kui omaenda kabinetis ja saatis seal mööda ka suurema osa öid. Ta põhjendas seda asjaoluga, et Eluslooduse Fond kavatses osta mägismaal kaitseala jaoks maad.
Tõenäoliselt ei pidanud kaitseala tulema küll krahvkonna sellesse osasse, aga tal oli vaja teha nõmmeliikide jaoks kindlaks mingisugused alusnäitajad, et valida nendest lähtudes välja sobiv piirkond. Rachael teadis, et tegemist on ettekäändega – Peter võis ju kasutada pärast projekti lõpetamist tema enda andmeid –, ja tundis selle üle rõõmu.
Tema ise vabandas Peteri õnge minemist oma kogenematusega. Ülikoolis oli tal armulugu ühe vanema mehega, kes töötas materjaliteaduse õppejõuna. See oli algusest peale nurjumisele määratud. Isegi Edie sõnaohtrat psühholoogitsemist põlastav Rachael sai aru, et ta ei otsi endale mitte armukest, vaid isa, ja Euan ei rahuldanud teda kummaski mõttes. Tal ei olnud kunagi olnud lähedasi suhteid endavanuse mehega ja ta polnud kuigi palju sõbrustanud emma-kumma soo esindajatega, nii et tema kiindumine Peterisse oli sama jõuline kui teismelise armumine.
Edie nägi teda muidugi otsekohe läbi. Rachael tegi selle vea, et viis Peteri ühel pühapäeval Ediega kohtuma. Oli maikuu, päev oli niiskelt lämbe ja nad sõid lõunat aias. See oleks pidanud olema pingevaba üritus, ent Edie suhtus Peterisse algusest peale tõredalt. Ta põrnitses veinipokaali, nemad aga vestlesid üle tema pea. Mida vaenulikum ta paistis olevat, seda rohkem püüdis Peter teda võluda. Isegi Rachael sai aru, et Peter jätab võltsi ja ebasiira mulje. Ta oletas, et pärastpoole loetakse talle epistlit meeste valimise asjus, kuid Edie jäi temale sugugi mitte omaselt vaoshoituks.
„Minu maitse jaoks pisut liiga teatraalne,” ütles ta valju sosinaga, kui kõndis mustade nõudega kandikut käes hoides Rachaeli kannul kööki. „Teatraalseid mehi ei tohi kunagi usaldada.”
Aga just nimelt etendus oligi see, mis Rachaelit lummas ja pidi tema langemise põhjuseks saama. Ta armastas seda, kuidas Peter Baikie majast kadus, rääkides mingisugusest kohtumisest fondi peakorteris, kuid tuli ehahämaruses tagasi koos lillede ja šampanjaga. Rachael armastas tantsida temaga murul Constance’i vanalt vedrugrammofonilt kostva muusika saatel. Mitte keegi ei olnud tal kunagi varem pead niivõrd segi ajanud.
Ta ei saanud arutada selliseid ekstravagantsusi Ediega, kes oleks mõistnud niisugused šovinistlikud žestid hukka isegi juhul, kui Peter poleks talle nii vastumeelne olnud. Nii et kui Rachaelil oli vaja oma õnne kellegagi jagada, läks ta Black Law’ talusse Bellaga lobisema. Bella tugevdas tema usku armastusse esimesest silmapilgust – kas ei olnud see siis sündinud niiviisi ka tema enda ja Dougie vahel? – ning jälgis nende armulugu kaasaelamise ja huviga.
„Mis teil siis kavas on?” päris ta. „Kas sa kohtud temaga pärast seda, kui leping läbi saab?”
„Me ei räägi sellest kuigi palju,” kostis Rachael. „Meie, et sa teaksid, elame käesolevas hetkes.”
Ta ei hakanud üksikasjalikumalt kirjeldama, mis selle käesolevas hetkes elamisega kaasneb, kuigi Bella oleks mõistnud. Maitselage olnuks kõnelda alasti ujumisest mäestikujärves kuupaistel ja seksist kanarbiku vahel ajal, mil Dougie ei saa ilma teiste abita kõndida. Ja tal olidki kavad, salajased kavad, mille olemasolu ta poleks tunnistanud kellelegi ja isegi mitte Bellale. Võib-olla ei hõlmanud kavad küll valges kleidis laulatust, ehkki sedasorti kahtlased pildid vahel tema alateadvuse nurga tagant välja hulpisid, kuid need puudutasid seda, kuidas tema ja Peter asutavad kuhugi kodu ning neil on lapsed. Edie oleks selle peale muidugi ära kohkunud, aga tegelikult tahtis Rachael olla korralik ema korralikus perekonnas.
Esimene ja kõige hullem reetmine saabus kaks kuud pärast seda, kui Peter Eluslooduse Fondist lahkus, et asutada omaenda nõustamisfirma. Rachael oli olnud algusest peale selle plaani üks osa ja pärast magistrikraadi omandamist hakkas ta töötama Peteri alluvuses. Tal olid omaenda kirjutuslaud ja arvuti väikeses kabinetis ning see oli ka kõik, mida Peter suutis pakkuda. Rachael täitis klienditeenindaja, sekretäri ja juhtivteaduri ülesandeid.
Šampanjapudeleid enam ei olnud ja kirglikke öid oli vähe. Rachael jätkas unistamist. Ta sai aru, et raha on napilt ja Peter on olnud märkimisväärse surve all. Püsivast töökohast loobumine selle nimel, et üksinda edasi minna, ei saanud ju kerge olla. Piisas sellestki, et Rachael sai seal kitsas ja korrastamata kabinetis viibida, et talle toeks olla, ja et Peter vahetevahel huultega tema juukseid riivas ja ütles: „Sa vist tead, et ilma sinuta ma selle kõigega toime ei tuleks?”
Siis nägi Rachael New Scientistis artiklit, mille oli kirjutanud Peter. Artiklis kirjeldati mägismaalindude loendamise uut metoodikat. Selle metoodika oli kokku pannud Rachael ise ja tegelikult avaldatigi töö lõpus talle väga väikeses kirjas tänu koos veel poole tosina inimesega, kelle hulka kuulus ka Anne Preece. Aga metoodika looja au võttis Peter endale. Ta väitis, et see on tema enda oma. Ajakirja toimetaja kirjutas uut süsteemi tervitavas kommentaaris: „On selge, et Kempi metoodikast saab tänu selle täpsusele, selgusele ja lihtsusele üks etalone mägismaade uurimisel. See peaks olema edaspidi soovitatav süsteem kõikide sedalaadi tööde puhul.”
Tänu sellele artiklile muutus Peter ootamatult väga nõutavaks. Nüüd tulvas kontorisse tööd ja teda kutsuti teistesse ettevõtetesse seminare korraldama. Ta palus tihtipeale Rachaelilt, et too koostaks talle märkmeid ja diagramme grafoprojektori tarbeks. Rachael tegi tõrkumata, mida palutud, ehkki ta ei talunud enam Peteri puudutust.
Ta küsis endalt sageli, miks ta Peterit selle äraandmisega silmitsi ei seadnud. Miks ta tegelikult Peteri juures edasi töötas ja toetas tema äri uude ja elegantsesse kontorisse laienemise ajal. Muidugi oli sellel ka teatav praktiline põhjus. Põhja-Inglismaal oli raske leida teist niivõrd sobivat tööd, mille eest makstavast palgast ta oleks saanud ära elada. Kuid ta teadis, et sisuliselt ei ole see nii tähtis. Küsimus oli uhkuses. Kempist ja Partneritest lahkudes oleks ta pidanud nii teistele kui ka iseendale tunnistama, et Peter tõmbas ta haneks. Oleks pidanud nõustuma võimalusega, et Peter magas temaga ainuüksi selleks, et tema ideesid varastada, ja pidanud möönma, et Ediel oli õigus. Parem juba lasta maailmal arvata, et Peter mõtleski selle mägismaalindude loendamise viisi välja. Ta oli kindel, et praegu usub mees seda juba ka ise.
Teine reetmine jõudis kohale suure ruudukujulise ümbriku näol, mille ta ühel hommikul oma laualt avastas. Ümbrik sisaldas kutset Peteri laulatusele. Jäi selline mulje, et teda niiviisi oma abiellumisest teavitades ei olnud Peter sugugi tahtlikult parastav. Mees eeldas, et Rachael peab armuseiklust Baikie majas lihtsalt üheks meeldivaks ettevõtmiseks ja lõbusaks vahepalaks. Lõppude lõpuks ei olnud nad ju enam mitu kuud teineteisega lähedased olnud. Rachael sai kolleegidelt teada, et mõrsja nimi on Amelia. Rohkem üksikasju pakkus välja ühel päeval tööd otsides kontorisse lipsanud Anne Preece.
„Amelia?” ütles ta. „Oi, ta on üpris nunnu, kuigi üsna madalast klassist. Ta ei ole aristokraatlik ega tegelikult ka huvitav. Potentsiaalne statist ajakirja Hello! massistseenidesse. Ta oleks võinud ju olla päris kena, kui vanemad oleksid sundinud teda breketeid kandma.”
Tööl ei arvanud keegi, et Rachael võiks ilmutada peremehe hõivamise vastu rohkem kui põgusat huvi, nii et tundes viimaks, et peab oma hädadest kellelegi pihtima, hankis ta endale ettekäände, et veeta üks öö Baikie majas. Ta kutsus Bella õhtust sööma ning pruukis ära karbitäie pabertaskurätte ja kaks pudelit veini. Ta ärkas pohmeluses ja usuga, et on Peter Kempi mõjust vabanenud.
Peter meenus talle nüüd üksnes tänu sellele haledalt lõksus ringi hüplevale varesele.
Kuues peatükk
Rachael oli üksikasjalikult ette kavandanud, mida ta pärast nõmmel käimist Baikie majja naastes Anne’ile ütleb. „Kuule, anna andeks, et ma niisugust tähtsat moori mängisin. Sa pead minust aru saama. See on mul esimene kord töötada projektijuhina ja ma olen närvis. Ma ei taha, et midagi untsu läheks.”
Aga
