kohta sain infot, et see tuli äsja müüki. Ma usun, et see oleks projekt, millele soovin pühenduda.”
„Sa siis tahaksid oma Cambridge’is omandatud teadmisi kasutada?”
„Jah, ma olen praegusest eluviisist väsinud ja arvan, et on aeg oma huvi arhitektuuri vastu taas ellu äratada. Teddy Chalmersi sõnul on majal suurepärane asukoht ja see omab ettevõtliku mehe jaoks suurt potentsiaali.”
„See on imetlusväärne, David, ja mul on väga hea meel, et soovid sellise auväärse projektiga tegelda, aga kahjuks on su isa teinud kõik selleks, et ma ei saaks sulle raha anda.”
„Ma tean, et ta on keelanud mind aidata, kuid ta ei saa ju sulle ometi ette kirjutada, mida sa omaenda rahaga teed?” küsis vikont kahvliga kedgereed torkides.
„Mu poeg on isepäine ja kangekaelne mees. Ta on kõik mu likviidsed varad investeeringutesse matnud ja sellist hunnikut sularaha, mida sul vaja oleks, mul pole. Mul on kahju, David, kui ma saaksin, siis kindlasti aitaksin sind. Su isa on siiani pahane, et Merriotti preiliga abiellumisest midagi välja ei tulnud.”
Vikont asetas isutult kahvli lauale.
„Isa,” lausus ta vihaselt läbi kokkusurutud hammaste. „Ta kurdab, et ma raiskan oma elu, aga kui ma kõigest hingest üritan omale nime teha, viskab ta mulle kaikaid kodaratesse.”
„Ta ei anna järele, David, ja mul on väga kahju, et sind aidata ei saa. Saaksid äkki kelleltki teiselt küsida?”
„Mitte nii suurt summat, vanaisa. See poleks õige. Ja kuna pank on isa mõju all, ei laena nad mulle sellist summat. Ta on väga osavalt mind vangistanud, kuniks ma nõustun abielluma.”
„Sellest on kahju, David,” ohkas markii. „Ma kostan sinu eest, kuid ei julge eriti loota, et ta oma otsusest taganeb. Kui ta on kord juba midagi pähe võtnud, ei suuda isegi Kõigevägevam teda teelt eksitada.”
Vikont jõi kohvi lõpuni ja viskas salvräti lauale.
„On äärmiselt kahetsusväärne, et selline võimalus jääb kasutamata,” lausus ta. „Nüüd aga lasen sul rahus edasi olla. Kas vanaema on kodus?”
„Ei, ta peatub Brightonis sõbra juures ja jõuab tagasi alles täna õhtul.”
„Siis anna talle edasi minu tervitused. Ma ei pea sind kauem kinni.”
Ta tõusis, surus vanaisal pühalikult kätt ja nägi, et Bates ootas teda juba kübaraga.
Vikont otsustas Green Parki jalutama minna ning võttis suuna Buckinghami palee poole, kuid polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui talle kõndis vastu ei keegi muu kui tema lihane isa.
Sügavalt sisse hingates valmistas vikont end ette vältimatuks konfliktiks. Isa ja poja vaheline suhe oli pingeline ja ta oli kindel, et see kohtumine saab olema raske.
Krahv seisatas hetkeks, kui nägi poega enda suunas tulevat. Ta rullis ajalehe otsusekindlalt kokku ja kõndis sünge ilmega pojale vastu.
„David,” lausus mees vikonti kinni pidades. „Mida sa siin teed?”
„Ma käisin vanaisa vaatamas,” vastas vikont, valmistudes paratamatuks vihapurskeks.
Isa ei valmistanud talle pettumust.
„Mida sa tegid?” raevutses isa, muutudes näost punaseks. „Ma käskisin sul teda raha kerjamisega mitte tülitada, sa tänamatu!”
„Aga isa, ma lootsin oma arhitektikarjäärile elu sisse puhuda ja leidsin sobiva hoone, millega oma oskusi kõigile näidata…”
Krahv haaras pojal käsivarrest kinni ja hakkas teda vägisi Belgrave’i väljaku poole tagasi tirima.
„Nüüd tuled minuga kaasa ja vabandad tema tülitamise pärast.”
„Isa, ma tõesti soovin, et sa ei kohtleks mind nagu last,” anus vikont end isa haardest vabastades.
Järgmisel sünnipäeval saab ta kolmekümneaastaseks, kuid isa käitus endiselt, nagu ta oleks kümnene. Ju kuna David oli ainus laps, siis pidi ta üksinda kandma isa poolt Kenningtonidele seatud ootuste ja plaanide rasket koormat.
„Ma soovin, et ema oleks veel elus,” mõtles ta tagasi vanaisa maja poole kõndides. „Tema vähemalt astus alati minu eest välja.”
Kuid ema suri vahetult pärast seda, kui David Cambridge’i ülikooli lõpetas. Ta oli nakatunud tüüfusesse, aidates East Endis vaeseid, ja kuna ema oli nõrga tervisega, sai temast vaid mõne nädalaga haiguse ohver.
Peagi jõudsid nad markii majja. Bates oli jahmunud, nähes krahvi koos vikondiga ukselävel seismas.
Krahv ei jäänud ootama, millal ülemteener rääkima hakkab, vaid tormas temast mööda, alistunud ilmega vikont talle järgnemas.
„Isa!” hüüdis krahv. „Kus sa oled?”
Eakas markii tuli lohisevate sammudega halli, hoides endiselt käes ajalehte. Jäi mulje, nagu oleks ta äsja hommikusöögi lõpetanud.
„David,” hüüdis ta, kuna krahvil oli pojaga sama nimi.
„Isa, ma olin just teel siia, kui leidsin selle närukaela sinu maja juurest minema hiilimas. Ma olen korduvalt keelanud tal sind tülitada ja olen äärmiselt pahane, et ta minu keelust üle astus.”
„David, kui sa vaid kuulaksid oma poega. Tal on võimalus oma eluga midagi mõistlikku teha ja perekonna nimele kuulsust tuua.”
„Rumalus! Ta lootis raha mängupõrgutes kulutamiseks. Ärge arvake, et ma olen nii loll, et ei tea, kus ta enamiku oma ajast veedab. Ega sa ometi uskunud, mida ta sulle rääkis?”
„Aga isa, vanaisa räägib tõtt. Teddy Chalmers andis mulle vihje ühe vana maja kohta, mis võiks oma oskuste näitamiseks ideaalselt sobida.”
„See oleks vaid aja raiskamine! Mulle ei mahu siiani pähe, kuidas sul üldse õnnestus Cambridge’ist läbi saada. Ja ma olen selle eest juba mitmel moel tasunud.”
„David, pole mõtet jälle minevikku üles kaevata. Poiss ei tahtnud põhjendatult Merriotti-tüdrukuga abielluda.”
„Ja mina jäin ilma nii suurtest rahadest kui ka tulusast äripartnerlusest vaid sellepärast, et tema ei olnud nõus neiuga paari heitma. Milline rumal noormees! Oleks meie pered ühinenud, oleksime saanud riigi mõjuvõimsaimaks suguvõsaks.”
„Aga ma ei soovinud abielluda, isa.”
„Me pole siia maa peale valitseva klassina sündinud, et saaksime valida, millal ja kellega abiellume,” nähvas krahv vihaselt. „On tähtsamaid asju, millega peab arvestama, nagu näiteks lojaalsus oma perekonnale. Asjad, mida sa oled ilmselgelt oma isekas elus unustanud.”
„Lõpeta,” hüüatas markii, olles olukorrast ilmselgelt häiritud. „Ma ei luba oma majas sellist juttu rääkida.”
Sellegipoolest jätkas krahv oma poja sarjamist, muutudes sõnavõtuga üha pöörasemaks. Ta torkas korduvalt sõrmega vastu noormehe rinda, lastes inetutel sõnadel suust voolata.
„Lõpeta!” hüüdis markii taas jõuetult.
Bates
