räägib loomade ja androididega, nagu need oleksid inimesed, kihutab rahvast püssiga minema…”
„Üksainus kord, ja see oli eskortide müügimees!”
„Ma ei ole mitte üks raas üllatunud, et vanaema Benoit ka viimasest kruvist ilma jäi. See logises tal juba pikemat aega.”
Scarlet tõukas Rolandit tugevalt mõlema käega. Mees vaarus tagurpidi otsa Émiliele, kes üritas neid üksteisest lahutada. Tüdruk kukkus karjatades lauale selili, üritades mitte Rolandi all laiaks litsutud saada.
Roland sai tasakaalu tagasi. Mees nägi välja, nagu ei suudaks otsusele jõuda, kas irvitada või lõriseda. „Vaata parem ette, Scar, või lõpetad täpselt nagu vana…”
Lauajalad kriiksusid vastu põrandakive ning järgmisel hetkel oli võitleja käsi ümber Rolandi kaela haagitud ja tõstis teda maast lahti.
Kõrts vakatas. Võitleja hoidis Rolandit osavõtmatult õhus, nagu oleks tegemist nukuga, ega teinud vastase hingetust käginast väljagi.
Scarlet vahtis ammulisui, baarileti serv kõhtu soonimas.
„Arvan, et oled talle vabanduse võlgu,” nõudis võitleja tasasel ühtlasel häälel.
Rolandi suust vallandus korin. Ta jalad üritasid tulutult maapinda leida.
„Hei, lase ta lahti!” hõikas üks mees toolilt püsti kara-tes. „Sa tapad ta ära!” Mees haaras võitleja randmest, kuid oleks võinud samahästi raudlatti kangutada. Punastades laskis mees lahti ja tõmbus rusikahoobi lajatamiseks tagasi. Ent kohe, kui ta hoogu võtma hakkas, tõusis võitleja vaba käsi seda blokeerima.
Scarlet vaarus baariletist kaugemale ja märkas tuhmilt, et võitleja küünarvarrele on tätoveeritud tähendusetu tähtede-numbrite jada. KOUS962.
Võitleja näis endiselt vihane, kuid nüüdseks oli tema ilmesse siginenud ka imeväike killuke lõbusust – nagu oleks talle just selle mängu reeglid meenunud. Ta langetas Rolandi jalad aeglaselt tagasi maapinnale ja lasi korraga lahti nii temast kui ka teise mehe rusikast.
Roland sai tabureti abil tasakaalu tagasi. „Mis sul viga on?” kõõksus ta lämbuval häälel kaela hõõrudes. „Oled mingi vaimuhaige linnavurle või midagi?”
„Olid lugupidamatu.”
„Lugupidamatu?” haukus Roland. „Ise üritasid mind just tappa!”
Köögist paiskus välja pendeluksi laiali lööv Gilles. „Mis siin toimub?”
„See tüüp üritab kaklust alustada,” teatas keegi rahva seast.
„Ja Scarlet lõhkus ekraanid ära!”
„Ei lõhkunud, idioot!” kisas Scarlet vastu, kuigi ei teadnud, kellele.
Gilles silmitses pimedaid ekraane, ikka veel kaela masseerivat Rolandit ning märjal põrandal vedelevaid katkiseid pudeleid ja klaase. Ta saatis tänavavõitlejale raevuka altkulmupilgu. „Sina,” pahvatas ta sõrmega osutades. „Kao mu trahterist.”
Scarleti sisemus tõmbus krampi. „Ta ei teinud mida…”
„Sina ole küll vakka, Scarlet. Kui palju hävitustööd sul täna veel kavas on? Kas sa üritad mind sundida kontot sulgema?”
Tüdruk tõmbus turri, nägu endiselt lõkendamas. „Võib-olla peaksin hoopis oma tarne tagasi võtma ja vaatame siis, kuidas su kundedele meeldiks halvaksläinud köögivilju närida.”
Gilles marssis ümber baarileti ja rebis kaabli Scarletil käest. „Kas sa tõesti kujutad ette, et sul on Prantsusmaa ainuke tegutsev farm? Olgem ausad, Scar, tellin su käest toidukaupa vaid seetõttu, et su vanaema muudaks mul vastasel korral elu põrguks!”
Scarlet pressis huuled kokku ning surus maha nördinud märkuse, et ta vanaema ei ole enam siin, ja võib-olla peakski mees soovi korral tõesti kellegi teise käest kaupa tellima.
Gilles pööras tähelepanu tagasi võitlejale. „Ütlesin, et käi välja!”
Võitleja ei teinud kõrtsmikku märkamagi. Ta sirutas käe Émilie poole, kes konutas ikka veel poolenisti kössi tõmbunult laua najal. Tüdruku nägu õhetas ja tema seelik oli õllest läbi ligunenud, kuid pilk hõõgus imetlusest, kui ta võitlejal end jalgele tõmmata lubas.
„Aitäh,” sosistas ta ja see kostis kummastavas vaikuses üle kogu ruumi.
Viimaks kohtus võitleja pilk Gilles’i raevuka põrnitsusega. „Lahkun, kuid ei ole oma eine eest tasunud.” Ta kõhkles. „Võin ka katkised klaasid kinni maksta.”
Scarlet pilgutas üllatunult silmi. „Mida?”
„Ma ei taha su raha!” röökis Gilles solvunud toonil. See tuli Scarletile veelgi suurema šokina, sest ta polnud meest kunagi kuulnud muud küsimas kui raha ja selle üle kaeblemas, kuidas tarnijad temalt seitse nahka koorivad. „Tahan, et sa jalamaid mu kõrtsist kaoksid.”
Võitleja kahvatud silmad sööstsid Scarletile ja viivuks tajus tüdruk mehega sidet.
Seal nad siis olid, mõlemad heidikud. Soovimatud. Hullud.
Pulss pekslemas, surus Scarlet uitmõtte alla. Sellest mehest ei sünni muud kui häda. Ta võitleb inimestega raha eest – või äkki isegi lõbu pärast. Scarlet ei teadnud, kumb neist hullem on.
End ära pöörates langetas võitleja peaaegu nagu vabandades pea ja hakkas väljapääsu poole loivama. Kui ta möödus, ei suutnud Scarlet tõrjuda peast mõtet, et kõikidest jõhkruse märkidest hoolimata ei näinud mees nüüd välja raasugi kurjakuulutavam kui peksa saanud peni.
Kolmas peatükk
Scarlet sikutas kartulikorvi madalaimalt riiulilt välja ja lasi sel mütsatusega põrandale kukkuda enne, kui sellele tomatikasti otsa tiris. Sibulad ja naerid läksid selle kõrvale. Ta pidi jälle kaks tiiru väljas hõljuki juures käima ja see ajas ta tigedamaks kui miski muu. Nii palju siis väärikast lahkumisest.
Scarlet haaras alumise kasti sangadest ja vinnas selle üles.
„Mida sa nüüd teed?” päris Gilles ukselävelt, käterätt üle õla heidetud.
„Võtan need tagasi.”
Raskelt ohates toetas Gilles end vastu seina. „Scar… ma ei mõelnud kõiki oma sõnu tõsiselt.”
„Raske uskuda.”
„Kuule, mulle meeldib su vanaema ja sina meeldid mulle ka. Jah, ta küsib liiga soolast hinda ja sina võid olla üks paras ora tagumikus ning olete mõlemad mõnikord natuke peast segi…” Mees tõstis kaitsvalt mõlemad käed üles, kui Scarleti karva taas turri tõmbumas nägi. „Kuule, sina olid see, kes üles baarileti otsa ronis ja kõnet pidama hakkas, nii et ära üldse hakka seletama, et see pole nii.”
Tüdruk kirtsutas mehe suunas nina.
„Aga lõppkokkuvõttes peab su grand-mère korralikku talu ja te kasvatate aasta aasta järel Prantsusmaa parimaid tomateid. Ma ei soovi lepingut lõpetada.”
Scarlet kallutas kasti nii, et läikivad
