Rachael, „ja seejärel ilmus kohale politseinik. Nad rääkisid ühe Kimmerstoni surnumatjaga, et ta siia tuleks.”
Ta pakkus välja, et sõidab surnumatja juhendamiseks kohale, kust tee ära pöörab. Härra Drummond oli seda jubedat sõitu ja öist aega arvestades vägagi lahke. Tal oli ümar prillitatud keerubinägu ja ta ütles, et enesetapud mõjuvad alati väga traumeerivalt. Siis kutsus arst kohale haiglaauto, et see Dougie ära viiks. Dougie ei saanud Black Law’sse jääda, sest siin ei olnud kedagi, kes oleks tema eest hoolitsenud. Võib-olla arst ootas, et Rachael ennast vabatahtlikult välja pakub, kuid tema poleks säärase asjaga ainsatki päeva toime tulnud. Ta arvas, et võib-olla on isegi parem, kui Dougie sõidab siit minema koos Drummondi ja Bellaga, aga niisugust ettepanekut tal vaevalt et sobis teha.
„Kuidas härra Furness ennast tundis?” küsis Anne. „Kas sina olid see, kes talle sellest rääkis?”
Rachaeli meelest nautis Anne praegust draamat. Ta oli alati olnud üksjagu etenduselembene.
„Muidugi,” ütles Rachael. Seda Bella ju tahtiski.
„Kas ta sai aru?”
„Oojaa.”
„Kuidas ta selle vastu võttis?”
„Ta nuttis.”
„Kas sa kõnelesid talle, et Bella tappis ennast ise?”
„Ei. Ma ütlesin kõigest, et Bella on surnud.”
Ta seisis koos arstiga talumaja ees hiljaaegu puhtaks kaabitud õuel ja vaatas, kuidas kiirabiauto mehed Dougiet kanderaamile tõstavad. Arst värises, kuid Rachael ei tundnud enam külma.
„See tuli vist pingest,” sõnas Wilson. „Tuli sellest, et ta elab teistest nii kaugel. Peab talu toimimas hoidma ja härra Furnessi eest hoolitsema. Ta ei olnud selliseks eluks sündinud. Minu meelest miski temas lihtsalt murdus.”
„Ei tulnud,” ütles Rachael kindlalt. „Tõesti ei tulnud. See ei saanud niiviisi olla. Bella armastas Black Law’d. Ta nautis viimset kui üht siin veedetud minutit.”
Seepeale heitis tohter talle kaastundliku pilgu, sest arvas, et naine ei ole võimeline tegelikkusele näkku vaatama. Rachael juurdles esimest korda, mida pidas Bella silmas selle all, et ta ei suuda seda enam taluda.
Kui kiirabiauto, arst ja surnumatja olid ühise kolonnina teele asunud, jäi Rachaeli juurde ainult noor politseinik. Too jälgis teiste autode pimedusse kaduvaid tagatulesid teatava nukrusega, nagu oleks ta ennast hüljatuna tundnud, ja ütles siis:
„Ega te ei tea, kas siin majas on mingisugust kangemat kraami?” Rachael sai aru, et ta tahab kangesti majja varjule pääseda, aga see ei jätnud just väga professionaalse käitumise muljet isegi siis, kui ta lisas: „Ma oletan, et teile kuluks üks naps ära.”
Rachael leidis elutoa puhvetist pudeli viskit. Nad võtsid istet köögis, kus oli soojem. Ilma et ta oleks ära oodanud, millal talle juua pakutakse, kallas politseinik endale klaasikese ja ulatas pudeli Rachaelile.
„Mida teie siin nii kaugel teete?”
„Töötan.”
„Kas te töötate Furnesside juures?”
„Ei, ma töötan ühes keskkonnafirmas. Firmas Peter Kemp ja Partnerid. Me koostame keskkonnamõjude hinnangut. Meil lubati kasutada baasina maja, mis asub veidi maad kaugemal sellesama tee ääres.”
Mehe näolt paistis mõistmatus.
„Kas te olete kuulnud kaitsealale kavandatavast karjäärist?”
„Olen küll.” Aga politseiniku hääl oli ebalev. Meenutas sellise poisi oma, kes on tunni õppimata jätnud, kuid püüab optimistlikult ennast blufiga päästa, nii et Rachael rääkis talle. Rääkis karjäärist, taotlusest projekteerimisloa saamiseks ja seadusega kehtestatud nõudest hinnata võimalikke kahjustusi.
„Meid palgati seda uuringut läbi viima ja tulemustest aru andma.”
„Kas te jääte ihuüksi nii kaugesse kohta?”
„Ainult tänaseks ööks. Homme jõuavad kohale minu kolleegid.” Rachael vaatas aknast välja heledamaks tõmbuva taeva poole. „Jõuavad täna.”
„Seega siis Peter Kemp.”
„Ei. Peter ei tegele nüüd enam kuigi palju üksikjuhtumitega. Anne Preece on botaanik. Grace Fulwell on imetajate asjatundja.”
„Kolm plikat?”
„Kolm naist.”
„Nojah.” Mees pidas vahet. „Ja te peate mägedesse minema. Igasuguseid asju üle lugema?”
„Jah, midagi sinnapoole. Selleks on olemas üldiselt tunnustatud meetodid.”
„Kas see ohtlik ei ole?”
„Te tahate öelda, et ohtlik naistele?”
„Noh, kellele tahes.”
„Me jätame maha andmed oma marsruudi ja selle kellaaja kohta, millal me loodame baasis tagasi olla. Kui tekib mingisugune probleem, saavad teised otsinguid korraldada.”
„Mina küll ei tahaks ilma raadiosaatjata seal väljas olla.” Politseinik võbistas ennast, otsekui oleks tal ootamatult külm hakanud. „Ma ei tahaks seal üldse olla.”
Rachael sai aru, et ta venitab jutuajamist pikale, et ei peaks pimedas üksinda mööda seda teed sõitma.
„Te ei ole maapoiss,” ütles ta.
„Kas see paistab välja?” Mees muigas. „Ei ole. Ma olen sündinud ja kasvanud Newcastle’s. Aga minu naine Jan arvas, et maal oleks last parem üles kasvatada, mistõttu ma palusin ennast siia üle tuua. See on parim asi, millega ma olen eales hakkama saanud.”
Ehkki praegu siin kõnnumaal ei paistnud ta selles enam nii väga kindel olevat. Rachael oligi oletanud, et ta on abielus. Küsimus polnud mitte ainult sõrmuses. Mees nägi väga hoolitsetud ja poputatud välja.
„Kas te ei peaks nende juurde tagasi minema?” ütles ta. „Nad panevad imeks, kus te võiksite olla.”
„Ei, Jan viis lapse tema vanaema vaatama. Nad jõuavad tagasi alles järgmisel nädalavahetusel.”
Rachael kadestas seda naist, kellega ta polnud kunagi kohtunud. Politseinik tundis temast nii silmanähtavalt puudust. Ja küsimus polnud ainult värskelt triigitud särkides ega lauale antud söögis. Küsimus oli tühjas voodis ja selles, et pärast tööd koju minnes ei olnud tal kellegagi juttu ajada.
„Teil ei ole ju midagi selle vastu, et vastata mõnele küsimusele seoses proua Furnessiga? Ma tahan öelda, et kohe praegu. Te saite sellest küll ilmselt šoki, kuid kunagi ma pean ju tunnistajaütluse võtma.”
„Ei ole,” ütles Rachael. „Kõige parema meelega teeksin ma selle kohe ära, sest siis saan ma veidi magada, enne kui teised siia jõuavad. Mida te tahate teada saada?”
„Kõike, mida te oskate mulle temast rääkida.”
Oleks huvitav, kas sa ütleksid nii siis, kui su naine oleks
