valetas. Selle meenutuse käivitas temas Peter, kui ta auto juures seistes pöördus, et hüvastijätuks viibata. See oli kuidagiviisi seotud tema rühi ja üleskeeratud kraega jopi kujuga. See mees, keda ta Bella enesetapu õhtul läbi Black Law’ koolme sõites oma auto esitulede valgel nägi, oli Peter. Ja ta valetas.
Seitsmes peatükk
Bella maised jäänused tuhastati Kimmerstoni suures krematooriumis. Rachael oli miskipärast endale ette kujutanud, et ta maetakse Langholme’i surnuaeda, mis oli sisuliselt kõigest talumaalapp koos teisel pool madalat kiviaeda rohtu söövate lammaste ja taamal paistva Fairburni mäega. Kui ta oleks maha maetud, oleks Rachaelil olnud vähemalt haud, mida külastada. Aga Neville ja Dougie – ehkki ta kahtles, kas Dougiele antigi üldse selles asjas sõnaõigust – olid otsustanud kremeerimise kasuks. Orelil esitati Vivaldit ja rusuva kombetalituse viis läbi aseõpetaja, kes ei paistnud Bellast midagi teadvat.
Grace jäi matusetalituse päeval Baikie majja, kuigi Rachael oli pakkunud, et sõidutab ta linna.
„Ma ei taha sellega öelda, et sa pead krematooriumisse tulema. Miks sa peaksidki? Sa ei ole ju Bellaga kunagi kohtunud. Kuid sa vajad veidi puhkust. Tee endale üks lõunasöök välja või lappa poodides raamatuid. Me võime pärastpoole kohtuda, et koos süüa …”
Grace ütles sellest ettepanekust siiski ära. „Ma tean küll, et mäele ei ole lubatud minna, kui kedagi pole kindlaks tegemas, millal ma tagasi jõuan, kuid mul on kuhjaga tööd. Ma pean silmas seda, et praegu on mul hea võimalus senimaani kogutud materjale üle vaadata.” Ta vaikis veidi aega ja punastas. „Pealegi võib mulle üks sõber külla tulla. Võib-olla ta jääb ööseks. Sa ei paneks seda ju pahaks?”
„Oi ei!” Rachael tundis heameelt selle üle, et olemas on veel keegi ja ta ei pea vastutust Grace’i heaolu eest ainuüksi enda kanda võtma. „Kui sul on seltsiline, siis me ei pea tagasi kiirustama.”
Kuigi ta poleks tahtnud seda endale tunnistada, ei olnud ta just rõõmuga oodanud sõitu Kimmerstoni koos Grace’iga, kelle hajevil vaikimised surmasid kogu vestluse tema ümber. Anne Preece võis küll vihale ajada ja olla kangekaelne, aga tema oli vähemalt normaalne. Selle koha peal tajus Rachael süütunde torget. Ta kuulis peas Edie häält: „Kust võtad sina endale õiguse kohut mõista? Ja mis on pealegi normaalne?”
Nad jõudsid krematooriumisse varakult – Rachael ei olnud võimeline kuhugi hilinema – ja ootasid viivu väljas, sest ei teadnud, kuidas neil oleks õige toimida. Ikka veel jätkuv puhanguline tuul ajas pilvi päikese ette ja surus piirdemüüri äärde istutatud nartsisse maadligi. Rachael oli sügisel korra krematooriumis käinud. Viimse puhkepaiga aias näitas ennast haruldane lääne-lehelind. Leinavate sugulaste ja vihaste matusekorraldajatega segunesid kõikjalt üle kogu maa kohale tulnud teleskoopide ja kolmjalgadega linnuvaatlejad. Pärastpoole oli ta seda pilti kirjeldanud Bellale, kes naeris. Talle meenus Bella, kes seisis siis Black Law’ köögis, tanniinist plekilise kannusoojendajaga kaetud teekann käes, ja luksus naerda nii, et tee loksus lauale, ning esimest korda selle päeva jooksul tundis ta, et nutt ei ole kaugel.
Kabelis valis ta endale vahekäigu lähedale jääva istekoha, et leinajaid jälgida. Hoone oli peaaegu tühi. Saabus Edie, kes puges tema kõrvale ja puudutas ta kätt. Rachael tajus seda
