päris tõega õnnelikult.
„Miks ta ennast siis tappis?”
Rachael ei olnud kindel, kas mees üldse kuulabki tema juttu. Just nimelt see küsimus oli kogu õhtu jooksul tema aju tagasoppides pesitsenud. „Ma ei tea.”
„Aga kas see kiri on kirjutatud tema käega?”
„Oojaa. Ja mitte ainult tema käega. Ka sõnade seostamise viis on tema oma. Bella kõneleski niiviisi.”
„Millal te teda viimati nägite?”
„Möödunud aasta novembris.”
„Noh, selles see asi siis ongi. Nelja kuu jooksul võib juhtuda mida tahes.”
„Võib vist jah.” Ehkki Rachael oli arvanud, et Bella ei muutu iial. Ja Bella pidi taipama, et niisama ta seda asja ei jäta. Ta pidi teadma, et Rachaelil tekivad küsimused ja ta ei saa rahu enne, kui on välja selgitanud, mis selle taga peitub. Nii et miks ei jätnud ta siis Rachaelile midagi enamat, millest kinni hakata?
„Ma ei tahaks teid üksinda siia jätta. Kas teil on keegi, kelle juurde te saate ööbima minna?”
Et ma sulle mööda seda teed sõites seltsiks oleksin, mõtles Rachael.
„Ma ootan teiste saabumise ära ja seejärel võin ma minna Kimmerstoni oma ema koju.”
Ta ütles seda selleks, et politseinikust lahti saada, andes talle mõista, et tal on perekond olemas. On olemas keegi, kes tema eest hoolitseb. Ta arvas, et võikski pärastpoole mõneks tunniks koju sõita. Ta ajab majas asjad Anne’i ja Grace’iga korda ning läheb siis koju Ediet vaatama. Ehkki mitte sealt lohutust otsima. Edie ei olnud sedasorti ema.
Kolmas peatükk
Ta ei kasutanud esimesel korrusel oleva välisukse võtit, vaid läks trepist alla ja koputas köögiaknale. Ta ei tahtnud äkitselt maja sisemusest kööki ilmuda nagu mingisugune vaim või murdvaras. Edie ei oodanud teda tagasi.
Ust ei avanud mitte Edie, vaid süsimustaks värvitud ja sirgelt lauba kohal lõigatud juustest Kleopatra-soenguga keskealine naine. Ta kandis kogukaid kuldkõrvarõngaid ja peaaegu pahkluudeni ulatuvat kootud torukleiti. Kleit oli erepunane ja samasugust tooni kui huulepulk. Köögis oli ka üks igavlev ja tusane teksarõivastes tütarlaps. Rachael tundis korraks ühtekuuluvust temaga. Ruum oli täis sigaretisuitsu. Siin oli väga palav. Ilmselt olid nood kaks kutsutud varajasele õhtusöögile, sest laual võis näha tüüpilise Edie söömaaja jäänuseid. Seal oli Toscanas veedetud puhkuselt kaasa toodud pastakausse, Prantsuse saia tükikesi ja tühi ülimalt odava Rumeenia punaveini pudel. Edie valmistas parajasti sinisesse plekist kannu kohvi. Ta vaatas ükskõikselt üles. Inimesed koputasid pidevalt köögiaknale.
„Kullake,” ütles ta. „Tule sisse. Ja pane uks kinni. Väljas on kõva tuul.”
Rachael sulges ukse, kuid jäi seisma. „Mul on vaja sinuga rääkida.”
„Kohvi tahad?” Edie pöördus hajameelselt. Ta hoidis ikka veel kannu käes.
„Ema!” See oli ainus Rachaelile pähe tulnud viis Edie tähelepanu hõivata. Ta ei olnud Ediet kunagi niiviisi nimetanud.
Edie vaatas kulmu kortsutades tema poole. „Kas sellega on kiire?”
„Jah. Tegelikult ongi.”
Kleopatra ja tema tütar saadeti Rachaeli jahmatanud asjatundlikkuse, viisakuse ja väledusega minema. See kohv jäigi neil joomata.
„Nii kahju, et te peate ära minema,” kuulis Rachael Ediet suure välisukse juures ütlemas, otsekui oleks see lahkumine olnud täiesti nende enda idee.
Kui Edie kööki tagasi jõudis, oli Rachael leidnud teise veinipudeli ja avas seda parajasti. „Sa ei peaks laskma inimestel siin suitsetada.”
„Kallis, ma tean seda, aga ta oli trööstitus meeleolus. Tema abikaasa põgenes äsja koos ühe oma õpilasega.”
„Ja teie arutasite seda siin. Tütre juuresolekul.”
„Mitte just otseselt.” Edie otsis õiget sõna: „Üsna ähmaselt. Mees oli kolledžis minu ajal õppejõud. Mina ta kohale määrasingi. Ma tundsin teatavat vastutust.”
„Muidugi.” See oli öeldud irooniaga, mille Edie täiesti hästi ära tabas.
Ta seadis ennast istuma Rachaeli vastas värvimata plaadiga männipuust laua taga ja võttis rahulikult vastu veel ühe klaasitäie veini. Edie oli hiljaaegu pensionile läinud, kuid ta ei olnud lõpetanud enda eest hoolitsemist. Hoolimata Rachaelile lapsepõlves nii palju piinlikkust valmistanud kalduvusest eelistada äärmuslikke seisukohti oli ta alati arvanud, et välimus oon tähtis. Tema lühikesed juuksed olid korralikult pügatud ja nahk veatu. Ta rõivastus hästi, kandes vananevale hipile sobivaid pikki seelikuid ja vooderdatud rahvarõivajakke. Rachael oleks tahtnud teada, kas ema peab praegusel hetkel armukest. Tema kasvuajal olid mehed alati olemas, kuid Edie pidas ennast üleval niivõrd diskreetselt, et see lähenes juba sundkäitumisele. Nood mehed ei olnud siin kaootiliselt sisustatud ja asju täis tuubitud köögis kunagi teretulnud. Neile tehti üpriski hästi selgeks, et Edie kodusesse ellu ei tungi nad kunagi.
Edie vaatas üle oma veiniklaasi Rachaeli poole.
Ta lausus ettevaatlikult: „Loodetavasti ei ole sa siin selleks, et jälle vanade asjade juurde tagasi tulla.”
Selle all peeti silmas Rachaeli isa.
„Ei ole.”
„Siis räägi mulle,” ütles Edie väga leebelt, „millega ma sind aidata saaksin.”
Rachael rüüpas sõnatult veini.
„Kas noormehega on midagi lahti?”
„Ära ole rumal. Ma ei ole neljateistkümnene. Kas sa pealegi arvad, et ma tuleksin millestki sellesarnasest sinuga rääkima?”
„No arvan küll. Ma loodan, sa võiksid rääkida.” Edie hääles oli kahetsust, mis tekitas Rachaelis tunde, et ta on jonnakas ja rumalalt lapselik.
„Bella on surnud,” ütles ta. „Ta suri eile õhtul. Poos ennast üles. Mina leidsin ta.”
„Miks sa varem koju ei tulnud? Või ei helistanud? Ma oleksin sinu juurde sõitnud.”
„Ma arvasin, et suudan sellega ise toime tulla.”
„Milles küsimus. Ma olen kindel, et suudad.”
Kulus tükk aega, enne kui Rachael vastas.
„Ei suuda,” ütles ta. „Iseseisvalt ei suuda. Seekord küll mitte.”
„Ahaa.” Edie jõi oma veini ära. See jättis pleki nii tema huultele kui ka laiadele esihammastele, mille Rachael oli temalt pärinud. „Tead sa, ma olen Bella peale alati armukade olnud. Veidike. See ei tähenda, nagu poleks mul praegu temast kahju. Muidugi ei tähenda. Aga mulle oli vastumeelne see, et te teineteisele nii lähedased olite.”
„Sa ei kohtunud temaga ju vist kordagi?”
„See tegi kõik veelgi hullemaks. Ma kujutasin endale ette … asi oli selles, kuidas sa temast rääkisid. Ma arvasin, et …”
