heleda päikesevalguse poole, nii et inimkuju paistis paljandi kõrvalt pelga siluetina ja oli peaaegu nagu veel üks kivinukk. Ta seisis täiesti liikumatult ja vaatas ilmselgelt otse alla Rachaeli suunas. Naisele meenus ootamatult see mees, kes oli olnud künkal tollel õhtul, mil Bella enesetapu sooritas. Häiriv tunne, et teda jälgitakse, tuli tagasi.
Kuid talle jäi mulje, et see siin on naine. Päikesevalguse taustal eristuv figuur näis kuuluvat lühikeste või taha kammitud juustega naisele, kelle saabastele langes pikk seelik. Rachael mõtles ühe fantaasiaküllase hetke ajal Bellale, kes eelistas pükstele alati seelikuid ning kandis neid talus koos kummikutega. Rachael oli nõlvast alla trampides binokli õlale riputanud. Nüüd keeras ta pärast seda, kui oli inimkuju nägemisest üllatununa viivuks paigale tardunud, käsivarre rihma alt välja ja tõstis binokli silmadele, ent naine tõmbus ilmselt kivihunniku taha just nimelt sellal, kui ta pilti teravustas. Näha ei olnud enam midagi peale künkaharja ja ühel varjulisel rahnul kepsleva kivitäksi.
See pidi olema mõni matkaja, mõtles ta, või siis minuga rahu sõlmima tulnud Anne. Ehkki nii Anne kui ka Grace kandsid teksapükse.
Vareselõksule sattudes läks ta taas rööpast välja. Lõks oli seatud üles kuivemale maalapile puukooli juures, mis jäi nii lähedale, et ta tundis kuuskede lõhna. Ta teadis, et vardjad vihkavad vareseid – isegi Bella oli tahtnud nendest lahti saada –, kuid tema pidas seda iseäranis võikaks lindude arvukuse vähendamise viisiks ja mitte nende vareste tõttu, kes tapeti, vaid selle linnu pärast, kes täitis peibutise ülesannet.
Lõks kujutas endast suurt traatvõrgust puuri, mille peal oli lehtersuue. Puuris sopsis õrritavalt tiibadega taltsas elus vares, kes kutsus niiviisi teist lindu puuri oma territooriumi kaitsma. Kord juba lehtrist sisse tulnud, ei pääsenud too aga enam välja. Ilmselt pidid nad leidma mingisuguse ühiselu viisi seniks, kuni vardja tuleb ja sissetungija piinad lõpetab.
Vardja tõstis lõksu korrapäraste ajavahemike järel teise kohta ümber. Varesed on kindla territooriumiga seotud olevused ega lenda kaugele isegi selleks, et võidelda. Kui Rachael puuri eelmist korda nägi, oli see üleval pliikaevanduse lähedal nõmmeserval. Ta oli siis koos Peteriga ja too tõi kuuldavale ühe oma jultunud flirtimisnaljadest. Tollal tundis Rachael oma lihtsameelsuses ennast nendest meelitatuna. Nad nägid lõksus kaht lindu ja Peter ütles: „Kuule, nad on ju nagu meie. Sa püüdsid mu kinni ja nüüd ei ole mul enam pääsu.”
Rachael küll naeratas, kuid teadis isegi tollal ja isegi hoolimata sellest, et tahtis Peterit uskuda, et asjalood on vastupidi.
Viies peatükk
Peter Kempiga tuttavaks saades oli Rachael Durhami Ülikooli magistrant. Bakalaureusekraadi oli ta omandanud Cambridge’is, viibides Ediest peaaegu nii kaugel kui see tal üldse võimalik oli, ja seejärel läks ta põhja tagasi, ehkki mitte selleks, et olla ema läheduses, vaid seetõttu, et mägismaadest oli saanud tema kirg. Alustuseks uuris ta tetre, siis aga pöördus tema huvi koovitaja ja nepi sarnastele veega seotud mägismaa lindudele. Peteriga tutvudes lõi ta parajasti süsteemi nende täpseks loendamiseks. Baasina kasutas ta sealjuures Baikie maja. Bellast oli juba saanud tema sõbranna.
See oli üks tuuline aprillikuu päev. Rachael oli sõitnud Kimmerstoni looduskaitseametniku Bob Hewletti palvel, kes nägi tema projektis võimalust omandada kasulikke andmeid odavalt. Ta oli Bobiga varemgi kokku puutunud ja too ei meeldinud talle just eriti. Bob oli keskealine tviidülikondi kandev mees. Ta sõitis Land Roveriga, mille tagaosas istus paar musta labradori, ja nägi üsnagi mõisahärra moodi välja. Rachaeli arvates käis ta liiga lähedalt läbi kohalike talumeestega ja tema soov nende seltskonda kuuluda oli liiga meeleheitlik selleks, et ta saaks oma tööd korralikult teha. Bob elas Langholme’is ja Rachael oli näinud teda kõrtsis üksteisele õlale patsutavate semude kambas joomas. Ta oli siiski piisavalt tark, et hoiduda Bobi solvamast – ta võis ju ühel heal päeval tahta töötada riigi keskkonnaametis –, ja kui too kutsus ta Valgesse Hirve lõunale, et tema projekti läbi arutada, võttis ta kutse viisakalt vastu.
„Ma kutsusin ka Peter Kempi, kes tuleb meie seltsi hiljem,” lausus Hewlett ootamatult, kui toit kohale jõudis. „Ta teeb Eluslooduse Fondi jaoks sedasama tööd, mida teiegi. Võib-olla te saate teineteist hädast välja aidata.”
See oli tal esimene kord Peteri nime kuulda, kuigi Bob oletas, et ta teab, kellest räägitakse.
Valge Hirv oli soliidne kivist hotellihoone Kimmerstoni laia peatänava ääres. Kunagi oli see olnud linnas ainus koht, kus süüa sai. Nüüd olid siin olemas tandoorirestoran, pitsabaar ja koht Hiina toitude kaasavõtmiseks ning Valge Hirv oli viledaks kulunud. Reede õhtuti oli sealne odavbaar alaealiste napsitajate lemmikpaik. Seal lärmati tihtipeale, tekkisid pisemat sorti kähmlused ja külas käis politsei. Ülejäänud nädalapäevadel valitses seal peenutsev allakäiguõhkkond. Must-valgetes vormirõivastes eakavõitu ettekandjatel ei olnud kuigi palju inimesi teenindada isegi laadapäevadel, mil restoran oli vähemalt korragi täis. Toidud olid uhkelt traditsioonilised selles mõttes, et köögiviljad olid üleküpsetatud ja kõige juurde pakuti mingisugust pruuni kleepuvat kastet. Kui Rachael tunnistas, et ta on taimetoitlane, tekkis omamoodi kriis. Lõpuks ilmus lauale nahkjas juustuomlett.
Peter Kempi mainides läks Bobi nägu üle laua laia naeru täis. Ta rääkis mõnusa maaonu häälega, mis oli Rachaeli maitsele liiga familiaarne. Bob jõi väljas seisvast Land Roverist hoolimata toite oodates paar Šoti viskit ja seejärel ka pindi õlut, et sööki kurgust alla uhtuda. Rachael jõudis otsusele, et Peter Kemp on ilmselt Eluslooduse Fondi jaoks midagi uut. Suuremat osa fondi töötajatest ta tundis. Ta oli kindel, et Peter ei hakka talle meeldima; mingisugust abi ta oma projekti juures ei vajanud. Edie oleks Bobi üleolevale hoiakule – sellele solvavale muigele ja suunavale karjasekäele Rachaeli turjal – järsult lõpu teinud, kuid Rachael avastas alati, tal on raske ennast maksma panna, ilma et ta sealjuures ebaviisakaks muutuks.
Kui ta Peterit esmakordselt nägi, hõljus too söögisaali uksel. Ta jäi poolenisti kristallklaasist kastmenõusid ja tartarkastme portsjoneid sisaldava tumedast tammest puhvetkapi varju. Rachael nägi, kuidas talle lähenes liigesepõletikku põdev ettekandja teatega, et ta on lõunastamisega hiljaks jäänud. Tema aga raputas pead ja kostitas ettekandjat kauni naeratusega, enne kui nende poole osutas. Rachael sai aru, et see naeratus jääb vanaprouale meelde päeva lõpuni. Peter nägi väga noor välja – ta oli nagu pärast lõunat koolist ja sealjuures peaaegu kindlasti heast erakoolist tulema pääsenud vanema klassi õpilane. Ta naeratas nende poole sammudes oma kütkestava ujedusega, mis oli tema firmamärk, aga Rachael tajus ka kallist raha maksma läinud haridusega kaasnevat enesekindlust.
Ta oli heas kehalises vormis. Rachael tajus sedagi. Isegi söögisaali lillemustrilise vaiba ületas ta pika vetruva sammuga. Laua juurde jõudes sirutas ta käe, et Bobi nõuetekohaselt tervitada. Nad vahetasid mõne sõna ja siis pöördus ta Rachaeli poole. Et tema kätt vastu võtta, oli Rachael sunnitud ennast osaliselt istmelt kergitama, ning ta tundis end ebamugavalt ja ebasoodsamas olukorras.
„Muidugi ma tean teie nime linnuloendusaruannetest,” ütles Peter. „Ja kolleegide käest. Teie ise muidugi teate, et teil on muljet avaldav maine.”
Ta rääkis tõsise häälega ja oli taas meeldida püüdev koolipoiss. Rachael sai aru küll, et talle üritatakse mõju avaldada, kuid tundis tollest ettekandjale heidetud naeratusest saadik, et sellele mehele ei ole võimalik vastu panna.
Ent isegi nendele meelitustele alistudes mõistis ta, et Peter tahab temalt midagi saada. Peter ütles, et külastaks meelsasti Rachaeli uurimispiirkonda ja võrdleks enda omadega neid loendusmeetodeid, mis ta on välja töötanud. Kui Bob Hewlett oli oma teise õllepindi ära joonud ja Peter koos Rachaeliga kannutäiele kohvile otsa peale teinud, oli Rachael juba jõudnud kutsuda ta paariks päevaks Baikie majja oma tööd jälgima. Hotellist väljudes tundus talle, et tema samm on veelgi ebakindlam kui
