Armastuse tähtsus. Барбара Картленд
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Armastuse tähtsus - Барбара Картленд страница 4
„Vanaisa! Kas sa kuuled mind?”
Vikont põlvitas vana mehe kõrval ja silitas tema kätt. Markii laskis kuuldavale sügava ohke ja seejärel lahkus siitilmast.
„Vanaisa. Ei! Ei! Ei!”
„Sa… tapsid… ta,” pomises krahv jõuetult vastu seina toetudes.
Vikont langetas pea vastu surnud vanaisa põlve ja tõi kuuldavale summutatud nuukse.
Teda kasvatati üles teadmisega, et nutmine pole mehelik, kuid kuidas sai ta seda mitte teha, kui äsja suri mees, keda ta armastas ja austas üle kõige maailmas?
„Tõuse püsti, tohman!” hüüdis ta isa kähisevalt. „Sa teed end naeruväärseks, nuttes nagu nõrguke plika.”
Vikont jäi arsti saabumiseni markii kõrvale.
„Mul on väga kahju, milord,” ütles doktor pead raputades. „Ma teen ettepaneku, et laseksite teenritel ta surnukeha magamistuppa kanda. Ma lähen koduteel matusekorraldaja juurest läbi ja palun tal kohe siia tulla.”
„Tänan,” vastas vikont pisaraid tagasi hoides. „See on teist väga lahke.”
„Ma lähen koju, kirjutan surmatunnistuse valmis ja saadan selle teile võimalikult kiiresti. Matusekorraldajal on seda vaja.”
„Loomulikult, suur tänu, doktor.”
Vikont saatis arsti ukseni, möödudes vapustusest liikumatust isast.
Kui ta oli arsti järel ukse sulgenud, pöördus ta näoga isa poole.
„Isa…”
„Ära räägi minuga ja ära vaata minu poole,” urahtas krahv ähvardavalt kõmiseva häälega. „Sa pole enam minu poeg!”
„Isa, sa oled endast väljas… sa ei saa aru, mida räägid.”
Krahvi silmad välkusid vihast, kui ta poega jäise pilguga vaatas.
„Sa tapsid ta. Sina ja su isekus,” karjus ta. „Kao mu silma alt minema!”
Ta tormas pojast mööda ja tõmbas välisukse sellise hooga lahti, et see oleks seinast tagasi põrgates ta peaaegu jalust maha löönud. Ukseavas seistes karjus ta pojale: „Vanaisa surm jääb sinu südametunnistusele. Ma ei andesta sulle seda kunagi. Mitte kunagi, kas kuuled?”
Seejärel jooksis ta trepist alla tänavale.
Väljas oli sadama hakanud ja krahv tõmbas edasi rutates kübara silmile, jättes murest murtud ja emotsionaalselt kurnatud vikondi endale tuima pilguga järele vaatama.
1 Bien sûr – prantsuse keeles „loomulikult”. Tlk
2 Bon voyage – prantsuse keeles „head teed”. Tlk
3 Prantsuse keeles „Kiirustage, härra. Gare Saint Lazare’i rongijaama palun.” Tlk
4 Kedgeree – vürtsikas riisi-muna-suitsukalasalat. Tlk
Teine peatükk
Teekond Calais’st Doverisse oli Luellale ja ta tädile raske. Meri pillutas laeva nii armutult, et mõlemad jäid merehaigeks.
Kui nad lõpuks Doveri sadamasse jõudsid, oli Luella krahvinna pärast väga mures, sest tädi hakkas juba arutut juttu rääkima.
„Ma arvan, et peaksime täna ööseks Doverisse jääma, mitte üritama Hastingsisse jõuda,” lausus ta, kui kaks madrust tädi mööda maabumistreppi laevalt alla aitasid.
„Ei, me peame edasi minema. Ma olen piisavalt terve, et tõllasõidule vastu pidada.”
Luella uuris murelikult tädi kaamet nägu. Kuigi vanadusnõtrusest oli naine veel kaugel, jättis ta hetkel väga põdura mulje. Ta oleks nagu üleöö vanaks jäänud.
Madrused leidsid neile ruttu kiirete hobustega postitõlla ja veendusid enne lahkumist, et tädi on end mugavalt sisse seadnud.
„Millised lahked härrasmehed,” pomises krahvinna, kui Luella talle tekki jalgade ümber sättis.
Kuigi tõotas tulla järjekordne ilus juulikuu päev, tundis krahvinna külmavärinaid ja vajas teki lisasoojust.
Luella võttis madruste antud tassist lonksu vett ja hoidis teise käega kõhust kinni. Ta tundis end küll juba paremini, mitte nagu tädi, kes vahetpidamata oigas, kui tõld mööda ebatasast teed Hastingsi poole suundus.
Kohale jõudsid nad alles hilisel pärastlõunal ja krahvinna oli suurema osa teest maganud.
Luella üritas tädi olemise võimalikult mugavaks teha ja ka kutsar oli väga hoolitsev, tuues neile pudeli vett, leiba ja võid. Krahvinna jättis söögi puutumata, võttes vaid paar väikest lonksu vett. Seetõttu pidi Luella ise kutsarile teed juhatama nende sihtkohta, milleks oli Hastingsi lähedal Battle’is asuv George’i hotell.
See oli vana postijaama võõrastemaja ja Luella kartis, et see ei pruugi neile meelt mööda olla. Kuid sisse minnes juhatati nad õdusatesse tubadesse, mille akendest avanes vaade Battle’i kloostrile.
„Loodetavasti ei leia Frank Connolly meid siit,” lausus Luella endamisi, oodates võõrastemajapidajat, kes pidi neile midagi süüa tooma. „Ta ei tule selle pealegi, et meid sellisest tagasihoidlikust kohast otsida.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.