juuste ja kenasti pöetud vuntsidega mees tõmbas sigarist tugeva mahvi, hoides kaarte näo lähedal, nii et suits nende tagant lae poole kerkis. Tema vastas istuv David, vikont Kennington, ohkas ja viskas kaardid lauale.
„Seitsmete paar,” lausus ta põlglikult, kui kaasmängija laua keskel olevat müntide ja rahatähtede hunnikut enda poole tõmbas. „Mina olen väljas, vanapoiss.”
„Mida, te lõpetate?”
„Kahjuks küll, Chalmers,” ohkas vikont Kennington end toolil sirgu ajades. Ta silus käega tumedaid tihedaid juukseid ja sirutas oma pikad lihaselised käed välja.
Kohendamata lõdvalt kaelas olevat lipsu, kogus ta väikese mündihunniku kokku. Seejärel tõusis ta püsti ja haaras toolileenilt oma kuue.
„Järgmisel korral on teil ehk rohkem õnne,” lausus lord Chalmers.
„Viimasel ajal on hakanud mu huvi kaardimängu vastu kustuma,” vastas vikont väsinult.
„Rumalus, mu sõber. Teil on viimasel ajal lihtsalt viltu vedanud. Proovige järgmisel korral uuesti.”
Vikont naeratas mõrult ja kohendas kaelasidet. Kell oli kaks öösel ja ta oli väsinud. Loodetavasti pole ta kutsar Hannoveri väljakul tukkuma jäänud.
„Hüvasti siis, Kennington. Kas ma teid järgmisel nädalal Reformi klubis näen? Straffordidel on üht-teist tähistada – nende poeg ja pärija võtab naise.”
„Eks näis. Head ööd, Chalmers.”
„Head ööd, Kennington, ja ärge meid alt vedage! Strafford on kindlasti väga pettunud, kui te kohale ei ilmu.”
Vikont naeratas mehele läbi sigarisuitsu ja pani kuue nööbid kinni. Seejärel suundus ta väljapääsu poole nõtkel sammul, mis andis tunnistust nooruses harrastatud spordist.
Cambridge’is oli ta olnud nii ragbimeeskonna staar kui ka sõudmistšempion.
Kuid need ajad olid möödas, nagu ka tema huvi arhitektuuri vastu, mille pärast ta ülikooli astunud oli.
Paljud tema juhendajad olid lootnud, et temast saab kuulus arhitekt, kuid alates Londonisse naasmisest oli ta vaid mängupõrgutes ja pealinna erinevates džentelmenide klubides aega surnuks löönud.
Seltskonnahooaja algusega kaasnes palju huvitavamaid tegevusi – ja siis veel Gaiety teatri ilusad ning vallalised naised.
Oma isa suureks pettumuseks ei ilmutanud vikont mingit soovi abiellu astuda, et suguvõsa nime järglaste kaudu edasi kanda. Vastupidi, mees tegi kõik selleks, et seda vältida.
„Ma ei omista armastusele suurt tähtsust,” rääkis ta ühel õhtul oma kaaslastele lord Cheshunti juures õhtustades. „Nauding peaks olema loomulik. Aga abielu? See jäägu neile, kellel pole valikut.”
Paljud lauas istuvad lordid, krahvid ja baronetid noogutasid nõustuvalt, sest kuigi nad kõik olid teinud abielludes „hea partii”, otsisid nad lõbutsemiseks lõpuks ikkagi võõraste naiste seltskonda.
Tõlda ronides vikont haigutas ja rõõmustas, et Hannoveri väljakult South Audley tänavale on lühike tee. Ta igatses oma mugavat voodit majas, mille oma tagasihoidliku sissetuleku eest oli ostnud.
„Kui vaid mu isa poleks otsustanud mind karistada,” mõtles ta.
Vikont tundis meelepaha, et isa oli oskuslikult kärpinud tema lootust renoveerida ja ümber kujundada üht hooletusse jäetud hoonet, millest lord Chalmers talle rääkis.
Pärast seda, kui ta keeldus Merriotti varanduse pärijaga abiellumast, näitas isa oma pahameelt sellega, et vähendas tema rahalist toetust ning keelas vanaisal asjasse sekkuda ega lubanud tollel oma lemmiklapselapse sissetulekut täiendada.
„Vanaisa on alati olnud huvitatud sellest, et ma jätkaksin oma arhitektikarjääri ja Chalmersi mainitud maja aitaks mul seda teha,” lausus ta vaikselt endamisi rääkides. „Vahest peaksin teda homme külastama ja proovima veenda end aitama. Isa ei pea sellest ju midagi teadma!”
Lootusrikkalt nõjatus ta vastu tõlla istme seljatuge ja lasi sel end unne kiigutada. South Audley tänavale jõudes polnud ta end juba nädalaid nii õnnelikuna tundnud.
Järgmisel hommikul ajas vikondi kammerteener Hoskin tal habet ja aitas riietumisel.
„Kas te soovite hommikusööki, milord?”
„Täna mitte, Hoskin. Ma plaanin oma vanaisa külastada. Kuum kohv on kõik, mida ma vajan.”
Kohe kui Hoskin oli lõpetanud tema teenindamise, neelas vikont tassitäie kohvi alla ning pani pähe kübara ning selga kerge kuue, sest väljas oli soe ja ilus ilm.
Mõttes mõlkus tal vaid see müügis olev kinnistu, millest Chalmers talle rääkinud oli – Buckinghami lähistel asuv barokkstiilis hooletusse jäetud mõis, mille juurde kuulus ka küllaldaselt maad ning sellest läbi voolav jõgi.
„See annaks mulle võimaluse iseendale tõestada, et olen endiselt suuteline looma imelisi ja moodsaid kavandeid,” lausus ta endamisi, kergitades samal ajal kübarat leedi Castlefordile, kes temast parasjagu teel Hyde Parki oma lahtises kaarikus mööda sõitis.
Grosvenor Place’ile lähemale jõudes kiirendas ta sammu.
„Ma väga loodan, et vanaisa saab mulle vajamineva summa anda,” mõtles ta, tõtates piki Grosvenor Crescenti Belgrave’i väljaku kaugemas nurgas asuva suursuguse maja suunas.
Peagi helistas ta juba kaunistustega messingist uksekella ja ootas, et vanaisa ülemteener Bates talle ukse avaks.
Massiivne uks avanes ja teda tervitas turske Bates.
„Armuline milord! Tema hiilgus rõõmustab teid nähes. Ta sööb söögitoas hommikust. Kas katan teile ka koha?”
„See oleks suurepärane, Bates. Tänan.”
Vikont kõndis söögitoa poole ja sisenes ootamata, et Bates tema saabumisest teada annaks. Alderberry markii oli parasjagu hõivatud muna lõikamisega, vaadates samal ajal ohates mingit ajalehes olevat pealkirja.
„David. Kui tore sind näha,” hüüdis ta. „Paganama jama selle Buuri sõjaga,” lisas ta ajalehele osutades. „Hakkab jälle tuliseks kiskuma.”
Vikont ohkas. „Sõjaväega seotud teemad mind ei huvita. Mõned mu Cambridge’i semud on hetkel seal ja kirjutavad mulle, kui kohutav seal kõik on.”
Ta võttis istet toolil, mille Bates tema jaoks välja tõmbas.
Vanaisale meeldis tugev hommikusöök ja nagu tavaliselt, hoiti puhvetil soojas erinevaid maitsvaid roogi.
„Mida ma teile pakun, milord?”
„Kedgereed4 ja röstsaia palun, Bates.”
„Niisiis, millele võlgnen selle au, noormees? Tavaliselt sa nii varasel kellaajal mind külastamisega ei austa. Ma kahtlustan, et see ootamatu külaskäik on ajendatud millestki või siis kellestki.”
Vikont naeris armastavalt.
„Sa oled sama nutikas nagu alati, vanaisa.
